Tegelikult (2018)

Lühiõudusfilmi “Tegelikult” ülesehitus ja atmosfäär mõjuvad tuttavalt neile, kes saanud näha Mart Sanderi analoogilist varasemat teost “Juhuslik nimetaja”: tegevus toimub ühes kohas, täpsemalt unustushõlma vajunud hotellis, tormise öö ajal. Uniselt ristsõna lahendava valveadministraatori (Toomas Kolk) jaoks ei mõju ammugi hirmutavalt äike ning paduvihm, mis õues märatsevad, ega oma töökoha hämarus, olgugi et tema ümbruses saaks varjudes luusida kõiksugu olendid. Teades, et teda ootab ees järjekordne üksildane öö, tunneb ta siirast üllatust, kui saabub salapärane naine (Jekaterina Novosjolova). Ta palub tassi kohvi ja nii algab nende vahel vestlus raadiost kostuva klaverimuusika ja  vihmaladina saatel, mille käigus hakkavad paljastuma inimtühja hotelli tumedad saladused.

Keskne situatsioon toob meelde Alfred Hitchcocki “Psühho”, kus sulnis  Marion Crane satub juhuslikult Norman Batesi motelli ja saab teada, et sinna tegelikult enam külastajaid ei satugi. Ka hotelli, mis lühifilmi tegevuskohaks, võib ees oodata sulgemine. Kelle pärast Sanderi loos aga lõppude lõpuks muret tundma peaks? Novosjolova poolt mängitud elegantne musta riietatud daam on nagu tormihoogudest saabunud femme fatale, mitte naiivne ja abitu neiu. Tema vastas olev öövalvur äratab samuti kahtlusi, nagu tal oleks omaette istudes mõrvarlikud kavalused mõttesse tulnud. Eesmärk on panna meid järeldusi otsima, kumba tegelast tasuks üldse usaldada. Lugu isegi mõtiskleb vahepeal selle üle, kuidas seletamatud mõistatused viivadki erisugu teooriateni. Vastuseid hoiab tegelikult Mart Sander, kes toob meieni need mitte ainult pildis, vaid ka personaalselt, mängides filmis väikest rolli.

Nii kostüümid kui erinevad väikesed detailid (nagu ristsõna filmi alguses) kinnistavad minevikku, kuhu lugu meid juhatab. Hotellis valitsev pimedus ühes äikesemürina ja teiste kõhedate heliefektidega loovad pineva meeleolu, mis sunnib keskse müsteeriumi üle imestades hetkiti võpatama ja lubab meil uskuda, et lähiümbruses võiks hiilida vaimud. Teostus on tervitatavalt stiilikindel ja vanamoodne ning lugu ei taha ehmatada, vaid ronida vaatajale vaikselt naha alla, pannes teda kergelt ärevlema ja mõtisklema. Eks päriselt hirmus hakkabki siis, kui laseme õudsetel mõtetel enda üle võimust võtta; uskuma irratsionaalseid asju tegelikkusest väljaspool, mida uskuda ei tahaks. Sanderi maitsekas lühifilm, kus kohtuvad salapärane dialoog ja pahaendeline õhustik, sedalaadi küsimustega tegelebki.