Bodom (2016)

Enamjaolt Eestis filmitud õudusfilm

„Bodom” on valminud Eesti-Soome ühistööna ja üles võetud enamjaolt Eestis. Võttekohtadena võib ära tunda Lahemaa rahvuspargi, Keila ja Sagadi metsad ning Viimsi kooli. Õudusfilm põhineb põhjanaabrite kurikuulsal seni lahendamata mõrvamüsteeriumil.
1960. aastal sai Bodomi järve lõkkeplatsil teoks iga matkaja õudseim fantaasia: une pealt pussitati surnuks kolm teismelist, matkaseltskonna neljas liige sai vigastusi. Ellu jäänud Nils Wilhelm Gustafsson elas oma tavapärast elu kuni 2004. aastani, mil talle esitati süüdistus kolme kaaslase tapmises armukadeduse ajendil. 2005. aastal mõisteti ta õigeks ja talle maksti valuraha. Põlvest põlve edasi räägituna on Bodomi järve lugu võtnud kõhedusttekitava linnalegendi mõõtmed.
Puust, R. (2017). „Bodom“, suurepäraselt toimiv mitmekihiline triller. Eesti Päevaleht, 11. jaan, lk 12.

Filmist meedias

Raiko Puust: „Mitmekihiline film on mõnusa tempoga ja professionaalselt näideldud. Ülesehituselt on film austusavaldus klassikalisele hakkimiskinole, kus on palju pöördeid ja üllatusi. Pime, õõvastav ja graniitkivi täis männimets loob kriipiva atmosfääri, mis nauditavas retrostiilis helide saatel toob tagasi 1980-ndate armastatud õudusfilmide võlu. Filmi režissöör ja üks stsenariste Taneli Mustonen ei hoidnud lavastades kinni kindlast raamist ja tulemuseks on vabalt hingav film, mis toimib algusest lõpuni, liikudes üles ja alla, olles kord ehmatav, kord šokeeriv, siis õudne ja lõpuks hoopis psühholoogiline kiiretempoline põnevik. Film ei kuku kordagi ära ega kaota fookust ja igal elemendil on ekraanil oma eesmärk.

/---/

Suurepäraselt kirjutatud mitmekihilised karakterid toovad ekraanile korraga mitu lugu, mida esitletakse hästi ajastatud stiilipuhtal viisil. Selgub, et nelikul on laagriplatsile minekuks väga erinevad motiivid. Mustonen toob vaikselt loosse sisse koolis ja sotsiaalmeedias toimuva väärkohtlemise ning ei lähe kaua, kui peategelastevaheline jõudünaamika hakkab nihkuma ootamatus suunas: ilmiks tulevad salajased teod ja plaanid ning seksuaalsed pinged suurenevad. Ajalugu kordub, kui kiskjatest saab saak ja hommik hiilib aina lähemale.

Õudusžanri austajale on „Bodom” kindel nauding ning hea viis, kuidas alustada uut aastat ja värsket filmihooaega. Looduskeskselt filmitud teos ei ole midagi maailma raputavat, kuid piisavalt uuenduslik, et värskendada üksluiseks muutunud žanri. Stsenaarium on üks filmi tugevamaid külgi, suutes kaks keerulist pööret ja neli hästi edasi antud karakterit lahendada ainult 90 minutiga. Lugu jutustatakse läbimõeldud kiirusega, sinna jagub draamat, adrenaliini ja isegi üpris meeletu autodega tagaajamine.

Mustonen teeb väikse eelarvega imelist tööd, hoides filmi kolmandikud heas tasakaalus, ehkki lõpp saabub veidi liiga kiiresti ja jätab publiku mõtlema, mis siis ikkagi täpsemalt juhtus.“

Arvustuse terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/bodom-suureparaselt-toimiv-mitmekihiline-triller?id=76863850
Puust, R. (2017). „Bodom“, suurepäraselt toimiv mitmekihiline triller. Eesti Päevaleht, 11. jaan, lk 12.

Hendrik Alla: „Soome õudusfilm!? No kuulge, mis asi see on? Samahästi võiks tõsise näoga rääkida Eesti õudusfilmist. Režissöör Taneli Mustonen on siiski teinud filmi, mida kodumaal oma 50 000 inimest kinno vaatama läks. Küllap ta teab, kuidas inimesi kinno meelitada, Mustoneni käe alt tuli ka üks Soome kõigi aegade edukaimaid filme, Soome versioon «Klassikokkutulekust».

„Bodomi“ võib südamerahuga klassifitseerida teismeliste õudukaks. Selle žanri rajajaks-defineerijaks peetakse üldiselt Bob Clarki 1974. aastal linale jõudnud filmi „Black Christmas“, mis teenis vaid 620 000-dollarilise investeeringu juures tagasi neli miljonit. Mustonen võttis selle äraproovitud süžee: kamp teismelisi üksikus kohas, salapärane pahalane teravate ja nüride asjadega neid mõrvamas, ning pani selle Soome konteksti.
/---/

Üks põhjus, miks film on lahe taga nii edukas, peitub kindlasti osatäitjate valikus. Näitlejanna Mimosa Willamo (Nora) on Soome kinotaeva tõusev täht – noorusest hoolimata on ta saanud juba Soome tähtsaima filmiauhinna Jussi naiskõrvalosa eest („Päin seinää“, 2015) ning „Bodomi“ eest Screamfesti õudusfilmiauhinna.

Teise kassamagnetina, eriti Soome turgu silmas pidades, ilmub ekraanile populaarne kohalik räpiartist Mikael Gabriel (Elias), kellel on mõningane näitlejakogemus Soome teleseriaalides. Näitlejavalikut Eesti konteksti üle kandes võiks ette kujutada näiteks Metsakutsut või Abrahami paaris Rea Lestaga.

Need kaks osatäitjat panid Soomes paljusid noori kindlasti kinopiletit ostma, aga tausta teadmata tundusid huvitavamad teised kaks peaosalist, Nelly Hirst-Gee ja Santeri Helinheimo Mäntylä, nii rolli kui näitlemise poolest. Osaliste seas märgitakse esimesena kuulsat Tommi Korpelat, aga tema teeb vaid kaadritagust häält.

Mustonen ehitas oma filmi üles žanrikaanoneid täpselt järgides. Vaatajale antakse küllalt infot, et ta teaks oodata, millal nuga esimest korda mängu tuleb. Enne rakendatakse veel paar korda obligatoorset jump scare võtet, millega vaataja närve piisavalt pingule krutitakse, et ta järgneva suhtes vastuvõtlikum oleks.
/---/

Filmi muudab mõnusaks üsna sünges toonis huumor. Helsingin Sanomat võtab selle oma arvustuses kokku ühe lausega: „Pärast seda filmi ei vaata te kiirliimi enam kunagi sama pilguga“, ja ma olen sellega täiesti nõus.

Isegi Soome olusid arvestades valmis «Bodom» väga tagasihoidliku eelarvega, vaid miljoni euroga. Selle raha eest on siin noorsooõudukat küll ja veel. Tasub tähele panna, et lõviosa filmist, sealhulgas kogu pime mets, võeti üles Eestis. Vaataja tunneb ära Nõmme tänavad ja ühe suure Eesti kooli. Ka kaadritagused tegelased on valdavalt kohaliku filmimaailmaga seotud.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3974615/soomlaste-johker-veretoeoe-eesti-metsas
Alla, H. (2017). Soomlaste jõhker veretöö Eesti metsas. Postimees, 11. jaan, lk 18-19.