Tiit Pääsuke ja tembitud värvid (2016)

Filmist meedias

Manfred Vainokivi: „Peeter on neli aastat sisuliselt oma kulu ja kirjadega Tiit Pääsukesest filmi teinud. Miks klassikust filmitegemist vaid näpuotsaga toetatud on, ei tea. Selles seisus annab autor reeglina alla ja film jääb tegemata. Kust leiab Peeter pärast 40 aastat filminduses töötamist veel motivatsiooni tasuta filmi teha? Mina ei tea!

Hea küll, asja juurde.

„Tiit Pääsuke ja tembitud värvid“ jälgib kunstnikku läbi nelja aasta. Dokumentaalfilmi tehes ei tea sa iial, mis elu sulle kätte mängib. Kui veab, võid saada tuuma kätte esimesel võttepäeval, aga võib ka juhtuda, et ei saa üldse. Või kobatab õnn viimasel võttepäeval. Nii liigud udus, loodad intuitsioonile. Mõistus siin ei aita. Võtad seda, mis elu annab, täpselt ei tea, milleks, aga võtad, sest sisetunne käsib. Kuni tuleb see päev, mis kõik eelneva ja järgneva mõtestab.

Peetri filmis on selleks kolm päeva Tiit Pääsukese ateljees. Sellest moodustub filmi selgroog. Need õnnelikud kolm päeva annavad võimaluse kronoloogia segi paisata. Sünnib kunstitõde. Kuivõrd on dokumentaalfilmis õigustatud kunstitõde või peaks kõik olema ajateljel õiges järjekorras? Õnneks Peeter siin ei kahtle.

Kolm päeva Pääsukese ateljees. Esimesest hetkest peale, kui maali näeme, jääb mulje, et pilt on valmis. Nipet-näpet veel ja võib tellijale üle anda. Filmi arenedes näeme pilti pidevas muutumises, rohelisest saab punane, detailid ilmuvad või kaovad – kõik on olemas. Nüüd on valmis. Pääsuke on rahul.

Ei, siin üks nüanss tahab muutmist. Jälle kaovad ja tekivad uued detailid, sinisest saab kollane. Vaatad pilti ja mõtled, et jälle on hea. No nüüd on küll valmis, aga ei. Pääsukesele tundub, et paar diagonaali tahab muutmist. Lõpptulemus ei erine profaani jaoks esmamuljest.

Milleks see kõik? Tellija seinale jõudes saab selgeks, kes on perekonnas muusika tellinud ja kes maksab. Siin on Urbla väga peenelt, napi vahendiga, klassikalistes näitemängudes nähtud groteski vaatajani toonud. Tellija suust pudeneb kommentaariks pärlite pärl.

Maalimise protsessi filmis on õpetlik kõrvalt vaadata. Äratundmisrõõm on suur. Tekivad paralleelid filmitegemisega. Iseenesest loomeprotsessis vahet ei ole, olgu tegemist maalimise, muusika, filmi või siis romaani kirjutamisega. Kui põhi on hea, siis kosmeetilised parandused detailides on maitseasi. Saad naudingut pikendada.

Kui alus logiseb, siis detaili kallal nokitsemine edasi ei vii. Raiskad aega detailidele, mis selles faasis on tühi-tähi. Tegelikult pead hakkama ehitist lammutama. Lammutamine iseenesest ei ole raske, aga katsu hiljem kokku panna! Kes tahaks minna võtetega uuele ringile. Tõsi, paari masohhisti ma tean.

Pääsuke porteteeritavana on soe ja muhe tüüp. See teeb vaatamise kergeks. Tekib poolehoid. Edasi ongi moment, kas jätta nii, kuis on, või minna detailidesse.

Minu jaoks jookseb esimene pool filmist liiga ühes tempos. Informatsiooni saab palju, rütmimuutust ei ole. Ühel hetkel hakkas mõte oma rada uitama, käsi läks tasku mobiili järele. Nägin silmanurgast, et naaber vaatas kella. Jätsin kella vaatamata, nüüd kahetsen. Oleks hea öelda, mitmendal minutil film kinni jookseb. Ma ei ole kindel, kas peaks minema lühendamise teed või tegema rütmimuutuse.

Teine pool filmist oli paremini paigas. Rütmi- ja tempomuutused, üks-kaks ilusat pausi. See kõik on maitse asi: kes tahab informatsiooni, kes emotsiooni.

Pääsuke ütleb filmis olulise mõtte. Kontseptsioon ei loe, värv loeb. Kontseptsioonid muutuvad ajas, värvid jäävad.

Film, mis täna läheb korda eelkõige sõpradele, kolleegidele ja mõttekaaslastele, mõtestub ja saab tähenduse aastate pärast, kui meid ei ole. Siis saab Peeter Urbla film sillaks publiku ja Tiit Pääsukese maalide vahel. Ja kõik see jutt on tühi bla-bla.“

Vainokivi, M. (2016). Tahte triumf [P. Urbla filmist „Tiit Pääsuke ja tembitud värvid“]. Postimees, 27. dets, lk 18.