Elu kombinaadi keldris (2017)
Huviinfo
Filmist kriitiku pilguga
Peeter Sauter: „Triin Ruumet on võtnud uhke mänguka „Päevad, mis ajasid segadusse” järel teha „Eesti loo” doki Võru haigla elust. Kiiduväärt. Loorberitel ei pea puhkama ja kukkuda pole vaja karta.
Marta Pulga loomaaialooga [„Zoopark“ – toim] võrreldes on Ruumeti film vastupidine. On leitud koloriitsed kujud, kes kannavad ja veavad filmi. Kaks haigla põlisasukat, kaks joviaalset platoonilist donžuani, kaks sõpra, kes elavad väliselust isoleerituna, aga tulevad suurepäraselt toime. Kuigi pereelu pole õieti kummalgi. Elektrik Ago Pettail on haigla keldris vägev kuningriik pungil kõiksugu vidinaid. Muu hulgas ehitab ta seal punast võrri, mille abil loodab ära rääkida mõne neiu. Sest poisipõlves käidi võrridega tüdruku juures ja kel võrri või tsiklit polnud võtta, põristas enne tüdruku juurde pugemist põõsas „Družba” saega, nagu oleks saabunud mootorrattaga. Algis Afanasjev on aga tugeva puudega, vajab pidevalt dialüüsi ning nägemine kaob ja taastub vahelduvalt. Ometi päevitab ta haigla ukse ees õues ja ehitab papist kauneid mängumaju, mis lähevad hästi kaubaks, ja teeb jõutrenni. Valdavalt on Algis ratastoolis. Ja selle ratastooliga kihutab sõber Ago abil haiglat pidi ringi.
Keerulises seisus mehed on oma elust teinud rock’n’roll’i. Ja rock’n’roll’i Ruumet filmi taustaheliks tihtipeale lasebki. Otsib ka muid kujundeid. Korduvalt on kaadris pime koridor, valgusega tunneli lõpus. Kõrge, tuima betoonmaja taustal on üksik sihvakas männipuu. Betoonmajas aga sünnitakse ja surrakse ja kirstud sõidutatakse üles mööda taevatreppi ehk eskalaatorit.
Kui Ago tutvustab kooliekskursioonile haiglamaja, mõtlen tahtmatult, kas see on Ruumeti instseneering, et näidata maja filmivaatajale. Aga kui ka on, mis sest.
Patt on Triin Ruumetit süüdistada, et ta on teinud suurest haiglast justkui klubilise asutuse. Ruumet on leidnud oma kangelastes hingesugulased ja filmi, mis vastab tema elutunnetusele, kus on tema vaibumatu draiv ja elaan. Tundub, et pane Ruumet tegema filmi kosmonautidest või karudest, mafiosnikutest või kaluritest, tulemuseks on raudselt rock’n’roll ja miks ka mitte. Ehk on see suure filmitegija tunnus. Ei taha tuntud nimesid loopida, aga kõvad tegijad on enamasti teinud kogu aeg üht ja sama oma filmi.
Sünnitust Ruumet ei näita (sünnituskisa jääb kaadri taha), surma ka mitte. Milleks see ebamugav, verine ja haiget tegev eluproosa, kui kõike saab mänguliselt võtta ja elu on suur lavastus. Nii ei tulnud Ruumeti eelmisi filme vaadates pähegi, et need on ju turvalised, ehkki näiliselt ebamugavad. Ebamugavus on hoitud piiri peal, et vastumeelseks ei läheks, et ei väsitaks. Montaaž olgu kiire, tüübid markantsed. Haigla keldris joodagu purgist õlut ja naiskolleege üritatagu masseerida massaažirulliga. Aga samas ei juhtu filmis midagi sellist, mille peale peaarst kulmu kortsutaks. Vastupidi, igaüks valiks just sellise haigla, kus vahetpidamata käib rock’n’roll (mnjah, ehk on ka erandeid).
Aga lisaks kõigele on mehed äärmiselt empaatilised. Filosofeerivad elu mõtte üle ja püüavad inimesi lõbustada. Kas kaks klouni? Ei, pigem psühhoterapeudid. Naiivsed või rafineeritud? Justkui mõlemat. Vastuolulised karakterid hoiavad pinge üleval ja filmi elusa. Küllap on mehi käivitanud rolliviskamine Ruumeti filmis, kunst on mõtestanud elu. Seega on Ruumet andnud kangelastele sama, mida nemad talle.“
Sauter, P. (2017). Vahvad ja veidrad eesti naised ... hästi ja mitte nii hästi töötavates dokfilmides. Lisaks vanglalugu [„Eesti lood“: „Perpetuum mobile ja piiritud hinged“, „Burleskitarid“, “Gerassimovi naised“, „Põrgu Indias“, „Zoopark“, „Elu kombinaadi keldris“]. Teater. Muusika. Kino, nr 7–8, lk 106–117.
Asukoht ETV kodulehel:
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.