Katkeid intervjuust filmi peategelast kehastanud näitleja Ingrid Isotammega
Äsjane parim naisnäitleja auhind määrati teile Pia rolli eest Maria Avdjushko filmis «Tuliliilia», mille tõi möödunud aasta kevadel vaatajate ette tootjafirma Meteoriit. Kes on Pia?
Pia on üksik keskeale lähenev naisterahvas, kelle elu on läinud niimoodi, et ta ei saa lapsi ja mees on ta just sellel põhjusel maha jätnud. Ta on oma eluga ummikus ega tea, mis saab edasi. Tema väga suur unistus on saada emaks. Siis hakkavad temaga toimuma kummalised lood ja mingi ime läbi jääb ta ikkagi lapseootele.
Mina tegin enda teada suhteliselt teistsugust filmi. Stsenaarium erineb väga palju sellest, mis lõpuks Belgias filmiks kokku lõigati. Esilinastusel ma ei saanud üldse aru, mis film see on, sest need stseenid, mis olid stsenaariumis eespool, olid pandud lõppu, kõik oli segi paisatud. Ma olen mitu korda vaadanud, et ma aru saaksin, kuidas oli üldse võimalik, et mina mängisin ühte moodi ja kõik see on ritta lõigatud teist moodi. Teatris seda naljalt ei tee.
Pia on üle 80-minutilises filmis peaaegu kogu aeg kaadris, sageli üksipäini. Ta kõnnib tänavail, kohtub silmaarstikabinetis patsiendiga, askeldab sõbranna lapsega, toimetab oma korteris ja magab voodis rahutut üllatustega lõppevat und. Hästi palju on ekraanil suures plaanis Pia nägu, aga mõnigi kord ka alasti keha. Milliseid pingeid tekitas filmimisel teadmine, et te olete vaatajail kogu aeg peo peal?
Filmimise alguseks olin sellele küsimusele endas vastuse leidnud. Muidugi ma kartsin ja mõtlesin: appi-appi, ma ei lähe seda kinno vaatama! Kuid me analüüsisime stsenaariumi põhjalikult läbi ja kogu võttegrupp oli delikaatne.
Esimest korda oli eriti raske siis, kui ma tundsin, et nüüd on mul valida, kas mul on tohutult häbi või ma lihtsalt jutustan oma rollis seda lugu. Tegin valiku ära ja ei olnud häbi. Pärast tundus kõik nii loomulik.
Mulle pakuti kõigepealt kõrvalosa, peaosalise sõbrannat, ja käisingi ennast ette näitamas just selles osas. Stsenaariumi esimesel lugemisel mõtlesin, et kui mulle pakutaks peaosa, ütleksin igal juhul ei. Rääkisin kodus, et peab olema ikka väga julge naine, kes Piat mängib. Aga siis helistati mulle, pakuti peaosa ja ma ütlesin vähem kui kolme sekundi pärast jaa! /---/
Intervjuu täistekst:
https://tartu.postimees.ee/6561809/parim-filminaitleja-ingrid-isotamm-naudib-maaelu
Hanson, R. (2019). Parim filminäitleja Ingrid Isotamm naudib maaaelu. Postimees: Tartu Postimees, 5. apr, lk 8-9, ill.
Hendrik Alla: „Filmi kõige suurem tugevus on peaosatäitja Ingrid Isotamm. Filmivaatajale on ta näitlejana võrdlemisi tundmatu, osalenud kümne aasta jooksul vist neljas filmis. Samas võiks nende hulgast meelde tulla Hermiine roll Martti Helde „Risttuules“ (2014). Enamasti tegutsenud NUKU teatris, mis juba definitsioonist tulenevalt sageli näitleja enda varju jätab. Sellegipoolest on ta kahel järjestikusel hooajal saanud NUKU Pärli ehk kolleegipreemia.
Pärl on Isotamm ka Piana. Mängib nappide vahenditega, aga veenvalt. Temas on keskeale lähenenud eduka naise eneseteadlikku olekut, sellist rahu ja ilu, mida kohtab Kesk-Euroopa kallimates linnaosades. Tüübilt kaunis, külm põhjamaine naine igavates, kuid maitsekates hallides rõivastes. Võta ja pista mõnda Ingmar Bergmani filmi. Peaaegu veatu (ja sõnatu) fassaad varjamaks hingelist ja kehalist segadust. /---/
Mulle meeldis eriti prantsuse operaatori Thierry Pouget’ oskus näidata Tallinna nii, nagu elaksime me tõesti mingis päris linnas. Teadupärast on Eesti pealinnas vaid paar ruutkilomeetrit sellist ala, kus võib tunda end kui mõnes Euroopa linnas. Kui poleks olnud eesti näitlejaid, eesti keelt ja mõnda äratuntavat kohta, võiksin arvata, et vaatan mõnda Belgia või Hollandi väiksemat filmi, mis Sõpruse või Artise kavasse on jõudnud. Universaalne Euroopa lugu, universaalne Euroopa pildikeel. Küllap jätab see sama mulje ka Euroopa art house'i kinodes, kui film peaks sinna jõudma.“ /---/
Arvustuse täistekst:
«Kirjutage mulle lihtsalt mingeid rahusteid!» - Film - Kultuur
Alla, H. (2018). "Kirjutage mulle mingeid rahusteid!" [Filmist "Tuliliilia".] Postimees, 11. mai, lk 16.
Helen Schasmin: „Maria Avdjuško esimene täispikk mängufilm on kahtlemata vaatajasõbralikum kui paljud viimase aja Eesti filmid.“
Loe lähemalt:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/tuliliilia-on-mustiline-lilleke-rohus?id=82083953
Schasmin, H. (2018). "Tuliliilia" mõjub kui müstiline lilleke rohus. Eesti Päevaleht, 14. mai, lk 13.
Mari Laaniste: „„Tuliliilia“ plussidest ilmselgeim on peaosatäitja. Ingrid Isotamm mitte ainult ei kanna eksistentsiaaalses kriisis naise rolli välja, vaid toob meelde varaste Prantsuse filmiteoreetikute armastatud mõiste photogénie: ekraanilumm on nii võimas, et on raske uskuda, et see on tema esimene kandvam filmiosa.“
Loe lähemalt:
http://ekspress.delfi.ee/areen/nadala-film-tuliliilia?id=82089617
Laaniste, M. (2018). „Tuliliilia“. Eesti Ekspress: Areen, 16. mai, lk 59.
Nele Volbrück: „Isotamm on rolli eest korralikult kiidusõnu pälvinud ja põhjusega. Värskendav on näha kinolinal uusi tegijaid, sealjuures mitte otse koolipingist. Isotamme kehastus aitab teha Piast Pia. Tema näos kohtuvad tüüne eneseteadlikkus, silmades ühtaegu igatsev melanhoolsus ja õrnus. Ehedalt mõjuvad nii meeleheitemomendid kui ka hellad hetked. Peategelase üleelamisi saadab terve kamp muud rahvast. Jätkub silmapaistvaid episoodilisi osatäitmisi, nagu Liisa Pulga tõre praktiline perearst, rääkimata Elina Reinoldi ümberkehastumisest nõiana. Kraadi võrra kaalukamad kõrvalkarakterid aga märgistavad justkui rõhutatult teatud meeleolusid, emotsioone ja ideid: sõbrannalt laenuks saadud ideaalpoeg Peetrike (Rasmus Kallas), vaenulikkust ning muutuste valu alla jooniv eksmees (Kristjan Sarv) või alternatiivset unistuste elu kehastav Kaarel, muretu ja lahke päikesemees (Johann Urb). Kui optimistliku sõbranna Ida (Eva Eensaar) käitumine tekitab küsimusi, siis ema Dagmar (Epp Eespäev) on puhta camp! Igavene iluduskuninganna, soovimatute laste nimel karjääri ohverdanud lavadiiva, raputab möödunud elu nukrad reliktid Pia ja tema õe Kaia (Adele Taska) mugavasse kaugusse ning realiseerib piisavalt terasena kõik võimalused oma tunnete väljanäitamiseks. Niisugused tegelased annavad filmile oma löövate repliikidega lõbusamat hoogu juurde ega lase linateosel liiga tõsiseks minna, olgugi et tonaalne tervik tõmbub sellevõrra hägusemaks.
Linateos ise on valdavalt tume. Prantsuse operaator Thierry Pouget kaamera taga laenab võõra pilgu ka vaatajale, vajutades Tallinna tuttavale linnapildile põhjamaise anonüümsuse pitseri. Avastatud avaruse trikile aitab kaasa koloriit: film on ekraanile manatud külmades toonides, sekka mõni demonstratiivne värvisärtsakas. Värvinguga käsikäes käivad heliriba ilmestavad, õudusfilmidest hästi teada üleloomulikkusele viitavad pahaendelised sahinad ja puhinad, mis osutavad süžee-elementide kõrval otsesemalt sellele žanrile.
„Tuliliilia“ köidab ning suudab vaataja kaasa haarata. Kui ka õuduselementidesse sisse elada, säilib huvi lõpplahenduse vastu. Ja lahendus tuleb, kuigi teekond selleni jätab tee vabaks spekulatsioonidele. Võimalikke otsi on harutamiseks rohkem kui üks, aga film ei lähe neid mööda edasi ega sunni ka vaatajat ühelegi neist pühenduma, on kohe teadlikult rubriigist „arvake, mis tahate“. /---/
Arvustuse täistekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ois-tundmatust-pinnasest/
Volbrück, N. (2018). Õis tundmatust pinnasest. Sirp, 25. mai, lk 33.
Filmis on kasutatud Krista Möldre, Jaan Toomiku ja Inga Meldere teoseid.
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.
