Ometi hakkab film mingist hetkest – nii umbes kusagil teise poole keskelt – pisut venima. Eduard uitab episoodilistest stseenidest episoodilistesse stseenidesse peaaegu nähtamatuna. See nähtamatus on küll kõnekas ja lubab tal olla tunnistajaks ka väga jaburatele olukordadele, ent ometi süveneb filmi vaadates tunne, et tema seikluste süžeelisel järjekorral pole filmi kui terviku vaatepunktist väga suurt tähtsust. Vaataja näeb, kuidas kahe peategelase lood sageli peaaegu ristuvad, kuid ometi jäävad nad lõviosa filmist teineteisest kaugeks. Kausaalsus katkeb ja nii mõnegi Eduardi stseeni saaks omavahel ära vahetada, ilma et sisu sellest oluliselt kannataks. Eks selline suunata olek peegelda väga hästi ka tema enda meeleseisundit, aga ometi jääb mulje, et stsenaariumi oleks võinud pisut rohkem pingule tõmmata.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Kaks vanameest valel ajal vales kohas - Arvustused - Kultuur
Raud, J. (2017). Kaks vanameest valel ajal vales kohas. Postimees, 22. nov, lk 21.