Avaleht » Filmiliigid

Arnold Matteus (1981)

Arhitekti mälestusi

Dokumentaalfilmid Kestus: 60:00

Huviinfo

Arnold Matteus

Arnold Matteus (13.12.1897 Kärgula v. – 2.11.1986 Tartu), eesti arhitekt. Lõpetas 1925 Karlsruhe tehnikaülikooli. Oli 1926-35 ja 1941-44 Tartu linnaarhitekt ning 1944-60 peaarhitekt. Ühtlasi õpetas Tartu Kunstiinstituudis. Tema loomingu hulka Tartus kuuluvad nt Tähtvere linnaosa planeering (1928), Emajõe kallaste planeering (1929), koolimaja Salme tn 1a (1936), „Ugala“ korporatsiooni hoone Kuperjanovi tn 16 (1938), hotell „Park“ (1940), Eesti Panga Tartu osakonna hoone (koos K. Burmaniga 1938) jpm.
Eesti entsüklopeedia (1995). 6. kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 220.

Kirjanik Jaan Kaplinski on öelnud: „Läbi Arnold Matteuse projekteeritud akende on langenud valgust paljude peale meist“.  

Filmi saamisloost

Ike Volkov, filmi stsenaarse plaani koostaja: "See film sündis 1981. aastal ENSV Kultuuriministeeriumi tellimusel. Esimese hinnangu sai film toonaselt kultuuriministrilt: "...vähe sellest, et Volkov vastava ametnikuna mahitas selle halvas mõttes isamaalise filmi tegemist, ta ise lausa osales selles!" Ja film jäi ministeeriumi riiulitele - tehti, unustati.
Film sündis praktiliselt ilma rahata, heast tahtest, sest Arnold Matteus oli seda väärt.
Ütleme Tartu, mõtleme Matteus.
Saksamaal arhitektiks õppinud mees tegutses mitme võimu, sõja ja Nõukogude reaktsiooni ajal aina Tartu peaarhitektina, olles härrasmees, diplomaat, looja ning kompromissimeister. Ta ei müünud end kordagi maha. Looming - Matteuse mõtted ja majad - ei hävi. Ei hävinud ka see film."
Ike Volkovi saatesõnad DVD "Arnold Matteus" (2007) kaaneümbriselt.

Filmi edasisest käekäigust ja linastustakistustest

Meenutab Maie Raitar, Tartu Kunstimuuseumi tollane teadusdirektor: „Matteuse 85. juubel 1982. aastal oli ainus ettekääne ja võimalus meie arhitektuuri grand old manile tähelepanu suunata. "Juubelikonverents  Vanemuise tänava ringauditooriumis pidi päädima Andres Söödi filmiga. Selle koopia kuulus Tartu linnale ning oli hoiule antud   kunstimuuseumisse. Ent pärast trükitud kutsete jõudmist kultuuriministeeriumisse järgnes vihane telefonikõne Tallinnast, milles filmi näitamine keelati. Arnold Matteuse austajateni jõudis film siiski, ning seda tänu Andres Söödile, kes käis muuseumi hädakisa peale isiklikult kultuuriministri /.../ jutul. Kuidas täpselt Sööt oma filmi näitamise välja kauples - kas ähvardusega oma eksemplar Tartusse kaasa võtta ja seda näidata või muul viisil - on tema kirjutamata memuaaride teema."

"Tegelikult sai /.../ "Matteusest" hoidlafilm (vähemalt Tartu Kunstimuuseumi eksemplarist): seda tohtis näidata vaid "võimude" igakordsel eriloal kinnistel seanssidel."
Raitar, M. (1995). Kas surev polonees? [filmi "Arnold Matteus" linastustakistustest]. Postimees, 4. sept, lk 15.

Filmi autori Andres Söödi enda sõnul seda filmi, nii nagu mitmeid teisigi Eesti Reklaamfilmis tema poolt tehtud Kultuuriministeeriumi tellimusfilme, siiski otseselt ära ei keelatud. Ta kinnitab, et ühtegi tema tartuteemalistest filmidest ("Voldemar Vaga", "Arnold Matteus", "Episoode Tartu kunstnike ja kunsti elust") riiulile ei pandud. ERF´is tehtud filmid polnud sel ajal enam nii suure ideoloogilise tähelepanu all, märgib ta. Küll aga olid need tellimusfilmidena mõeldud näitamiseks kitsale huvilisteringile (nn kinnistel seanssidel), mitte laiale filmipublikule.
Laiemale auditooriumile sai Matteuse-film kättesaadavaks alles pärast Eesti taasiseseisvumist ning uues kuues ilmus see vaataja ette pärast digitaliseerimist 2007. aastal.

"Erinevalt majadest pole filme olemas, kui neid ei vaadata, kui neid polegi võimalik näha. Sellel filmil on paremini läinud kui enamikul Eesti dokumentaalfilmidest: Kultuurkapitali ja Tartu linna toel alustab ta uut, digitaalset elu, saab uuesti tegijate nüüd juba kaugeks kummarduseks Arhitektile."
Andres Söödi saatesõnad DVD "Arnold Matteus" (2007) kaaneümbriselt.

Väljavõtteid arvustustest 

Tatjana Elmanovitš: "Andres Söödi kaamera loob /.../ Matteuse portreed erilise sümpaatia ning õrnusega." Sööt aktsepteerib tema käitumisstiili, kõnemaneeri, suhtlemisviisi. "Veel rohkem aga vahest vaimukultuuri, hingepeenust, mis ei olene läbiloetud raamatute ega selgekstuubitud keelte arvust. Pigem on see, mis köidab, omakasupüüdmatus, kaasasündinud ja eksimatu džentelmenlikkus, /.../ huvide avarus, maitse, elutarkus."

"Millest Arnold Matteus ka ei kõneleks, ikka näib temas elavat küsimus, mida pole tarvis välja öelda, kuid mille olemasolu valgustab eakate inimeste sisemust hoopis teistsuguse kumaga: "Ja ongi õhtu käes, nii üürike see elu oligi, aga mingi mõte pidi ju sel kõigel olema." Näeme piipu suitsetavat vana meest, seda, kuidas ta kõneleb, meenutab, kuulab kaasvestlejat, teeb nalja enda ja teiste kulul, kõneleb raskustest. Tundlik kaamerasilm jälgib teda pingsa tähelepanuga, erksalt, otsides vastust väljaütlemata küsimusele: kuidas ja miks oleme kaotanud sellise džentelmenlikkuse, kuidas seda taas leida?
See teine plaan, kummaline sõnastamata dialoog, loob filmi dramaturgia, teose vabalt hargneva ja ometi sisimas range kompositsiooni, mis annab filmile võlu, meid magnetina ligi tõmbab ning jälgima sunnib."
Elmanovitš, T. (1986). Inimene aknal. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 31. 

Lauri Kärk: "Ekraanitöö üks kesksemaid Eesti aja ning järgnenud aja vastandusi on teostatud just kunagise Eesti nädala kroonika ja Tartu 950. aastapäeva tähistamise kaadrite abil. Kuid Matteuse film on muuski tähelepanuväärne.
See on hämmastav portreefilm - aga Sööt on väga oskuslik portreemeister - kindlasti seepärast, et portreteeritavat ei väärtusta siin üksnes tema poolt kordasaadetu, kuid vaata et rohkemgi hoopis see, mis ta on tegemata osanud jätta, mida ta on suutnud ära hoida (südalinna ilmetut täisehitamist näiteks). Vaevalt see portreteerija tööd lihtsustanud on, tegu on olnud ise tüüpi ekraanitegelasega. Tähtis on olnud üle elada, säilitada, rahulikult oma asja ajada, kesta. /.../
Igatahes kuulub linnaarhitekt Arnold Matteust ning seeläbi ka Tartut ennast ja tema käekäiku portreteeriv "Arnold Matteus" Söödi olulisimate tõsielufilmide sekka."
Kärk, L. (1994). Andres Sööt ja Tartu? Postimees, 4. veebr, lk 8.

Maie Raitar: Film tervikuna on rajatud iseseisvusaja ja nõukogude aja vastandusele. "Visuaalsest küljest on eriti tähendusrikkad Tartu kaasaegse tegelikkuse askeldused contra omaaegsed kroonikakaadrid peaaegu sümbolväärtuse omandava Kivisillaga (monumentaalsuselt võrdväärne partner Matteuse kujule) või pilt intervjueerimisstseenist pangamaja ees, mis läheb lausa ehmatava sujuvusega üle Vabaduse puiesteeks Kalevipoja ausambaga. (Eestiaegsed kroonikafilmid olid ju tollal samuti kinniste seansside mängumaa.) Ka kogu Arnold Matteuse tekst põhineb kui mitte alati just vastandamisel, siis kõrvutamisel vähemalt."
Raitar, M. (1995). Kas surev polonees? [filmi "Arnold Matteus" linastustakistustest]. Postimees, 4. sept, lk 15.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm