Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmi algustekst:

Lageda laulud / Moorland Elegies - koorile ja keelpillidele / for choir and string orchestra

Muusika / Music / Tõnu Kõrvits

Sõnad / Lyrics / Emily Brontë

Tõlge / Translation / Doris Kareva

""Lageda laulud" on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse - sinna, kuhu teinekord ei julge piiludagi."

Tõnu Kõrvits.

Filmist meedias

Eva Kübar: „Muusikast ja muusikust filmi teha ei ole kerge ülesanne. Üks kunstiliik tuleb teisendada teise keelde ja vastuoluline loomenatuur lahti muukida. Marianne Kõrveri „Lageda laulud“ on tüüne täpsusega tehtud minimalistlik linateos, kus iga kaadrikompositsioon, detail ja küsimus hoolikalt läbi tunnetatud.

Selle filmi kreedo on kindlasti less is more. Film võngub samas rütmis Tõnu Kõrvitsa muusikaga – ta pole pretensioonikas ega trügi esile, kuid ehitab pesa vaataja psühholoogilistesse salasoppidesse, tõustes aeg-ajalt sealt pinnale ja tekitades seoseid, mõtteid jne. /---/

Huvitav oli jälgida, kuidas dokumentalistika igipõlise probleemi – igavad rääkivad pead – on Kõrver lahendanud poeetilises võtmes, luues rääkija ja räägitava vahele omapärase nihestatuse.

Intervjueeritavad, kelle spekter ulatub naabrinaisest kuni riigipeadeni, on kõik pandud situatsiooni, kus neil ongi natuke ebamugav. Inimene ekraanil hakkab nihelema ja see tekitab vaatajas pinge, mis paneb teda märkama igat detaili nendes lakoonilistes atmosfäärides. Ja lõpuks tekstis endas ka.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6449164/peaasi-et-erksus-kunagi-ei-kaoks
Kübar, E. (2018). Peaasi, et erksus kunagi ei kaoks. Postimees, 9. nov, lk 23.

Keiu Virro: „Filmis avavad Tõnu Kõrvitsa muusikat peamiselt teda ümbritsevad inimesed. Suuremal osal neist ei ole (kõrgemat) muusikaharidust. Nende muljed ja võrdlused on ootamatud, teravad, terased ja vaimukad. Ei kujuta ette, et terminoloogiliselt täpne analüüs sellega meeleolukuse poolest võistelda suudaks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/film-tonu-korvitsast-on-kui-partituur-mille-lugemiseks-pole-vaja-muusikaharidust?id=84273219
Virro, K. (2018). Film Tõnu Kõrvitsast on kui partituur, mille lugemiseks pole vaja muusikaharidust. Eesti Päevaleht, 12. nov, lk 12.

Marko Raat: „Reeglina alustatakse portreed peategelase elu vitaalse dünaamika või fataalse stagnatsiooni hetkest. Kõrver on tabanud aga hämarama alguspunkti ja on seda pilti hakanud tegema momendil, mis on enamasti kõrval olijatele märkamatu – siis, kui heas vormis küps kunstnik Kõrvits just aimab selle kõige hetkelisust, kui teda külastab sekundiks hääbumise ja ammendumise tähtaja algus, hetk enne kõige enesestmõistetava võimalikku kadumist. Isegi näiliselt ei millestki rääkivates Tõnu juttudes on see kaaren nüüd kogu aeg kohal ja haavatavus lükkab inimese filmi.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/korveri-korvitsa-anesteesia/
Raat, M. (2018). Kõrveri Kõrvitsa anesteesia. Sirp, 23. nov, lk 14.

Dorian Supin: „Seda filmi nimetatakse m u u s i k a d o k u m e n t a a l i k s, muusikaliseks dokumendiks helilooja Tõnu Kõrvitsast... See pole päris nii. Film on enamat, ehk isegi parem kui dokument. Ta on soojem kui lihtsalt dokument. On peenem ja täpsem. Temas on vähem dokumendi meeleheitlikku konkreetsust ja sellevõrra enam ruumi, kuhu vaataja võib soovi korral sisse astuda, osa saada. Dokumendiga oleks see teadagi lootusetu. Kuid jah, kuidas sellist vormi siis nimetada? Ilusa ja armsa raami sisse riputamine ongi raske. Pigem nentigem – filmi on tehtud armastusega, me tunneme seda. Pealegi võib ju heal lapsel olla mitugi nime. Piisab, et teda südames kantakse.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2018/12/02/%C3%9Cksinduse-laul
Supin, D. (2018). Üksinduse laul. Muusika
, nr 12.

Silver Õun: „Huvitav on, et helilooja enda kompositsiooniline mõtlemine avaneb ekraanil kõige paremini just üliõpilastele tunde andes. Näpunäited õpilastele, mil moel mõnda meloodiakäiku üht- või teistpidi pöörata, heidavad vähemalt põgusagi pilgu maailma, kuhu on muidu paras katsumus sisse saada, kui just helilooja mõtteid ei loe või veel parem kuule. Tundide raames saab ka muhedat nalja, eriti kui ühe noormehe teost arvutist Sibeliuse noodikirjutusprogrammist ette mängitakse. Ilmselt teavad kõik, kes kunagi selle programmiga kokku on puutunud, et isegi hea muusikaline materjal kõlab sealt kuulatuna nagu vihma kätte jäetud keeduvorst. See on selline huumor, mis töötab ainult kinoekraanil, ja see on jälle üks ilus näide dokumentalisti pilgust, mis oskab näha naljakat seal, kus seda justkui polekski. /---/

Nagu ma juba korduvalt olen maininud, tuleb Marianne Kõrveri tervikutunnetus filmile väga kasuks. Dokumentaali rakurss on väga selge ja valik intervjueerida peaaegu ainult mittemuusikuid teeb teose omanäoliseks, pakkudes tavalisest erinevaid vaatenurki. Kohati tundub aga, et teose selge vorm kipub filmi veidi aheldama. Tean, et vististi räägin siinkohal mööda režissööri selgest nägemusest, ent ehk pakkunuks ka mõne muusikavaldkonna inimese või Tõnu lähedase kolleegi intervjueeritute sekka arvamine dünaamilisemat pilti. Asi on selles, et kohati kipuvad inimeste mõtted korduma, ja mõne tegevmuusiku mõtted lisanuks teosele vürtsi.“ /---/
Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/1934
Õun, S. (2018). Korduste tabav muster. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 70–73.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm