Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Põrgu Indias (2017)

Huviinfo

Kaido Veermäe räägib filmist "Põrgu Indias" ETV saates Ringvaade 29.03.2017:

http://kultuur.err.ee/587035/kaido-veermae-filmist-porgu-indias-filmi-tegemine-katkes-suudimoistva-kohtuotsusega

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Lugu räägib filmimise ajal kolmandat aastat Puzhalis pogris istuvatest laevakaitsjatest. (Eestlaste kõrval istuvad seal ka näiteks ukrainlased, britid ja hindud.) Film keskendub Lauri Adrale, kellest on lihtne võtta suuri plaane iga nurga alt, sest Ader on vaba, avatud, filmogeeniline, suuresilmne. Veermäe on leidnud oma kangelase, filminäo ehk isegi alter ego, ja minu meelest ei lähe filmitegijale vanglaelu ja kinniistujate kannatused eriti korda. (Vanglaelu on pildiliselt nii ilus ja poeetiline, et vaadates tekib tahtmine ka Indiasse vangi minna, sest see on nagu palverännak — aga kas tegelikult ikka on?)

Veermäe otsib mängu, mis tõmbaks doki käima ja ei laseks vanglalool kuivaks ja minoorseks jääda. Kas ja kui palju vanglaproosat koloreerivad mängud on õigustatud? Raske öelda. Aga kuna Veermäe film tervikuna on töövõit, siis üleliia norida ei tahaks.

Kuna Lauri Adra vanaisa on legendaarne Karl Ader ehk Kaarup, siis näeme lõike kunagisest lastesaatest, kus Kaarup onu Tik-Takina laulab: „Ajatee on konarlik ja ikka ainult kasvab, ajatee on hiigelpikk…” Tõepoolest tore sõnum vangis istujale.

Indiasse võetakse millegipärast kaasa meie koduguru Ingvar Villido, kes poetab vanglaelu kannatusi mõtestavaid tarkuseteri (aga paraku ekraanilt meile, mitte vangis istujatele). Kuna vang Lauri seljale on tätoveeritud uhke panoraam Eduard Viiralti „Põrgust”, siis peab näitama kaadreid Rein Raamatu filmist „Põrgu”. Jah, kus sa pääsed, kui materjal motiivi ette söödab.

Kuigi summa summarum jään ma kukalt sügama, kas põrgu Indias ongi vaid see Viiralti põrgu Lauri seljal (taevake, kui kaua taolist õlast õlani ulatuvat tätoveeringut pidi naha sisse kribima, see võis põrguvalus olla küll) ja tegelik elu on absurditaju arendamine India kohtusüsteemi oravarattas ja üsna mõnus poolvaba vangi elu Indiamaal? Pihta ma ei saa, vastuseid mul pole ega anna neid ka film.

Millest me filmis laevakaitsjate vanglapõlvest teada ei saa? Mida on Eesti vabariik teinud oma kodanike päästmiseks India türmist ja millised väljavaated neil üldse on? Kas vangid lasti vabakäigule selleks, et võimaldada neil põgeneda või Eestil neid põgenema aidata (nagu meediast lugeda oli)? Milline on vanglaelu igapäev (kongid ja kaaslased)? Sest kongi meid filmis ei viida, näeme vaid kafkalikku ülekuulamist, mis totralt kuhjuva absurdse küsimuste laviiniga on Kafka tragikoomiline paroodia.

Kas me peaksime kõigist neist asjust dokis tingimata infot saama? Ei pea. Autoril on õigus teha naljafilmi vanglas virelejatest, miks ei ole. Ükstapuha siis, kas (ilmselt süütult) kinnipeetav selle üle kurvastab või rõõmustab. See on paraku dokfilmi paradoks, et filmi enamasti ei tehta filmitava toetamiseks ja aitamiseks. Tegijale on peaasi teha töötav film. Ja kui film õnnestub, siis see õigustab filmimisel tekkivaid inimlikke kannatusi (aga kui mõni loom peaks viga saama, tõuseb kisa teadagi taevani).“
Sauter, P. (2017). Vahvad ja veidrad eesti naised ... hästi ja mitte nii hästi töötavates dokfilmides. Lisaks vanglalugu [„Eesti lood“: „Perpetuum mobile ja piiritud hinged“, „Burleskitarid“, “Gerassimovi naised“, „Põrgu Indias“, „Zoopark“, „Elu kombinaadi keldris“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7–8, lk 106–117.