Cecilia (2001)

Pärdi-ainelised muusikadokumentaalid

"Cecilia" on üks kolmest Dorian Supini Pärdi-ainelisest muusikadokumentaalist [„Sinu nimi“, „Cecilia“, „Orient & Occident“ - toim], mis valmisid tema portreefilmi "Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale" (2002) n-ö kõrvalsaadusena. Need on filmid Arvo Pärdi kolme teose proovidest ja ettekannetest, kus kõigis osaleb ka helilooja ise. Teose „Cecilia, vergine romana“ tellis Arvo Pärdilt Paavsti poolt nimetatud Püha Aasta Ettevalmistamise Agentuur Roomas ja selle maailma esiettekanne toimus 19. novembril 2000 Roomas. Teos on pühendatud Santa Cecilia nimelisele Rahvusakadeemia koorile ja orkestrile ning nende dirigendile Myung-Whun Chung’ile. Osa filmis esinevatest kaadritest korduvad ka Supini portreefilmis Arvo Pärdist.

Dorian Supin ise räägib filmi valmimisloost järgmist: „Juba pärast "24 prelüüdi" montaaži lõpetamist, kui teos oli valmis, osutusid mõned teemad järelejäänud materjali hulgas niivõrd terviklikeks, et ma otsustasin teha nendest eraldi lühimetraažilised filmid. "Nendes teostes avaldub kogu režissööri vägivald üksnes elementide valikus."
Supin, D. Moments of Silence. Saatesõnast DVD „Arvo Pärt. 24 Preludes for a Fugue“ ingliskeelses bukletis. Ideale Audience, 2005.

Filmis jäädvustatud Santa Cecilia Rahvusakadeemia orkestri dirigent Myung-Whun Chung on pärit Lõuna-Koreast, õppinud USAs ja elab teist aastakümmet Euroopas. Filmi ajaks on ta olnud kolm aastat selle orkestri peadirigent ja suhtleb muusikutega itaalia keeles.
Vaitmaa, M. (2002). Arvo Pärt Dorian Supini filmides. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 80.

Filmidest „Sinu nimi“, „Cecilia“, „Orient & Occident“ kriitiku pilguga

Merike Vaitmaa: "Sellises muusikafilmis on režissööril märksa vähem võimalusi oma kunsti teha. Ta ei katkesta prooviprotsessi loodusvõtete ega intervjuudega, üksnes jäädvustab, kuidas muusikud töötavad. Muusikakauge filmikriitiku meelest sellised teosed venivad. Muusikainimesele või lihtsalt kuulajale on proovi jälgida ääretult huvitav, see on otsetee helitöö sügavamate kihtide ja peensuste juurde, need süvendavad ka autori ja interpreedi portreejooni.
/---/
Kolm filmi, igaühes erinev teos ja dirigent, erinevad interjöörid, lauljad ja instrumentalistid. Kõigis sama ja üha uuesti üllatav Arvo Pärt."
Vaitmaa, M. (2002). Arvo Pärt Dorian Supini filmides. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 80.

Igor Garšnek: "Igaühes neist kolmest filmis jälgib kaamera, kuidas /---/ dirigendid ja interpreedid teosega proovis tööd teevad. Mõistagi ilmub kaadrisse pidevalt ka helilooja ise, kord muusikuid suunavate, siis jälle kiitvate remarkidega - kuid kõigis kolmes linateoses prevaleerib sõna ees siiski muusika.
/---/
Kõik kolm filmi lähtuvad ühest ja samast skeemist - kõigepealt detailne töö proovis ning lõpukaadriks teose põgus kontserdisalvestis kui eelneva protsessi vihjeline resultaat. Vihjeline just oma lühiduse tõttu, film lõpeb ära lihtsalt enne, kui vaataja jõuaks kunstilisse tulemusse süvenema hakatagi. Muidugi mõista pole režissöör siin teinud traditsioonilisi kontsertlikke muusikafilme, vastupidi - tema tähelepanu keskmes on olnud n-ö muusika köögipool. Teiste sõnadega see, kuidas dirigendid kild killu ning detail detaili haaval teose ettekandelise terviku kokku panevad."
Garšnek, I. (2002). Filmidesadu Arvo Pärdist. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 82.

Püha Cecilia

Santa Cecilia (ingl k Saint Cecilia, lad Sancta Caecilia) - kellest Arvo Pärdi teos kõneleb - on  ristiusu pühak ja märter, samuti muusikute kaitsepühak (patroon). Cecilia on üks tuntumaid varakristlikke romaani märtreid. Tema püha on tähistatud alates ligikaudu neljandast sajandist, see toimub rooma- ja kreekakatoliku, ortodoksi ning anglikaani kirikutes 22. novembril.

Erinevate ajalooallikate väitel hukati see õilis Rooma daam koos oma abikaasa Valeriani ja viimase venna  Tibertiusega imperaator Alexander Severuse ajal kas 3. sajandi algupoolel (umbes 230. aastal) või siis juba imperaator Marcus Aureliuse valitsusajal 2. sajandi lõpul. Legendi järgi olevat Cecilia laulatuspäeval oma abikaasale teatanud, et jumal olla talle ingli näol ilmutanud ja palunud, et ta säilitaks oma neitsilikkuse, mida abikaasa olevat ka respekteerinud. Püha neitsi märtrisurmast räägib legend, et pärast pea maharaiumist ehk kolme mõõgalööki kaela pihta olevat ta elanud veel kolm päeva.
Ceciliat, muusikute kaitsepühakut, on arvukatel kunstiteostel kujutatud mängimas mõnd muusikainstrumenti - lautot, klavessiini, vioolat vm. Ta on saanud hea muusika sümboliks, mis kujutab kirikliku liturgia lahutamatut osa.

Santa Cecilia Rahvusakadeemia Roomas on üks maailma vanimaid muusikainstitutsioone, mis Rooma paavsti bullaga (käsul) loodi juba aastal 1585.

Filmis suures plaanis näidatud Santa Cecilia valge marmorkuju asub Santa Cecilia kirikus Roomas ja see on loodud itaalia skulptori Stefano Moderno poolt 1599. aastal.

Põhjalikumalt Santa Ceciliast ja temaga seonduvast:
http://en.wikipedia.org/wiki/Saint_Cecilia  (6.08. 2013).