Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Sünopsiseid

Kui keskeakriisis vaevlev enesetapumõtetega rekkajuht Saksamaalt oma viimasele reisile asub, ei oska ta aimata, et teel liitub temaga mitu kutsumata kaaslast - Saksamaale õnne proovima tulnud eestlannast tšellist, kelle ta dirigendist kavaler on töölt vallandanud, saamatu eesti soost pangaröövel, kes oma saagi kogemata rekkasse paigutab, ning veidrikust matusetalitaja, kes viimast õigele teele suunata üritab. Kes tahes, kes tahtmata,  jõuavad nad kõik Eestisse, kus juhtub nii mõndagi valgustavat.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti FIlmi Sihtasutus, lk. 72.

Fakte filmi valmimisest

Eesti-Saksa koostööfilmi ettevalmistused algasid juba 2002. aastal. Filmi üks stsenarist ja režissöör Peeter Simm sai algse idee oma vanalt sõbralt ja õpingukaaslaselt Hans-Werner Honert´ilt, edasi tegeles stsenaariumi kirjutamisega Valentin Kuik.  Hans-Werner Honert´il, kes ennegi oli üritanud Mitteldeutsche Rundfunkis huvi äratada Eestiga koostöö vastu, õnnestus seekord partnereid leida. Stsenaariumi edasise kirjutamise käigus tõi MDR juurde veel teisegi sakslasest stsenaristi Thomas Steinke. Näitlejateks said lisaks eestlastele populaarsed saksa näitlejad Heio von Stetten ja Thomas Schmauser.
Võtted kestsid 2005. aasta 27. märtsist 2. maini, kokku 28 päeva. Saksamaal, Leipzigis ja Rostockis filmiti vaid neli päeva - 3. aprillist 7. aprillini,  ülejäänud tegevustik võeti üles Eestis.  Filmi eelarve oli 19 miljonit Eesti krooni, millest 6 miljonit eraldas Eesti Filmi Sihtasutus. Rasmus Kaljujärvele oli see esimeseks filmirolliks.
Naljaga pooleks on tegijad ise nimetanud seda pealiskaudseks filmiks elu mõttest.

Produtsent Artur Talvik filmist

Produtsent Artur Talviku sõnul on see esimene kord, kui Eesti film enne linastumist maailmatasemel filmilevitajale (Telepool) maha müüdi. Lisaks tegelevad kaks levitajat filmi Saksa kinoekraanidele toomisega ja juba on lepitud kokku selles, et film linastub Saksa teles. Sakslasest peategelane Heio von Stetten on tuttav nägu sealsele televaatajale. Artur Talviku sõnul on näitleja kaasa löönud umbes viiekümnes Saksa telefilmis. Vastvalminud filmis räägivad eestlastest peategelased saksa keelt ise: Maarja Jakobson vastavalt viisakat, „tšellistile sobivat saksa keelt", Rasmus Kaljujärv pangaröövlile omast, veidi puist ja õpitud saksa keelt. Eestlastest võib filmis efektseid pisirolle tegemas näha veel Guido Kangurit, Ita Everit ja Anne Paluveri.
Kassak, E. (2006). Reedel esilinastuv mängufilm «Kõrini!» sihib välisturgu. Postimees, 1. veebr.

Režissöör Peeter Simm filmist

"Piirsituatsioonides tuleb keskenduda inimestevaheliste seoste loomisele, mitte lõhkumisele, sest sinu päästjaks võib osutuda sinu vaenlane," tutvustas Simm filmi põhiideed. Lustakas teekonnafilm räägib sellest, kuidas on omavahel seotud armastus ja vihkamine ning et positiivsed lahendused on võimalikud ka siis, kui kõigest on kõrini.
Peeter Simmi film "Kõrini!" jõuab kinodesse (2006). Eesti Päevaleht, 1. veebr.

Sulev Teinemaa intervjuust Peeter Simmiga:

Mil määral mõjutab sinu kavatsusi see, et oled seotud kaastootjaga teisest riigist?

Peeter Simm: „Ilmselt mõjutab. Väga raske on koostööfilme teha, see on oluliselt suurem energia raiskamine. Kõige hullem on see produtsendile, aga ka kogu grupile. Teiselt poolt on see ikkagi väga oluline – film on rahvusvaheline asi. Me võime teha kohalikke pilalugusid, aga tahaks ikka, et filme kannataks ka mõnes muus paigas vaadata.
„Kõrini“ puhul oli eriti raske võtteperiood, sest aega ja võttepäevi oli liiga vähe.
Kinodes hakkab „Kõrini“ jooksma 10 koopiaga, pärast seda näitavad filmi kaks Saksa telekanalit, mis tähendab vähemalt 1,5 miljonit televaatajat. Sakslased on filmi päris hästi vastu võtnud. Kuid olen ka vastu päid ja jalgu saanud. Üks inimene tabas väga täpselt, et oleme läinud aksioomse dramaturgia teed mööda – oleme lugenud iseenesestmõistetavaks meile meelepärase sündmuste ahela. Teine, õnneks esimesest suurem ülemus Bavaria meedias sõnas, et film  on neile oluline sooja ja inimliku suhtumise tõttu ning ei ole hullu, et see pole üliratsionaalne. Näen oma filme üsna illusioonivabalt ja olen ratsionaalse kriitika eest tänulik.
Teinemaa, S. (2007). Vastab Peeter Simm [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 5-15.

Mercedes-Benz Actros

Road-movie žanrisse kuuluva mängufilmi eelarve oli 19 miljonit krooni, sellest 5,5 miljonit eraldas Eesti filmi Sihtasutus. Ülejäänud osa rahastasid erinevad sponsorid. Silberauto oli "Kõrini!" hõbesponsor ning andis võttegrupi kasutusse 12 autot. Üheks filmi peategelaseks oligi ka jõuline ja laitmatult töökindel veoauto Mercedes-Benz Actros, mille reis algas Saksamaal ja lõppes Eestis.
Silberauto kutsus kliendid kinno, 19.02.2006, http://www.silberauto.ee/mercedes-benz/?a=page&page=445b3942cf91801282808&subpage=43f9ca40eff0b41799ebc (29.10.2012).

Valentin Kuigi stsenaarium “Jäljed kuu valgustamata poolel”

...on käsitatav filmi “Kõrini!” esimese variandina, mis lubab oletada, millised muudatused on toimunud tegelaste puhul ja isegi žanris. Esialgse stsenaariumi järgi saanuks filmi peategelaseks hoopis Rasmus Kaljujärve mängitud pangaröövel Hunt, kes ei oleks sugugi heatahtlik ja saamatu amatöörkurikael, kes lõbusalt rahahunniku kaotab ja seda jälitab. Esialgses variandis tulevad Saksamaalt autoga Eestisse kaks meest – eestlane Hunt ja sakslane. Sellest sakslasest on filmivariandis kujunenud kaks tegelast, kellest rekkajuht Kaminski (Heio von Stetten) ongi saanud peategelaseks. Tema koomilises võtmes näidatud enesetapumõtetega keskeakriis on tõusnud filmi peamiseks konfliktiks. Kummalisest usklikust mafioosost Manfredist (Thomas Schmauser) on aga saanud kõrvaltegelane, kes moodustab koos Hundiga raha jahtiva koomilise paari.
Maanteele on juurde kirjutatud eestlannast tšellist Stella (Maarja Jakobson), kelle vaikne naiselik võlu põrkab Kaminski muremõtetele, mis Eestimaa pinnal leiavad äkki kummalise, ent õnneliku lõpplahenduse. See lubab öelda, et tähtsamaks teemaks on filmis saanud hoopis “sakslased Eestis”.
“Jäljed kuu valgustamata poolel” on üdini pessimistlik lugu. Seal jääb röövitud raha Saksamaale peitu. Kaks meespeategelast elavad oma elu, mõeldes selle raha oma kinnismõtteks, kuigi tegelikult jääb “papp” neist järjest kaugemale. Filmis liigub röövitud raha Eestimaale ja kõik leiab optimistlikult helge lahenduse, kus asjad asetuvad oma loomulikule kohale ka moraalseid aspekte silmas pidades. Pettunud mees leiab uue armastuse, patustanud mees õndsuse ja kirik uue katuse.
Laasik, A. (2006). "Kõrini!" sai alguse süngest loost. Eesti Päevaleht, 6. veebr, lk 14.

Filmi vastuvõtust

Produtsent Artur Talvik: „Filmil läks kehvasti. Kriitika ei olnud halb. Kes vaatas, sellele meeldis, aga inimesed ei tulnud kinno. Eestis oli vähe vaatajaid, kas 8000 või 10 000. Film oli saksakeelne, aga meie publik tahab, et eesti film oleks eesti keeles.

Saksamaal põrus film rahaliselt. Levitaja ootas kommertskomöödiat peerunaljadega, aga ei saanud. Mäletan filmi läbivaatust, kus istusime koos levitaja ja saksa produtsendi Honertiga. Kui levitaja hakkas sõimama, siis oli see ikka päris hirmus.“
Elu kõige pingelisemad filmivõtted: „Kõrini!“. Rmt: Kivimaa, E.(2011). Peeter Simm: Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 190-191.

Väljavõtteid kriitikast

Jukebox'i ja tšello kohtumine

Donald Tomberg: "Operaator Rein Kotov ja Sven Grünberg filmimuusika autorina teevad mõlemad suurepärase töö. Grünbergi muusikas on lihtsalt ja minimalistlikult ühendatud lüüriline, veidi nukker ja samas mängulisust lubav meeleolu, mis selle filmi n-ö teist plaani võib-olla kõige ilmekamalt kannab.
Parimad stseenid selles filmis on need, kus siiski annab endast märku Simmi omapärane ja lüüriline huumor, mida vahel toetab ka situatsioonikoomika. Olgu need kas või mõned sõnatud, muusikaga toetatud stseenid või näiteks stseen, kus matuseauto juht, olles käeraudadega laeva trepi külge kinnitatud, kohtub Stellaga, tüdrukuga, kelles ta näeb kõrgemat ilu. Ühtaegu püüab juht Stellaga meeldivat vestlust arendada ja oma piinlikku olukorda varjata.
„Kõrini!“ proovib istuda just nagu kahele toolile korraga. Täita kommertslikke nõudeid ja samas rääkida südamlikku lugu. Paraku jäädakse kahe tooli vahele. Jukebox ja tšello ühist orkestrit ei moodusta."
Tomberg, D. (2006). Jukebox'i ja tšello kohtumine. Teater. Muusika. Kino, nr 4, aprill, lk 97-100, fotod.

Enesetapja, röövel ja muusik - kõik teed viivad Eestisse

Olle Mirme: "Filmis on vaimukaid stseene ja kaameratöö on Rein Kotovi vääriline. Simmilikult malbe huumor mõjub mõnusalt ja värskelt. Plussid kirjas, räägime miinustest. Sündmustik on, nagu öeldud, vaheldusrikas. Paraku ei kasva iga järgmine sündmus välja eelnenud olukorrast, vaid stsenaristi suvast ja lavastaja tahtest. Liiga sageli panevad nad vaataja loogika proovile, liiga sageli ei mõista ma nende valikuid.
Miks traavib pangaröövel Hunt mööda Euroopat silmatorkavas ülikonnas, kikilips õieli? Kuidas taipab Manfred pimedal ja vihmasel ööl Hunti suvalisest välikinost otsida? Täiesti omaette nähtus on Radke-nimeline tegelaskuju. Radke osutub muu hulgas meheks, kes: 1) lööb Kaminskilt naise üle 2) on tema sõber 3) on seotud Eestisse saadetavate teatridekoratsioonidega 4) omab rekka-autot 5) on pangaröövide niiditõmbaja 6) käsutab matusetalitaja Manfredit 7) annab teleintervjuusid Leipzigi linna turvalisuse teemadel.
Kogumulje võiks seega sõnastada ühte suurde nõutusse küsimusse: miks meile seda lugu üldse jutustatakse? Mitte et see oleks kuidagi erakordselt halb lugu, aga ma ei näe ka ühtki head põhjust, miks see reibas rahmeldamine peaks meile korda minema."
Mirme, O. (2006). Enesetapja, röövel ja muusik - kõik teed viivad Eestisse. Postimees, 6. veebr, lk 16-17.

Nagu soe ahi

Toomas Raudam: "Sellist lugu, nagu Simmi film meile räägib, ei saa juhtuda kusagil mujal kui Simmi filmis. Ei saa ju olla võimalik, et tahad oma elule lõppu teha, aga tuleb nii välja, et need, kes sind selle juures aidata võiksid, hoopis takistavad või armuvad sinusse. Enesetapjatel pole selles filmis mingit lootust, samuti ka neil, kes endale sõbra naist himustavad - karistatud peavad nad saama. Ometi pole tegu seebiooperi, isegi melodraamaga mitte. Tegemist on Simmi filmiga, kus põimub üheks tervikuks haakide ja konksudega lustakas muster, mille iga piste on täpselt paigas.
Simmi suur väärtus on headus, mis seekord mahtunud mõnusasse, krutskitega maatriksisse. Simm on nagu suur ja soe ahi, mille najale vaataja ennast meelsasti nõjatab."
Raudam, T. (2006). Nagu soe ahi. Postimees, 6. veebr, lk 17.

Dokumentaalfilm "Režii"

Valentin Kuik portreteerib oma dokumentaalfilmis "Režii" (2005) Peeter Simmi töötamas filmiga "Kõrini".

Silja Line´i GTS Finnjet

Filmi tegevustik toimus pikalt laeva GTS Finnjet pardal. See laev on mõneti legendaarne, omades mitmeid rekordeid. Lisaks sellele on laeva pardal filmitud ka soome komöödiasarja Huuliveikot 1997-2000.

Gaasiturbiinilaev (GTS) Finnjet ehitati 1977. aastal  Finnlines´i tellimusel reisijate vedamiseks Soome ja Saksamaa liinil. Finnjet oli Läänemere  kiireim laev, oma algusaastatel  ka maailma suurim ja pikim autotekiga laev ning  siiani ainuke gaasiturbiiniga reisilaev. Helsingi–Tallinna liinil sõitis 1997. aastast, 1999 liini suvemarsruuti pikendati:  Helsingi–Tallinn–Rostock. 2004/2005 sõitis Saint Petersburg – Tallinn – Rostock liinil. 13. juunil 2008 saabus laev India lammutustehasesse ja lammutati.
·  Maailma suurim reisiparvlaev registertonnaaži järgi, samuti reisijate arvu ja kajutikohtade arvu poolest (1977–1981).
·  Maailma pikim autotekiga laev (1977–2001).
·  Kiireim  reisiparvlaev maailmas (1999–2009). Finnjet's kiirusrekord 33 sõlme (61 km/h) püsis purustamatuna  2009. aasta veebruarini.
·  Esimene ja ainuke gaasiturbiiniga reisilaev (1977–1996).
·  Esimene parvlaev, millest tehti Lego mudel (1977).
·  Ainuke tsiviilkasutuses olnud laev, millel oli  CODLAG-süsteem (1994–2000).
·  Esimene tsiviilkasutuses olnud laev, mis sai elektroonilise kaardilugemis- ja informatsiooni-süsteemi  (1994).
http://en.wikipedia.org/wiki/GTS_Finnjet (23.03.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm