Avaleht » Filmiliigid

Nõukogude hipid (2017)

70ndate psühhedeelne underground

Dokumentaalfilmid Kestus: 75:00

Huviinfo

Filmi kodulehekülg:

www.soviethippies.com

Filmis kasutatud arhiiviteoste loetelu:

dokumentaalfilm “Sejas” (1971, Rīgas kinostudija);
animatsioon „Lend“ (1973, Tallinnfilm);
animatsioon „Тайна третьей планеты“ (1981, Sojuzmultfilm);
mängufilm „Tavatu lugu“ (1973, Tallinnfilm);
raamatu illustratsioon “Kollane Sinises nagu Päikene Taevas” (1979, Aili Vint);
fraktaalkunst (2015/2016, Jan Kumpas “Isand Pea”);
mängufilm „Авария — дочь мента” (1989, Mosfilm);
eksperimentaalfilm “Tas saldus žodis laisvė” (1977, Artūras Barysas “Baras”);
kroonika “Nõukogude Eesti Nr. 1” (1968, Tallinnfilm);
kroonika “Nõukogude Eesti Nr. 7” (1967, Tallinnfilm);
kroonika “Nõukogude Eesti Nr. 11” (1966, Tallinnfilm);
kroonika “Nõukogude Eesti Nr. 11” (1972, Tallinnfilm);
kroonika “Nõukogude Eesti Nr. 33” (1967, Tallinnfilm);
kroonika “Nõukogude Eesti Nr. 49” (1960, Tallinnfilm).

50 aastat Armastuse Suvest

Terje Toomistu film „Nõukogude hipid“ esilinastub 1. juunil [2017]. See tähistab kaht asja. Sel kuupäeval toimub Moskvas traditsiooniliselt legendaarne nõukogude hipide kokkutulek. Teiseks möödub tänavu pool sajandit 1967. aastal San Franciscos lahvatanud ja üle maailma lainetanud Armastuse Suvest. Filmiga tahab Toomistu Eestis valla päästa uue Armastuse Suve.
Alla, H. (2017). Eestis algab Armastuse Suvi! Postimees, 31. mai, lk 24-25.

Filmi saamisloost

Terje Toomistu ja Kiwa alustasid siinse hipiliikumise uurimist neli aastat tagasi, mille tulemusel valmis nende kureeritud ning Kultusfilmi videoproduktsiooniga näitus “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground”. Väljapanekut käis 2013. aastal Eesti Rahva Muuseumis vaatamas üle 12 000 inimese. Pärast seda on näitust esitletud ka Rootsis Malmö Moderna Museetis ja Uppsala Kunstimuuseumis ning Kanadas Vancouveri Presentation House’i galeriis.
Valmib dokumentaalfilm Nõukogude hipiliikumise ajaloost (2015). Eesti Ekspress, 26. aug, lk 34.

Terje Toomistu hipihuvi sai alguse tegelikult juba kooliaastatel Paides ning süvenes avantüristlike maailmarännakutega ülikoolipäevil. Selle kohta täpsemalt: http://kultuur.postimees.ee/4129309/eestis-algab-armastuse-suvi

Põhjalike uuringuteni nõukogude hipide liikumisest ja kultuurist viis muu hulgas kohtumine nõukogude hipi Vladimir Wiedemanniga, kes praegu elab Londonis ning on sellest huvitavast ajast kirjutanud kaks raamatut: „Maagide kool“ ja „Püha kaljukitse radadel“. /---/

Teiste mõjurite hulgas, mis Toomistut hipisid uurima tõukasid, olid tutvumine  Indoneesias Yogyakartas ühe karvase radikaaliga, kes polnud mitukümmend aastat majast väljas käinud, ning viiekuuline õpinguperiood Voronežis, kus ta tajus vahetult Nõukogude Liidu muserdavat pärandit.

Wiedemann viis Toomistu ja kunstnik Kiwa kokku Aare Loitiga, kes – kui üldse kedagi selleks saab nimetada – on filmi „Nõukogude hipid“ peategelane. /---/

„Esimene kohtumine Aarega jättis tema vahetu oleku ja avara mõtteviisi tõttu kustumatu mulje,“ rääkis režissöör. „Ta on hariduselt terava insenerimõtlemisega füüsik, mitte kuskile esoteerikaudusse ära kadunud vanamees. Psühhedeeliateemasid oskab ta mõtestada justkui teaduslikult, aga oma mätta otsast. Oma eluterve kriitilise hoiaku juures on Aare hästi muhe ja kannab vägivallatu suhtumise hingust.“

Filmiga algust tehes tabas Toomistut ja produtsent Liis Lepikut väike valgustus: selgus, et neil on TEEMA! Kui siiani valitses mulje, et tegemist oli üksikute marginaalsete karvastega, siis selgus, et Nõukogude Liidus tegutses aastakümneid põrandaalune iseorganiseeruv süsteem, mida kutsutigi sistema. See oli nagu seeneniidistik, mis ühendas liidu linnades armastuse ja vabaduse kultuuri liikmeid.

„Uurimistöö alguses ei teadnud ma, et saame rääkida Nõukogude Liidu hipidest kui subkultuurist. Ma ei teadnud midagi Gauja kogunemistest (suvine hipilaager Lätis Gauja jõe ääres – H. A.) või hipide slängist.“ /---/

Kui selgus, et teema on täiesti olemas, oli selles vaja veenda rahastajaid, näiteks Eesti Filmi Instituuti, et see ongi päriselt olemas. „Meil on vaja leida keegi, kes ütleks: „Jah, me olime hipid!“„ ütles produtsent Lepik viis aastat tagasi esimest treilerit kokku pannes. „Kohtasime väga palju imekspanevat suhtumist: millega te õieti tegelete, Nõukogude Liidus ju ei ole hipisid olnud!“ meenutas Toomistu. /---/

Toomistu filmi tegelased on peaaegu eranditult mehed. Aga kus on naised!? /---/ „Feministina huvitab mind naiste representatsioon, aga selgus, et sellesse filmi naiste leidmine on paras pähkel. Lõpuks sain aru, et tegemist ongi feministliku probleemiga,“ rääkis Toomistu. /---/

Artikli terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/4129309/eestis-algab-armastuse-suvi
Alla, H. (2017). Eestis algab Armastuse Suvi! Postimees, 31. mai, lk 24-25.

Vaata ka:

Intervjuu filmi autori Terje Toomistuga:
http://ekspress.delfi.ee/areen/ei-ole-olemas-endisi-hipisid?id=78274638
Ulfsak, M. ja Karro, K. (2017). Ei ole olemas endisi hipisid. Eesti Ekspress: Areeni kaanelugu, 24. mai, lk 40-43.

www.hipid.ee
www.facebook.com/soviethippies
Hipide paralleelmaailm Nõukogude Liidus - Eesti Ekspress

Arvamusi filmist

Aurelia Aasa: „Hipikultuur vastandub materiaalsusele. Õnn ei tule tarbides, vaid jagades, hoolides, elamuste jahil kulgedes. Seista näpp püsti tee ääres ja ujuda psühhedeelsuse pilvedes – see on vabadus. Terje Toomistu dokumentaalfilm portreteerib just säärast, hipilikku vabadusekultust. Kuue aasta töö tulemusel valminud dokumentaalfilm kattub paljuski Vladimir Wiedemanni raamatus «Maagide kool» kirjeldatuga. Keskmes on kamp praeguseks küpsesse ikka jõudnud hipisid, kes meenutavad hipiliikumist Nõukogude Liidu reglementeeritud korraatmosfääris. Räägitakse nii kokkupõrgetest miilitsatega, sattumisest psühhiaatriahaiglasse kui ka udustest rännakutest sürrealistlikku unenäomaailma.

Filmi vabadusekultus poeb inimestele hinge, selles pole kahtlust. Siiski võis kuulda teatavaid etteheiteid struktuurile. Filmilinal toimub palju: hipide minevikumõtisklused vahelduvad arhiivikaadritega ning tagatipuks asuvad kuldses eas hipid üheskoos teele Moskva poole, et tähistada ülemaailmset hipide päeva. Kõik mõjub ülevaatliku antropoloogilise ajaloofilmina. Ehk oleks dokumentaalfilm road-trip'ina tõepoolest haaravam – vaadata, kuidas vanas eas mehed mööda maanteid kruiisivad, pööningult kanepit otsivad ja vabadust püüavad.

Teisalt avavad meenutused nõukogude ajastu vastuolulisuse: arhiivikaadrites näeme nii viksilt truudusvannet andvaid noorpioneere, kui ka tollaseid hipisid, kes alasti murul peesitavad ja psühhedeelsete helide taktis suikudes kanepit popsutavad. Üheks filmi eesmärgiks ongi selle vastaka ja tagasi vaadates absurdse perioodi avamine. Ajas pendeldamise abil koorub ka oluline tõdemus – tõeline hipi jääb alati hipiks, või vähemalt seni, kuni tema hing on noor.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/4134993/ukskord-hipi-alati-hipi
Aasa, A. (2017). Ükskord hipi - alati hipi. Postimees, 5. juuni, lk 26.

Peeter Simm: „Nagu pool sajandit tagasi nii ka nüüd peavad hipid väga tähtsaks ilmeksimatut välist eristumist ümbritsevatest ehk veel eksiteel uitavatest kaaskodanikest. Kõik filmis näidatud karakterid on hallipäised ja mõnelgi on tegemist liikuma saamisega, kuid nad on oma lihtsatele tõekspidamistele ja veidrustele truuks jäänud. Lisaks grupi poolt filmitud materjalile on palju vanu amatöörfilmikatkeid. Mõistagi on need laigulised, kriimustatud ja lühikesed jupid. Video ja digitaalsalvestuseni läks veel mitu aastakümmet.

Igatahes mõjuvad pleekinud liikuvad pildid ülimalt veenvana just tänu sellele, et 10–15 sekundiga pidi üles võtma võimalikult palju ja hästi huvitatavat. Mõjub vahetult ja armsalt nagu isetegevuslik mängufilm ikka. Veidi professionaalsema mängufilmi sarnane on ka tollane ametlik kroonika, kus võim puiselt ja vaimukust teeseldes laseb juuksuril ja miilitsal etteantud teemal muljetada.

Autorid on lisanud teksti katteks ka tollaseid värvikirevaid kaadreid multikatest ja lõike «Tavatust loost» (Kalju Komissarovi 1973. aasta mängufilm), kuid minu arvates jäid esimesed oma ilutseva laadi ja teised ilmselge mängufilmilikkuse tõttu hipiloo kulgemisele lihtsalt jalgu. Erinevalt lillelaste endi joonistustest ja isegi ühest animatsioonist, mis võidavad usalduse just varjamatu oskamatuse ja pretensiooniga mingile ähmasele filosoofiale.

Saluteerivate ja fanfareerivate laste näitamine hakkab vist ammenduma. Asi on isegi juba selge ja kui aus olla, siis olid ka suuremal osal neistsamadest hipidest kunagi punased rätid kaelas. Juhuslikult lobudiku katusel kaadrisse sattunud plakat mõjub sada protsenti veenvamalt. Tänapäeva vaataja tajub juba seljaajuga, et panoraamid kõrgusse vaatavatel suurtel plaanidel ja tsiviilkaitse jalgade trampimine on lavastus ja mõjub kui gurmeeroa kaunistamine räimega tomatis. Aga võimalik, et olen lihtsalt liiga palju nõukogude ajast tehtud filme näinud.

Hoopis teine asi on sotsvõistluse võitja vimplid, Lenini, Tolstoi ja The Beatlesi pildid ühel ja samal seinal, mis ei häiri filmikangelasi põrmugi. Et kõik norimine ühte lõiku jääks, siis ka tütarlaste ilmumine, kes eakatele hipidele suhu pandud küsimusi esitavad, võiks olla  lühemaks lõigatud. Meenub, et Tartu tänavatel käisid kääre lõgistavad komnoored ja pügasid ette sattunud pikajuukselisi vägivaldselt. Vaevalt nad praegu filmi sattumisest unistavad, aga äkki oleks mõni neist midagi arvanud kasvõi seljaga kaamera poole olles.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/4134977/peeter-simm-arvustab-hipifilmi-pogenemine
Simm, P. (2017). Põgenemine. Postimees, 5. juuni, lk 26.

Katariina Rebane: „Kuigi intervjuud huvitavate veteranhipidega, mahukad arhiivimaterjalid ja meenutus hallipäiste hipide bussireisist Moskvasse lillelaste kokkutulekule jätavad kohati eklektilise mulje, mõjus film tugevalt just atmosfääri loojana.

Kõige rohkem tundsin ehk puudust sügavamast sissevaatest nn veteranhipide ellu. Oleksin rohkem teada tahtnud Aare ja teiste esile kerkivate tegelaste käekäigust, ka sellest, millega nad praegu tegelevad. Toomistu sõnul oligi tegelastele algul planeeritud n-ö rohkem ruumi, kuid kui saadi kätte suurel hulgal rariteetset arhiivimaterjali, langes kaalukeel selle kasuks.

Hoolimata mainitud paarist aspektist leiab ambitsioonikas dokumentaalfilm oma tasakaalu, andes ainest vaadata tagasi hipindusele ja nõukogude ajale ning mõelda vabaduspüüdluste ja sotsiaalse aktivismi teemadele ka tänapäeval.“

Arvustuse terviktekst:
Lennon või Lenin? - Kultuur - Eesti Päevaleht
Rebane, K. (2017). Kas Lennon või Lenin?
Eesti Päevaleht, 7. juuni, lk 12.

Joonas Kiik: „Ja hipiideaalid ei piirdunud vabadusega, samuti nagu hipide vabaduseideaal ei piirdunud pelga hedonismiga isegi mitte droogide, seksi ja rokenrolli vallas. Need kõik on hipivabaduse kaht­lemata olulised, tänapäevani mõjukad aspektid, kuid ühtlasi osa loodetud vaimsest vabanemisest, mis otsis inspiratsiooni muu hulgas idamaistest õpetustest ja religioonidest. Pealegi oli tegu poliitilise liikumisega, mis vastandus läänes kapita­listlikule süsteemile samuti, nagu see traataiatagusel kuuendikul planeedist vastandus nõukogude omaga. Lääne hipide kommunismi kalduvate vaadete ja nõukahipide loomuliku nõukogudevastasuse vahel on huvitavad käärid, mida oleks ehk võinud filmis rohkem valgustada. Samuti seda, mida arvavad veteranhipid meie praegusest lääne ühiskonnast, milles nad kunagi tõenäoliselt nägid, nagu süsteemivastased nõukogude inimesed enamasti, omamoodi tõotatud maad ja vabaduse kantsi.

Praegusse formaati see küll vist mahtuda poleks saanud. Filmis on niigi nii ohtralt teemasid, külluses materjali ja nii tihe montaaž, et täispikk dokumentaal, eriti selle esimene pool, mõjub pigem teemakohaselt kaleidoskoopilise treileri või fragmentaarse muusikavideona. Meelde ei jää sealt suurt midagi peale helgelt psühhedeelse üldmulje. Teise poole teekond hipide kogunemisele Venemaal tundub tormilise sisse­juhatusega võrreldes ootamatult aeglane ja pikaldane, kuid kokkuvõttes tahaks paljudest asjadest ja tegelastest justkui rohkem teada. See nõuaks küll vist juba mitmeosalist telefilmi. Seda lootma jäädes rõõmustagem, et kuus aastat tehtud täispikk dokumentaal linastus just nüüd – sest selles, et nõukogude hipide lugu ja sõnum on praegu olulised, tuleb filmi autoritega küll nõusse jääda.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/aga-suurim-neist-on-armastus/
Kiik, J. (2017). Aga suurim neist on armastus. Sirp, 9. juuni, lk 32.

Lauri Sommer: „Filmi põhijutustajaks on tallinlane Aare. Ta selge sõnaga ja tasakaalukas jutt hoiab kenasti tyyri. Muusika kui hipide oluline häälekandja annab siin palju juurde. Filmi heliribal on klassikalist eesti hipi-sound’i Keldrilisest Helist, Messist Ornamendi ja Suugini. Psyhhedeelsemal kohal võetakse appi Sven Grünbergi „Hingus” ja „Teekond”. Huvitavate tekstidega vene põrandaalune sound (Žar Ptitsa jt) oli mulle kui russofiililegi eksootiline. Vahel tõuseb see film lendu, lillelaste utoopia tundub laiali laotuvat ja võimenduvat. Näiteks siis, kui Andres Põldroo geniaalse Black Sabbathi stiilis rifi (Ornament, „Meie teisikud”) saatel näidatakse pargipuude vahel lõnkuvaid pikajuukselisi… või seda, kuidas Elva rockifestivalil publik nagu lainetab… või hommikuuttu jooksvat hipiperekonda, laps seljas… Nende kaadrite taga on elulised keskmed, flaneerimine, muusika-ekstaas ja armastuse rõõm… Ja muidugi uimastitega seonduv, mis on yks selle filmi sotsiaalselt radikaalseid aspekte. Filmi alguses auväärses eas Belamori hylssi topitud ja eetris ära suitsetatud joint on justkui märk, et iidsest ajast käibel oleva kanepi kasutamine on yhe inimkillu, hipirahva igapäeva loomulik osa. /---/

Nihkes taju esteetika kajastub ka pildikeeles. Selle filmi reaalsus on liitreaalsus, kus kohtuvad igapäevane ja multiplitseerit inimene, kus Aare astmatooli-reisile tehakse raju visuaal, Moskva tripikuninga Azazello joonistused animeeritakse ning yleminekutes kasutatakse fraktaalseid keerlemisi, kordusi ja muid pisikesi visuaalseid ootamatusi. Kaameramees Taavi Aruse muusikavideotest tuntud aeglustused töötavad kenasti.

Filmi esimene pooltund möödub ajaloo ning isikumälestuste suurepärases tasakaalus. Sealt edasi hakkab plaat kohati nagu hyppama — vaimse Ram Tamme juurest karatakse yhtäkki jõmmiliku motohipi manu. Mulle tundub, et Eestile keskendudes ja nõuka taustast vaid visandi andes oleks saanud kompaktsema ja rohkem avatud tegelastega filmi. Eesti kontekstist väljunud narratiiv justkui hajub NLi hipivõrgustiku „Sistema” hõlmamatutesse mastaapidesse. Eespool mainitud radikaalse dualismi jälgedes keskendutakse liikumise politiseerumisele ning hipielu sisemusest jääb paljugi avamata. Me ei saa teada, kuidas elati kommuunides, milline oli hipiperekondade saatus, ka neid yhendanud maailmavaade jääb lahti rääkimata ja sloganite tasemele. Kui suundutakse kergelt nostalgilisele road movie radadele, tekib muidu ylisõbralikult meelestatud minul kohati see „vanad ja kobedad saavad jalad alla”-tunne. Ehk on see loomulik seos. Meie kõigi minevikus joonistub kauneid hetki ja radu, millele vaatame tagasi leebete või ka nukrate silmadega. Elustiilid on kirjutatud inimeste ilmeisse. See on subkultuur, millel on oma sisemine psyhholoogia, rituaalid ja osadustunne. Hyva hipi vananeb tavalisest natuke tolerantsemaks või omal kombel mõttetargakski — filmis kuuleb ju mitmeid olulisi tõdemusi.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/archives/1630
Sommer, L. (2017). Roosteplekid lillelisel riidel. Teater. Muusika. Kino, nr 7–8, lk 149–154.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm