Tule tagasi vabana! (2016)

Eesti filmiks sai Ukraina sündmuste tõttu

Nagu ikka heade asjadega, oli juhustel suur roll ka selles, kuidas sattus Riho Västrik filmi „Tule tagasi vabana!“ tootma ja kuidas sai sellest üldse Eesti film. Neli aastat tagasi oli Västrik Peterburis ühe filmifestivali žüriis. Tänu tema pealekäimisele sai seal preemia Ohhapkina film „Ljudiki“ – samanimelisest karjalaste hõimust, kes elab Onega järve kaldal. Sealsamas tehti ka tutvust ja juba järgmisel aastal tuli Ohhapkina Moskva dokumentaalfilmide festivalil Artdokfest ise Västriku käest Tšetšeenia-filmi asjus nõu küsima. Soovitused olid Ohhapkina meelest nii head, et ta tegi eestlasele ettepaneku peaprodutsendiks hakata.

„Nõustusin ja käisin temaga läbi peaaegu kolmeaastase teekonna, milles oli rohkesti kõrghetki, kuid ka raskeid motivatsioonikriise,“ ütles Västrik, kes juhib stuudiot Vesilind.

Täielikult Eesti film sai sellest aga poliitiliselt keerulise olukorra tõttu. „Olime just filmimist alustanud, kui annekteeriti Krimm, edasi tuli Donbass. Selles protsessis kaotasime väga hea Saksa kaastootja, ära kukkus ka Vene kaastootja,“ meenutas Västrik.

Produtsendi sõnul ei ole Ohhapkina filmil poliitilist allteksti. „Pigem on see sügavalt inimlik film. Kuidas on elada, kui ümberringi on kurjus, mis on puudutanud iga perekonda,“ ütles Västrik, kes ei käinud filmimise ajal Tšetšeenias. „See, et nad said mägiküla elanikele nii lähedale, on ime.“

Koostööd tehakse ka juba Ohhapkina järgmise filmi juures, mis räägib Põhja-Venemaa endise vanglalinna elanikest.
Piirsalu, J. (2016). Eesti filmiks sai Ukraina sündmuste tõttu. Postimees, 6. dets, lk 19.

Filmist meedias

Jaanus Piirsalu: „Västriku firma Vesilind produtseeritud film on huvitav, isegi unikaalne mitme asjaolu poolest.

Esiteks selle tõttu, et kui Tšetšeeniaga seostub kõigile viimased 22 aastat vägivald, siis Ohhapkina oma filmis vägivalda peaaegu ei näitagi, kuigi tema peateema on surm. Teiseks selle tõttu, et Ohhapkina ja tema võttegrupp on võitnud tšetšeeni auulielanike päris suure usalduse. Vaatajal, kes pole Kadõrovi-aegses Tšetšeenias käinud, võib olla raske mõista, kui suur võit või saavutus see tegelikult on, aga võin kinnitada, et ülaltoodud põhjustel on see tänapäeval haruldane.

Auulielanike usalduse võitmise kohta rääkis Ohhapkina, et tagajärgede küsimus on talle põhimõtteline. „Nagu praktika näitab, ei ole võimalik filmiga mõjutada Tšetšeenia poliitikat. See-eest võib väga mõjutada filmi kangelaste elu, kui petta nende usaldust ning seada neid sellega hädaohtu. See on väga reaalne.“

„Me filmisime kui Venemaa võttegrupp, aga suhtlemine ei käinud formaadis venelane-tšetšeen, vaid inimene-inimene. Meie kangelaste avameelsuse, usalduse sisu oli nende soovis, et neid mõistetaks, et nähtaks, mis tunne on elada nii, kui surm passib kogu aeg läve taga. Et kuuldaks nende inimlikku häält, mis upub selles poliitilises tegevuses, mis lahutab inimesi, sunnib neid suurtele ohvritele, reetmisele. Tänu usalduse avansile saimegi nii lähedalt jälgida nende loomulikku igapäevast elu, filmida seda seestpoolt, märgata teatud seaduspärasusi ja panna see mingisse süsteemi.“

Kolmandaks on film üsna unikaalne seetõttu, et näeme korduvalt väga lähedalt tšetšeenide ühte müstilisemat traditsiooni – zikr’it. Meie mõistes on see nagu hingepalve. Zikr kujutab endast rütmilist koraani lugemist lauldes, mis meenutab mõnevõrra setude leelotamist. Mehed saadavad seda rütmilise jooksmise või tammumise või kõigutamisega, mis tavaliselt käib ringis, aga mitte alati.

Kui tšetseeni mehed veel lubavad võõrastel oma intiimset matustejärgset zikr’it filmida, siis naiste samasuguse zikr’i filmimine on haruldane. Naised nimelt teevad zikr’it väga harva ning kui teevad, siis ainult lesed. Ohhapkina filmis on nii meeste kui ka naiste zikr’id emotsionaalselt võimas pilt.

Zikr’i-traditsiooni kohtab ainult islami suurimas müstilises voolus sufismis, mis on väga levinud Põhja-Kaukaasias. Filmis seda ei mainita, kuid taustaks on vaatajal kasulik teada, et Hadži-Jurti kalmistule, mis on filmi peamisi tegevuskohti, on maetud tšetšeenide ühe kõige pühama mehe, 19. sajandil elanud Kunta-haji Kišievi ema Hedi.

Just Kunta-haji tõi Tšetšeeniasse seal valitseva sufismi. Teda on kutsutud Tšetšeenia Mahatma Gandhiks, kuna ta propageeris kõikjal ideed, et kurjale ei saa vastata vägivallaga. Kuna Kunta-haij suri asumisel Venemaal ning tema matmiskoht polegi teada, siis peetakse tema ema Hedi hauda üheks pühamaks kohaks Tšetšeenias. Kunta-haji ja tema pärand on Tšetšeenias väga peen ja tundlik teema kõigi sõdade ja praeguse valitseja kontekstis ning ilmselt sellepärast on filmi autorid jätnud ta kaadri taha.“ /---/

Artikli täisversioon:                 
http://kultuur.postimees.ee/3935651/kuidas-elada-kui-surm-passib-laeve-taga
Piirsalu, J. (2016). Kuidas elada, kui surm passib läve taga. Postimees, 6.dets, lk 18-19.

Eesti film võitis mainekal Amsterdami festivalil IDFA preemia

Noore režissööri Ksenja Ohhapkina dokumentaalfilm „Tule tagasi vabana!“ võitis intuitiivse ja mitmekihilise kaameratöö eest IDFA žürii eripreemia keskmise pikkusega filmide kategoorias.

Žürii põhjendas oma otsust nii: „Olime eriliselt liigutatud tagamaid avavast ja empaatiat tekitavast operaatoritööst selles filmis, mis ei lähtu konkreetsest loost. Tšetšeeni ühiskonna tagasihoidlikus portrees avaneb meil täpse kaadrivaliku ja kompositsiooni abil harukordne võimalus näha elu ja rituaale pigem ilmutuslikena, kuna filmitegijad on üles näidanud kannatlikkust ja vaoshoitust."

Filmi produtsent Riho Västrik ei hoia rõõmu tagasi. „Ma olin üliõnnelik, kui lõpuks ometi täitus unistus osaleda IDFA võistlusprogrammis,“ ütleb Västrik. „Preemiast me sel hetkel ei unistanud, aga kui režissööril paluti tagasilend ära vahetada ja kauemaks Amsterdami jääda tundus, et midagi on õhus.“

Peterburis elav Ohhapkina kutsus Västriku oma filmi produtsendiks kolm aastat tagasi. Koos esitleti projekti erinevatel Euroopa foorumitel. Rahvusvahelise olukorra teravnemine aga peletas esialgsed partnerid eemale. Film õnnestus rahastada Loov Euroopa MEDIA ja Eesti fondide toetusel. Võttemeeskond koosnes peterburglastest, ülejäänud loominguline kollektiiv eestlastest. IDFA žürii erilise kiituse saanud operaatorid olid Vitali Afanasjev ja Maksim Drozdov.

Ohhapkinal ja Västrikul on töös uus film, mis räägib Venemaa põhjala endisest vanglalinnast, kus tänased elanikud end ise müüride taha varjavad.

„Loodan väga, et IDFA auhind aitab meil uut filmi ladusamalt rahastada,“ on produtsent optimistlik. „Midagi ei ole teha, kui tahad rahvusvaheliselt kaasa rääkida, tuleb ka rahvusvaheliselt tegutseda.“

„Tule tagasi vabana!“ järgmine linastus on Moskvas festivalil Artdokfest. Eesti esilinastus ootab ühe väärika festivali valikukomitee otsust.

„Tule tagasi vabana!“ loominguline toimetaja oli Kersti Uibo, helilooja Robert Jürjendal ja monteerija Mirjam Jegorov.

Pressiteade, 24.11.2016

Filmi algustiitrid:

"Räägitakse, et sõda Tšetšeenias kestab sajandeid...

Räägitakse, et ellu jäämiseks tuleb elu võtta...

Kohtudes räägitakse...TULE TAGASI VABANA".