Avaleht » Filmiliigid

Armastuse poeem (1998)

Dokumentaalfilmid Kestus: 55:44

Huviinfo

Filmi sünniloost

Sõjakeerises Saksamaale ning sealt USA-sse sattunud viiulikunstnik Evi Liivaku looming jäi Eestis pikka aega tundmatuks. „Airi Kasera jõudis Evi Liivaku juurde pooljuhuslikult, tänu lapsepõlvealbumitele. Imelaps oli olnud tema Viljandis elanud isa ristitütar. Algas põnev, otsimist ja huvitavaid kohtumisi pakkuv töö. Enne kui filmitegemine õieti alatagi jõudis, tuli ookeani tagant teade Evi Liivaku lahkumisest. Linateos sai valmis suuresti tänu kunstniku saksa-ameerika soost abikaasale pianist Richard Anschuetzile, kes oli aastaid olnud ka Evi Liivaku klaverisaatja. Filmi teljeks on just temalt saadud arhiivimaterjalid, fotod, andmestik, mälestused. 1998. aastal avanes Airi Kaseral võimalus Ameerikas kohtuda nii Richard Anschuetzi kui ka paljude väliseesti kultuuriinimestega, kes Evi Liivakut olid tundnud.“
Filmis „Armastuse poeem“ meenutavad viiuldajat tema sugulane Helle Orav, Mihkel Lüdigi poja Peeter Pauli lesk Endla Lüdig ja Kanadas ESTO 84 ajal Evi Liivaku kontserdi korraldanud Stella Pahapill.
Jeletsky, I. (2000). Et jäljed jääksid. Videvik, 25. veebr.

Filmist kriitiku pilguga

Muusikateadlane Ivalo Randalo: "Olgu kuidas on, autentse helijälje kehvus või hoopis puudumine, eriti lähiminevikust, on kultuurilooliselt kurb. Nagu Evi Liivaku puhul ongi, sest temast ei ole jäänud/tehtud ühtegi stuudiosalvestust, on vaid kodused amatöörhelisalvestused ja üksainus ühest rakursist võetud (taas) amatöörvideosalvestus 1984. aasta kontserdilt Kanadas. See ongi kogu materjal, millest Airi Kaseral filmi “Armastuse poeem” tegemisel paraku lähtuda tuli. Siit võib (rõhutan — ei pea, vaid võib) kooruda tavavaatajale mulje, et too eesti parim ja aastakümneid maailmas kontserteerinud viiuldaja (1963. aasta Söuli festivalil “kõrgemas seisuses viiuldajaks” tituleeritu!) ei mänginudki nõnda vaimustavalt, nagu mäletajad filmis pajatavad ja arvustus teda hindas. Paradoksaalne küll, kuid originaalheli puudumine oleks tegijad sundinud kujundusena ikkagi kasutama tema repertuaari ning loomulikult oleks esitused valitud siis teistelt kuulsustelt viimase peal — või film tegemata jäetud. Kahetsusväärsed olnuksid mõlemad juhud. Niisiis leppigem heliliselt olemasolevaga (see tulnuks aga juba avatiitris vaatajale rõhutatult teatavaks teha). Siinjuures ei nõustu ma nendega, kes leiavad, et kvaliteetsemad helindid oleks tulnud gradatsiooniliselt jätta lõpupoole — kehv heli on kehv filmi igas lõigus. Kuivõrd materjali jätkus, tulnuks muusikas (kujunduselemendina) valivam olla — olemasoleva maksimaalse ärakasutamise asemel oleks võinud minna kindlasti läbiva (juht)motiivi loomisele. Väga hästi sobinuks selleks just Artur Lemba “Armastuse poeem”, mida “säästeti” ilmselt emotsionaalse lõpu tarvis, kuid mille intonatsioonid võinuksid kosta ammu enne vägagi põhjendatult klaveril (assotsiatsioonne kujund partnerita jäänud pianistist) saavutamaks veelgi tähenduslikumat kulminatsioonilist astet Evi Liivaku ja Richard Anschuetzi koosesitusele filmi koodas.

Sest filmi emotsionaalseks liiniks ongi nende kahe armastuslugu viimati nimetatud jutustuse läbi. Muide, ma ei polemiseeri nendega, kes peavad seda taiest rohkem telesaateks kui filmiks, ja kas niisugusel lahterdamisel ongi mõtet? Kas ei või nii ühes kui teises põimuda tekstiline ja pildiline jutustus ühe inimese elukäigust teise pihtimusega nende ühisest teest helikunstnikena, mis erilisi pildikujundeid siin (muusika kõrval) vaja on? Kogu filmi tonaalsus on väljapeetud, rahulik, on nostalgiat, ent mitte õhkamisi. Läbivat liini kannab ääretult sümpaatne lesestunud vanahärra, Liivaku elukaaslane otse sõjajärgseist aastaist peale. Richard Anschuetzi imetluses, vaikmõtisklustes, möödunu eluolu ja vastastikuste suhete kirjeldustes on üllast väärikust, tajume ühegi tugeva väljaütlemiseta kahe inimese kiindumust teineteisesse ja oma kunstisse. See kõik on jäädvustatud pieteeditundega ja mingi erilise sissevaatega. Puudub kaadritagune küsitleja. Teame küll, kui Anschuetz vaatab otse kaamerasse või liigub tasakesi tühjaks jäänud tubades, et ta teeb seda talle võõraste, Eestist tulnud inimeste ees, ent me unustame selle peagi. Isegi lõpustseenis, pikas kaadris, kui Anschuetz kuulab “Armastuse poeemi” ja tõstab korraks silmad ning lausub repliigi otse meile, sünnib see endamisi ja mõjub loomuliku kontrapunktina nii muusikale kui kogu filmis valitsenud vaimule. Selliseid hetki esineb tõsielufilmides haruharva.

Mälestuste jagajaid, lapsepõlvesõbratare, Liivaku eksiilikaaslasi, kuuleme ka õige-õige mitmeid, nad kõik lisavad midagi olulist, kuid ei sööbi kaleidoskoopiliselt mällu (peale Villem Õunapuu, kes ju ise kild meie kultuuriloos). Nemad kannavadki filmi teist, Liivaku n-ö objektiivset eluloolist liini. Ning vaid see, mis neil ütlemata jääb, antakse autoritekstis (loeb Anu Kaal — taas ainuõiges tonaalsuses). Tekst ise on ka väga meeldivalt sobitatud Anschuetzi jutustuslaadiga — superlatiivideta, mõnegi väljaütlemiseta. Otsekui kartes olla ebadiskreetne. Ühel puhul koguni asjatult: Evi isa Henn Liivaku kirja puhul 1941. aastal Stalinile (kirja ka näeme) öeldakse küll, et see sai saatuslikuks, ning hiljem veel, et samal ajal kui tütar ühel 1942. aasta sügisõhtul “Estonias” Sibeliuse kontserti esitas, “isa hukati”. Ent kus ja kelle poolt? Kas peljati liigset dramaatilisust, kui vaataja saanuks kuulda, et nimetatud kirja tõttu hakkas Henn Liivakut jälitama gestaapo ja ta lasti arreteerimisel maha samas Narva maantee kodus, kuhu õnnelik Evi pärast kontserti tõttas? Mõningast teavet tahtnuks veelgi saada — näiteks, et isa oli enne sõda Viljandis lugupeetud, seega heal järjel advokaat (elati soliidses majas, koduõpetus jm). Need on aga pisiasjad, pigem võib teksti plussiks arvata just selle mõõdukust.

Filmi peaväärtuseks peab muusikarahvas eelkõige muidugi seda, et lõpuks on audiovisuaalselt jäädvustatud Johannes Paulseni koolkonna silmapaistvaima esindaja lugu ja et me kuuleme-näeme teda ka mängimas. Tulemus on loomulikult kammerlik, sest Liivakust pole pildilist jälge ei New Yorgi, Berliini ega Pariisi suurtest akadeemilistest saalidest. ENSV poolsajand salgas tedagi teiste eksiili peletatud kunstiinimeste reas. Film sünnitab mõtteainet eesti rahva saatusest, meist igaühe saatusest: milline olnuks kultuuripilt juunipäevadeta — kirjanduses, kunstis, arhitektuuris, muusikas? Olav Roots, Naan Põld, Käbi Laretei, Hubert ja Zelia Aumere ja Evi Liivak teostasid end ka raja taga (mõnel puhul küll just seal), nende tööst ja selle dividendidest jäime kodus aga ilma.

Kodumaad jõudis Evi Liivak külastada üldsuse tähelepanu äratamata 1995. ja 1996. aasta suvel. Siis hakatigi kavandama seda filmi ja valmistuti juba võteteks, kui New Yorgist saabus teade tema surmast 1. novembril 1996. Eks sellepärast kujuneski “Armastuse poeem” niisuguseks, nagu see nüüd on. Tänavu 7. mail oleks Evi Liivak saanud 75-aastaseks, siis temast kirjutatakse — sestap jääb see siin tegemata."
Randalo, I. (1999). Evi Liivaku lugu. Evi Liivaku ja Richard Anschuetzi lugu. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 122-124.  

Evi Liivak

Evi Liivak (7.05.1924 Viljandi - 1.11.1996 New York) - eesti viiulikunstnik eksiilis. Alustas muusikaõpinguid 5-aastasena Viljandis Aleksander Joonase juhendamisel. Tema anded avaldusid varakult ja juba 11-aastaselt esitas Liivak Helsingi Linnaorkestriga Felix Mendelssohni Viiulikontserdi ning 12-aastaselt Estonia kontserdisaalis Pjotr Tšaikovski Viiulikontserdi. 9-aastaselt astus Evi Liivak noorima õpilasena Tallinna Konservatooriumi, saades ühtlasi üldõpet eratundide kaudu. Tallinna Konservatooriumis õppis Liivak 1934-1939 Johannes Paulseni viiuliklassis, mille lõpetamisel 14-aastaselt pälvis Eesti Vabariigi valitsuselt tunnustuseks Maggini viiuli ning stipendiumi Budapesti Liszti-nimelisesse Muusikaakadeemiasse. Õpingud Budapestis aastatel 1939-1941 ja 1943 Ede Zathureczky juhendamisel jäid II maailmasõja-aegsete vene ja saksa okupatsioonide tõttu lõpetamata ning magistrikraadi omandas Liivak aastal 1945 vähem kui aastase õpiajaga Berliini Riiklikus Muusikaakadeemias, juhendajaks Max Strub.
Pärast II mailmasõda jäi Evi Liivak elama Saksamaale, kus esines sageli Andrei Christianseni ja Peeter Paul Lüdigiga. 1950. aastal abiellus Evi Liivak pianist Richard Anschuetziga, kellest sai tema pikajaline ansamblipartner. 1951 suundus abielupaar elama New Yorki. Järgnes edukas solistikarjäär, sh kontserdid 1960 Ateenas, 1962 Barcelonas, 1963 Tokios ja Soulis, 1967 ja 1969 Bogotas.
Evi Liivak on andnud kontserte enam kui 25 orkestriga ning astunud üles rohkem kui 35-s Euroopa, Ameerika, Aafrika ja Aasia riigis. Tema virtuoossus jäi raudse eesriide tõttu enamikele eestlastele teadmata. Kaotanud võimaluse naasta taas Nõukogude võimu poolt okupeeritud kodumaale, oli Evi Liivak aldis kõikvõimalikele alternatiivsetele kontaktidele eestlastega ning esines tihti väliseestlaste kogunemistel. Tema repertuaaris oli sageli eesti heliloojate teoseid, eriti armastas ta esitada Eduard Tubina loomingut.
Vt põhjalikumalt: www.emic.ee/evi-liivak-est 

 

 

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm