Minu spioonist isa (2018)

Katkeid intervjuust režissöör Jaak Kilmiga

Kuidas ja millal see lugu teieni jõudis? Mis selle juures nii kõnetas, et sellest pidi filmi tegema?

Ma olen alati tahtnud spioonifilmi teha. Loomulikult ütlesin ma «Jah!», kui Läti kolleeg Gints Grūbe tutvustas mulle Ieva Lešinska elulugu. See juhtus aastal 2009. Läks veel viis aastat, kuni saime rahastuse kokku ja filmimist alustada. Ja siis veel neli aastat, kuni film lõpuks kinolinale sai.

Täna muudab Ieva loo minu arvates väärtuslikuks tema ootamatu aktuaalsus. Kui mitu aastat tundus tema isiklik/perekondlik draama olevat lihtsalt huvitav seik ühest kummalisest ajastust, mis sellisena enam iial ei kordu, siis praegu tundub, et me elame ajal, mil kõik märgid näitavad, et maailm liigub uude külma sõtta. /---/

Režissöörid olete Gints Grūbega kahekesi, teie vist ainus eestlane filmi juures? Kuidas see nii juhtus?

See, et ma olen filmi (kaas)režissöör ja ka filmi kaasprodutsent, on asjade loomulik käik. Minu filmistuudio Pimik on meie Läti-Saksa-Tšehhi-Eesti koostööskeemis üks kaastootjatest. Minu kanda jäi ka filmi helilooja Janek Murdi kaasamine, samuti osa võttetehnikast.

Mis oli selle loo filmiks tegemise juures kõige keerulisem?

Nagu ikka sellise dokumentalistika puhul: loo pingestamine, koormamata vaatajat liigsete detailide või tegevusliinidega.

Nii kestis montaaž meil ligi poolteist aastat. Ja kui me olime peaaegu finišisirgel, kutsusime pardale Saksa tippmonteerija Stefan Krumbiegeli, kes ei jaganud meie arvamust, et film on valmis, vaid lammutas ära kogu meie loodud struktuuri ja siis tuli meil koos temaga film nullist üles ehitada.

Teine keeruline tegur oli filmi rahvusvahelisus. Võtted Ameerikas, Saksamaal, Lätis ja montaaž Riias ja Berliinis, helindamine Prahas. Pidev ringiuhamine käis kogu aeg. Võttis lõpuks päris võhmale.

Kuidas otsustasite, kui sügavale selle looga minna? Näiteks Ieva isa Imantsi tegevust spioonina ei ole eriti valgustatud.

Kuna CIA on Imants Lešinskise failid salastanud ja suletud on ka KGB arhiiv, ei õnnestunud ei meie peategelasel Ieval ega ka meil filmitegijatena kümnenditetagusesse juhtumisse absoluutset tõde tuua. On oletused ja spekulatsioonid, erinevad mälestused ja tõlgendused. Aga ei midagi dokumenteeritut. Sest salateenistused ei ole (ja pole ka kunagi olnud) avalikud teabeteenistused.

Niisiis otsustasime filmis vaadelda sündmusi Ieva vaatepunktist, taasluua need hetked ja emotsioonid, kus kahekümneaastane Nõukogude üliõpilane satub talle lõpuni mõistetamatusse spioonimängu ja peab tegema valiku, mis lõikab ta ära oma senisest elust, talle tuttavast eluümbrusest ja -viisist. /---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6730678/soge-ja-valgustkartev-hingenatuke
Alla, H. (2019). Sõge ja valgustkartev hingenatuke. Postimees, 16. juuli, lk 20.

Arvamusi filmist

Tauno Vahter: „Dokumentaalfilmi “Minu spioonist isa” suurimaks trumbiks on head allikad ja kannatus koguda materjale, mitte seda liiga vara kokku pakkida. /---/ Metodoloogiliselt on film üles ehitatud intervjuudele, ajastut iseloomustavale üldistele arhiivikaadritele, teatud isiklikele salvestistele ning ka omapärastele näitlejatega uuesti lavastatud olukordadele. Viimaste puhul on kõige ootamatum see, et stseenid ei ole jäetud iseseisvaks, vaid enamasti on näha, kuidas nende ettevalmistust või läbimängu jälgib Ieva Lešinska, mis teeb olukorra isiklikumaks ja ka veidramaks. Väga head tööd on tehtud vanade allikate ülesotsimisega. Ieva ema ei ole küll üllatav allikas, kuid tema puhul oleks eeldanud ehk pisut rohkem juttu, miks ja mida tema siis KGB-s tegi? Küll aga on huvitavad kaadrid 40 aastat hiljem üles otsitud Lešinskite juhtumiga tegelenud CIA töötajatega ning ka intervjuu Oleg Kaluginiga, kuigi tema asjasse otseselt üldse ei puutu. Ieva Lešinska naases pärast NSVL-i lagunemist Lätti ning töötab Riias tõlgi ning literaadina. “Minu spioonist isa” on hea materjaliga lugu, mis paneb igatsema näha midagi sarnast eestlaste kohta. Ka eestlasi töötas nõukogude diplomaatilises korpuses üle maailma kümneid ning kuigi nende seas on mitmeid tuntud juhtmeid (näiteks Juhan Tuldava), siis nii mõnigi lugu alles ootab rääkimist.“
Vahter, T. (2019). Pildikesi ärakaranud spioonide pereelust. Eesti Päevaleht, 19. aug, lk 12.

Peeter Sauter: „Niisiis näidatakse, et me räägime teile nüüd seda vana läti kagebešnikute ärakargamise lugu ja näete – me teeme selle mängult läbi. Ja tehaksegi, ja see sulandub autentsete ajalooliste kaadritega nii kokku, et vahel kaob järg, kus on näitlejad ja kus tegelik seitsmekümnendate paranoiaelu. Ma ei tea, mis programme kasutati ja kui palju tööd oli värvimäärajal, et teha kaasaegsest võttest retropilt. Teraline see just polnud, aga üksjagu kriibitud-kraabitud siiski.
Seega on see lihtne asi tulnud kätte suure töö ja pusimisega. Aga vaev on end ära tasunud. Filmi sisse ära surra ja end maha matta, nii et vaataja sind seal justkui ei näegi ega märka su rätsepatöö traagelniite, on paras kunskopp. Ka väga head lavastajad armastavad enamasti eksponeerida hoopis oma geniaalseid kujundeid ja mõtteid.
Lätlasest lavastajat Gints Grubet ma ei tunne ega tea, aga Kilmi puhul asi mind üllatama ei pane. /---/
Võõristusefekt, mida Kilmi ja kompanii kasutavad – näete, me teeme siin lihtsalt filmi, siin on dekoratsioon, ekraanil vaid näitlejad ja me hakkame rääkima teile vana lugu – on teatris üsna vana asi. /---/
Film on taolist kaua vältinud. Hirmus, kui mikrofonipoomi vari on kaadris või näitleja vaatab otse kaadrisse. See hävitab illusiooni.
Dokke on samas lavastatud kogu aeg, Robert Flahertyst peale, aga enamasti varjatult. Enam mitte. Filmis ei ole ajastu tõejärgne, vaid uustõene. /---/
Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/lavastajad-on-peidus/
Sauter, P. (2019). Lavastajad on peidus. Sirp, 13. sept, lk 12–13.