Avaleht » Filmiliigid

Cho-Oyu (1998)

Dokumentaalfilm Kestus: 29:08

Mälestused

Riho Västrik Cho-Oyul kogetud ebaõnnestumistest ja katsumustest

Esimene suur pettumuse lugu oli ekspeditsioonist Himaalajale 1998. aastal, kui käidi Cho-Oyut vallutamas, meenutab Västrik ajakirjas Loodusesõber. „Maailma kuues tipp on 8201 meetrit. Oli niimoodi, et ilm pööras Himaalajal ära, kui me „rünnakuks“ juba valmis olime. Kogu rahvusvaheline laager tõmbas uttu, täiega. Sadu inimesi, terve linnak jäi tühjaks. Aga meie loomulikult, Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon, mis ette võetud sponsorite rahadega …, polnud mõeldav, et me lähme sealt saba jalge vahel ära. Kes see enam annab siis Everesti vallutamiseks raha! See reis oli ju tookord esimeseks sammuks teel Everestile. Meile öeldi, et kohaliku laama kalendri järgi lakkavad kümne päeva pärast mussoonid, ilm läheb 10 kraadi külmemaks. Jäime selle jutu peale sinna ootama. Kümneks päevaks. Meil polnud isegi elamist, sest telgid olid juba ülesse veetud nõlvadele, all ei pidanud kedagi olema. Telgid jäidki üles. Enne oli all nagu linn, nüüd oli tühi lumine org. Ja meie baaslaager asus ju kõrgemal kui Elbruse tipp, mis on 5642 meetri peal! Minu jaoks oli juba selge, et ma küll ei lähe enam rünnakule, sest tervis oli täiesti läbi. Kõrgus tegi mulle ära, olin murdunud. Viibisime ju enne veel kaks ööd 7100 meetri peal. Ööbimine selles kõrguses ruineeris mu tervise. Teadsin juba, et olen sant, köhisin pooletunniste tsüklitena, silmad ei näinud enam. Tuli jääda ootele. Mu moraal langes väga.“

„Sain aru, et meeskond ei peaks laiali minema. Nõnda ma kannatasin need 10 päeva ära ja siis veel mingid päevad otsa, kuni mehed jõudsid tipus ära käia, käisin neid kõiki sealt veel alla aitamas.“

Need nädalad sunnitud ootust panid Riho Västriku kannatuse kõvasti proovile. „Ma mõtlesin seal igasuguseid sundmõtteid kohutavates kogustes. Kui sa magada ka ei saa öösel – ja ma ei saanud, kuna hapnikku polnud piisavalt – siis pole muud teha. Ma lihtsalt lebotasin ööd läbi. Aga lebotama pidi, sellepärast, et kui päike ära läks, liikus õhutemperatuur plusspoole pealt kohe -13 kraadi peale. Mis tähendas, et veetsime magamiskotis oma 13 tundi ja oludes, kus mehed paiknesid üksteisel peaaegu seljas. Mingil hetkel pidime magama viiekesi kaheinimese telgis.“

Samas olid need hinnalised kogemused, mis aitasid säilitada meelerahu järgnevate retkede katsumustes, tõdeb Riho Västrik.

Arusoo, H. (2011). Riho rännakud ehk kui kõik ei lähe plaanitult. Loodusesõber, nr 5, okt, lk 27-28.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm