Jeesus juhatab Sind kiirteele (2019)

Arvamusi filmist

Kaspar Viilup: „Eesti-Hispaania-Etioopia koostööfilm "Jeesus juhatab sind kiirteele" on hea maitse vastand. Otseselt pole seal ülemäärast ropendamist, nilbuseid ja rõvetsemist, kuid selle puudumine ei muuda filmi maitsekaks. Režissöör Miguel Llanso ood trash-kinole rikub lihtsalt kõiki normaalse filmi reegleid ja on alates esimesest hetkest uhkusega täielik saast. Kui aga selle provokatiivse jamaga kaasa minna, siis on võimalik kiht-kihi haaval koorida välja sealt ka sügavam lugu ja ühiskonnakriitiline tuum.“ /---/

Loe edasi:
Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: lollid Iisraeli spioonid ...
Viilup, K. (2019). Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: lollid Iisraeli spioonid, kujuteldav Hitler ja Aafrika Batman. Kultuur.err.ee, 29. nov.

Sten Haljak: „Ka „Jeesuse“ puhul peaksid publik, kriitikud ja kinod mõistma, et kui film on ka absurdne või sürreaalne, ei tähenda see, et sel puudub sügavam mõõde. Tundlikest teemadest rääkimiseks ei pea alati tegema tõsist draamafilmi ning „Jeesus juhatab Sind kiirteele“ on sellekohane väga hea näide. Ajakohastatud trash-filmina on teos edukalt täitnud oma eesmärgi: kunagi stereotüüpilisuse tõttu problemaatilised retrožanrid on sünteesitud nii, et stereotüüpide kinnistamise asemel need lausa murtakse. Film on vajalik ka praeguses poliitilises õhustikus, kui vähemusi kiusatakse, mistõttu ka teatud filmižanrid uues vormis tagasi tulevad (nt blaxploitation, afrofuturism ja femmesploitation). Seejuures on kindlaks jäädud oma visioonile. Kuigi Viilup jõuab arvustuses järelduseni, et režissööril puudub siht, kuhu lugu välja peaks jõudma, jõuab lugu nagu paljud ulmefilmid lõpuks ikkagi välja küsimuseni, mille püstitas juba Platon oma koopa allegooriaga. Me ei tea, mis on reaalsus, enne kui me saame teada, mis ei ole reaalsus. See igivana küsimus tõe ja illusiooni vahekorrast on tänapäeval veel eriti aktuaalne.

Nii kriitikule kui ka kinokülastajale võib lohutuseks mainida, et kõiki filme ei peagi analüüsima, sest need ei olegi selleks mõeldud. Koolis õpetatakse looma tähendust keele vahendusel, kuid eksperimentaalsemad filmid kuuluvad tihtipeale rohkem esteetilise ja tundeelamuse valdkonda.“ /---/

Vaata arvustuse (vastus Kaspar Viilupile) täisteksti:
„Pigem hüppan aknast alla ja lasen endale kuuli pähe!“ — Sirp
Haljak, S. (2019). „Pigem hüppan aknast alla ja lasen endale kuuli pähe!“ Sirp, 6. dets, lk 26–27.

Loe ka Janar Ala filmiarvustust ja usutlust Miguel Llansóga:
https://www.muurileht.ee/uheotsapilet-psuhhokosmosesse/?fbclid=IwAR3ExcESostfW8OEdskXJp3Z7rM4xe1yZ_06hA90ZU42vPU4YwRQW_vGUqE
Ala, J. (2019). Üheotsapilet psühhokosmosesse. Müürileht, 5. dets.