Casting (2006)

Režissööri kommentaar

Urmas E. Liiv: „Antud lühidokumentaali eesmärgiks oli jutustada klassikaline ühel konkreetsel sündmusel põhinev lugu. Peategelane teleprodutsent Ken Saan mõtleb välja pöörase ideega tõsielusarja „Bollywood“ ja asub koos Eesti avaliku elu tegelastega otsima inimesi, kes saates osaleksid. Filmi aluseks olev casting toimus eelmisel suvel. Ken Saani ettevõtmisi on alati saatnud ootamatud segadused ja  kaootiline organiseerimine. Just seetõttu otsustasin ma sündmust jälgida ja  meelelahtuslikuks filmilooks vormida. „Castingul“ pole sügavamaid kunstilisi taotlusi, pigem on tegu meeleoluka road movie’ga, mis laseb vaatajal aimu saada televisioonis möllava reality-hulluse telgitagustest 21. saj alguse Eestis. Samuti andis see mulle võimaluse mängida sellise pildikeele ja autoripoolse tekstiga, mida tõsisemate filmide puhul oleks raske kasutada. 

 „Casting“ on siiski  mingil moel ka õpetlik. Ta peegeldab nii lugupeetud isikute kui ka tavaliste eestlaste pimedat usku teleprojekti, mille väljareklaamitud peaauhind osutub bluffiks. Edevus ja TV-lummus on jätkuvalt kõikvõimsad.

Ise hindan „Castingut“ keskmiselt kordaläinuks, mille aktivasse kannaksin pildikeele, montaazhi ja suviselt kerge meeleolu  ning passivasse väikese üldistusvõime ja tõsiseltvõetavuse.“
Allikas: EFI andmekogu 

Filmist meedias

Helen Teesalu: „Urmas E. Liivi filmi «Casting» tegevus toimub eelmisel kevadel teleekraanile jõudnud tõsielusarja «Bollywood» osatäitjate otsinguil. Filmi rõhk on küll rohkem Ken Saani isikuomadustel ja tema organisatoorsetel võimetel (või siis nende puudumisel), kuid samuti saab hea ülevaate Eesti tõsielusarjades osalevast kontingendist.

Film toob üpris halastamatult välja Saani suutmatuse juba alustatu lõpule viia. Peategelane Saan mõjub kui väike laps, kes oma tegudest veel täit aru ei anna, kuid kellele hirmsasti meeldib ringi rahmeldada. Režissöör näitab selgelt, et kino teha võib igaüks, kuid selleks, et asjast asja saaks, peab olema kohuse- ja vastutustunnet veidi rohkem. Kord unustab «Esto-TV» juhina ja Pimp TV asjaajajana tuntust kogunud mees maha oma rahakoti, kord India aukonsuli, kord Anne Veski ja Andrus Vaariku ning lõpuks ka iseenda. Vabandage väga – kuidas selline asi võimalik on? Liiv on hästi ära tabanud Saani lapseliku külje, tihti on tema näoilmel sõnadest suuremgi roll. Saani nägu, kui Saaremaa casting’ule esialgu ühtki osalejat ei tule, paneb talle peaaegu kaasa tundma. Kui lõpuks saabub kolm võistlejat, on Saanil meri jälle põlvini ning nukker tuju korraga kadunud. Mulle jääb mulje, et Liiv tegi Ken Saanile sama, mis Saan oma «Welcome to Estonias» kas või näiteks oma vale-Paadamiga Juhan Paadamile või filmis «Vali kord» respublikaanidele tegi. Liiv teeb seda kõike peenetundelisemalt, justkui öeldes: no andke Saanile andeks, las ta kasvab veel natuke! Lisaks Saani kummalistele asjaajamistele näitab Liiv, kui kirju ja mitmekesine on tõsielusarjadesse pürgijate seltskond. Saatesse saamiseks ei kohkuta tagasi millegi ees ning igasugune tähelepanu on parem, kui tähelepanuta jäämine. Eestlaste etteastete kõrvutamine India filmistaaride omadega mõjub äärmiselt koomiliselt. Siit leiab paraja annuse huumorit, irooniat ja imestamisrõõmu, et kuidas ikka mõni jaksab alati igale poole oma nina toppida.“
Teesalu, H. (2006). Kohusetundest ja vastutusest. Postimees, 2. nov, lk 35.

Verni Leivak: „Küsimusele, miks pole teose pealkiri «Produtsent», vaid «Casting», kostab Urmas E. Liiv, et kuigi esimest varianti kaaluti, osutus viimane siiski täpsemaks ja õiglasemaks – tegevus toimub ju saatesse pääsemise konkursside taustal ning produtsendi hingesügavustesse pole süüvitud. Lavastaja sõnul pälvis Ken Saan huvi eelkõige tänu «Bolly­woodi» projektile, mis tundus ühtaegu nii ulmeline kui ka imeline. «Panin igaks juhuks kaamera käima ja läksin kaasa,» selgitab ta. «Esialgu huvitas mind, et kas ta tõesti saab oma kümme osalejat üldse kokku. Ja eks esimesed päevad andsidki lootust, et ei saagi… Mind huvitas aga enim, et ükskõik, kui veider idee ka oleks – ikka leidub inimesi, nii prominente kui lihtsaid inimesi, kes sellist asja tõsiselt võtavad ja kaasa lähevad.»

Idee kohaselt pidid sarja võitjad saama peaosa India filmis. «Veider idee, värvikas produtsent… Tahtsin jälgida, kuidas ta sellise asja orgunniga toime tuleb. Kusjuures lõpptulemus – «Bollywood» – oli ju täiesti nauditav! Nii sai ka «Casting» lõbus, meelelahutuslik, lihtsalt ühe loo jutustus, mitte probleemfilm.»

Ken Saan: lavastaja polnud objektiivne!

Urmas E. Liivi sõnul on Saan ise filmi korduvalt näinud. Kui algul olnud produtsent «Castinguga» igati rahul, siis hiljem see nii enam polnud. «Ükskord läks ta endast täiesti välja. Filmi oli vaadanud üks tema jaoks autoriteetne sõber ja meil tekkis väikene kokkupõrge,» ei pea lavastaja siiski silmas käsikähmlust. «Talle see ikka tugevalt kohe ei meeldinud. Oleme «maadelnud» ja «kakelnud», aga usun, et oleme endiselt sõbrad. Ma arvan. Veel.»

«Loomulikult üritatakse iga filmi filmilikumaks ja vaadatavamaks muuta,» leiab Ken Saan. «Kuid seda küll öelda ei saa, et režissöör oleks olnud objektiivne. Ta on tõstnud ümber sündmuste järjekorda, valinud välja spetsiaalsed lõigud. Olnuks ta objektiivne, polnuks asi üldse nii huvitav. Teost tuleb võtta lihtsalt kui filmi. Millegipärast pole jäädvustatud üht pöörast pidu, mis meil seal ühel hommikul oli. Nii et kui tõsine värk toimus, oli režissöör kadunud!»

«Kogu aeg räägiti mingist tegelikust India filmist, milles finalistid osalevad, aga lõpuks, kui see film ekraanile jõudis, olid ju kõik šokis! Tegu oli koduvideo tüüpi filmiga, mis lihtsalt Indias tehtud. Spetsiaalne videofilm võitjate jaoks. Ülinaljakas, aga see polnud ju see,» väidab Urmas E. Liiv.

Ken Saan on lavastajat palunud, et too filmi finaali ära muudaks, sest just lõpul tuuaksegi ülaltoodud tõik välja. Saani sõnul ei vasta see tõele.

«On ta üldse kunagi üht India filmi näinud? Mis koduvideo?! Kas ta üldse on Indias käinud?» küsib Saan. «Aga Indias käibki telefilmi tootmine nii! Võtted kestavad neli-viis päeva. No löö kas või Google’isse sellesama filmi pealkiri sisse – filmiregistris täiesti olemas, tausta saab ka kontrollida. Nii et ärgu avaldagu oma subjektiivset arvamust, vaid kontrolligu fakte! Kõik on registris arvel!“
Leivak, V. (2006). Kui tõsine värk toimus, oli režisssöör kadunud. SL Õhtuleht, 1. nov, lk 11.