Kurat tuleb sauna (2004)

Tootjafirma sünopsis

Elo ja Viktor on vabaabielupaar, naine on aktiivne telereporter, mees folklorist. Päevatöö tehtud ning Setomaa folklooripäev kaamerasse püütud, suunduvad peategelased sauna. Saunaminek on Viktorile ettekääne, et jääda Eloga kahekesi, kuid naine on temast tüdinenud ja otsib muud. Viktor ei anna alla, vaid annab endast kõik, et sauna paganlikus õhkkonnas hapraks muutunud suhet purunemisest päästa.
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 136.

Filmi valmimisest

2002. aasta märtsiks oli valminud lühifilmi stsenaarium. Filmi ettevalmistusperiood kestis 2003. aasta maist juulini. Võtted, mis kavandatu kohaselt pidid algama juulis, algasid 22. augustil 2003 Võrumaal.

Filmi eelarve 1 045 948 EEK

Produtsent Peeter Urbla: "Kuna "Kurat tuleb sauna" on planeeritud osaks suuremas rahvusvahelises Sauna-temaatilises kassetis, siis on eelarvesse paigutatud osa rahvusvahelise kasseti arenduse algkulusid. Koostööpartner Rootsis Nils Johansson Filmproduktion AB varustab meid kaamera-, helitehnika ja professionaalse valgusmeistriga.
EFSA andmekogu

Kontseptsioon

Mati Undi kuuldemängule lõdvalt toetuv „Kurat tuleb sauna“ on psühholoogilist umbsõlme analüüsiv draama. Tegelased on jõudnud punkti, kus armastust asendab omamiskirg, siirust asendab sadistlik kassi-hiire mäng. Normaalse suhtluse asemel harrastatakse kurnavaid psüühilisi mänge. Seksuaalse frustatsiooni käes kannatav mees ja ta karjäärihimuline naine lähevad sauna, et end hingesaastast puhtaks uhada, kuid tulemuseks on kõike muud kui puhastumine. Pinge vallandub vägistamiskatses ja vältimatus hülgamises. Kurat filmi pealkirjas on allegooria armukadedusele ning meest ja naist haaravatele tumedatele tungidele. Samas kihiseb sauna ümber folkloristlik foon. Me näeme hallutsinogeenseid kuradikesi, kratte, puuke, pekosid ja teisi rahvausundlikke tegelasi.
Tegevustik toimub 70ndatel, kus folkloristika oli igati väärikas alternatiiv ametlikule establishmendile, põgenemisvõimalus, omamoodi legaalne dissidentlus. Folklorist sai enese ees ausaks jääda. Televisioon oli aga midagi enamat, televisiooni pääsemine tähendas kutset kõrgseltskonda, glamuuri, kuulsust ja ihaldusväärsust, mille nimel juba tasus reeta kogu oma minevik.
Film käsitleb kohanemist ja kompromisse ning reetmist ja võõrandumist – teemasid, mis olid olulised 70ndate kinokunstis, ent mis resoneeruvad praeguste aegadega, kus mentaliteedid sootsiumis muutuvad kiiremini, kui inimesed jõuavad nende muutustega kohaneda.
EFSA andmekogu

Katke retsensioonist  A. Maimiku stsenaariumile

Jaak Kilmi: "Mulle meeldib mütoloogilise tasandi suurenemine loos ning selle sidumine sündmuste ja tegelastega. „Kurat tuleb sauna“ on sümpaatne travestia nii lähimineviku nostalgia kui muinasjutu arhetüüpidega. Nii televisiooni peatoimetaja oma 70ndate diskoglamuuris, kui ka fanaatiline folklorist Viktor on kahtlemata ülekarikeeritud kujud ja sedasi tulebki neid näha. Kahe maailma vastandamine on kaugel tõsimeelsusest ja töötab sedasi „kivirähkilikult“ puhastatud kujul.
Viktori maailm peabki laskma käiku kõik need uskumatult robustsed kuradid J. M. Eiseni ja J. Kunderi muinasjutupaunast, mis töötavad loo kontekstis nii õudsete kui koomilistena. [---]
Samas tunnetuslikult täpne on nende samade müütiliste kollide asetumine lõpuks ikkagi eestilikult turvaliste luuservanapaganate rolli."
10. juulil 2003.
EFSA andmekogu.

Filmist kriitiku pilguga

Fagira D. Morti: "See on lihtsalt tühikäigu film, tegijate veider tuju. Palju paljast naist. Aga ainult paljast naisest jääb nagu väheks. Filmi vooruseks on tema pikkus, õigemini lühidus.
Siin ei ole mitte mingisugust vaatamislusti. Midagi huvitavat ei toimu, mingit mainimisväärset kunstielamust ei saa, mõtelda pole ka üldse vaja, sest sümbolid, mida Maimik kasutab, lihtsalt karjuvad näkku, pole mingit peent peibutust ega mingit ergutavat mõistatust. Ma ei tea, milleks seda filmi vaja oli teha, see jätab lihtsalt nõutuks. Tunnistan, et kui seesama film oleks mõne keskmise filmitudengi koolitöö, siis see oleks käsitööharjutusena täiesti arvestatav tudengifilm."
Fagira D. Morti (2004). Tühikäik. Sirp, 12. märts, lk 17.

Andres Laasik: "Saunaskäik tõstab alasti viisil kokku maalähedase ja lihtsusest lugupidava mehe (Riho Kütsar) ning ambitsioonika ja intellektuaalsete püüdlustega naise (Hilje Murel). Filmis võidutseb Eros. Paljas ihu ei ole kaadris mitte niisama, vaid täis soorollist tulenevat pinget. Kuid sel pingel pole antud kuhugi maanduda, sest inimestevahelised vastuolud pääsevad võidule ja tüli kisub suureks.  Mis puutub erootilisse keemiasse, siis siin on Maimiku film oma tõlgendustes ühepoolne. Saadakse suurepäraselt hakkama naise kehavormide ahvatlevaks tegemisega, samas jääb see tore loom, mis mehe kehas sügaval peidus, peitu ka kaamera jaoks. Ehk siis võib öelda, et tegemist on tavapärase sekspluateerimisega, kuna meest ja naist pole koheldud võrdselt – lähtuvalt nende loomusest."
Laasik, A. (2004). Saunas on ka hinged paljad. Eesti Päevaleht, 18. veebr, lk 16.

Aapo Ilves: "Ja tuu saadana sannatulõk nakas kah pääle elost hindäst — Obinitsast Seto Kuningriigi päävält, kuigi filmin om tuu är folkloorifestivalis mängitu.
Maimik ja Urbla om kavala mehe ja naka-õi statistõ ala rahha pillma. Tuud umma kiilt kostus tuun filmin inne üts ütelüs ja tuu om kah mino suust perü, ja tuu om tuuperäst niimuudu, et ma juhtusi hääl aol kaamera iin saisma.
Ja Mureli Hilje om illos latskõnõ ja või mängi, kuismuudu vaia. Niisamade Kütsari Riho — teatrist om na kasonu, a naadega või inno tetä kül. Ja Nuurmõtsa Allan oll päätoimõndaja vai produtsendi rollin õkvalt nii jälle, kuis vaia oll. A vaia oll niimuudu, et ütskõik ku pallo duublit vai midä tetti, ekraani pääle saiva na inne umbõlõ lühkeses aos.
A ku üts suur asi om nii tsillukõsõs tulnu kokko käkki, sõs tulõ egäl sümbolil umakõrda mitot rolli hoita. Niimuudu pragisiva ja siibüvä hüdse Viktori ja latskõsõ läbisaamisõ pääle ja olliva ka vihjes tuule, mis edesi saa. Nigu oll umal aol tuul Stanislavskil püssägä.
Peris hääs läts kogo tuu asi perämitsen otsan — sõs, ku Sisaski Siiri hellü naas tegema."
Ilves, A. (2004). Saadan tull sanna. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 113-115.