Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Helmut Jänes: „Rannu on „Ameerika suve“ reklaaminud ka kui guerilla-meetodil tehtud linateost. Selliseid filme on oma loomingu alguspäevadel vändanud mitmed tänapäeva tipplavastajad, näiteks Spike Lee, Robert Rodriguez ja Darren Aronofsky. Ka trash-filmide legend Ed Wood tegi suuresti kõik oma filmid meetodil, mis põhines eelarvestamata improviseerimisel, pannes võttemeeskonna raskesse olukorda: kunagi ei võinud teada, mida „hullumeelne geenius“ järgmiseks päevaks või isegi tunniks oli planeerinud. Kuuldavasti oli selline anarhistlik töömeetod mõistuse halvanud tervel võttemeeskonnal.

Ma ei toonud Woodi näiteks mitte sellepärast, et teda ja Rannut kuidagimoodi võrrelda või siis seada küsimuse alla tema meeskonna mentaalne tervis. Ma ei taha ka alustada mõtteavaldusega, et sellisel meetodil – pole kulutatud sentigi maksumaksja raha – tehtud film nõuab mingit erisuhtumist või teistsugust pilku. Film on film ja ühe Eesti komöödiana tuleb seda tervitada valjuhäälselt kas või sel põhjusel, et tulemus on oodatust parem.

Siiski ei oodanud ma pärast reklaamklipi vaatamist sedavõrd viisakuse piiridesse jäävat, korralikku filmi, nagu oleks eeldanud ammutöötav valem: suvi + noored = seks + alkohol. Miks minnakse vaatama sellise skeemi järgi valminud filme? Kindlasti mitte eksistentsiaalsete hingerännakute, vaid ikka pulli, läbu ja seksi pärast. Mille pärast siis veel? Millegi sellise pärast, millest kinorepertuaar tavaliselt kubiseb ja mis on igale noorele arusaadav.

„Ameerika suves“ ei saa väga pulli, seal ei läbustata, ei jooda grammigi alkoholi ega vist ka seksita, kui ma midagi filmi viimases pooles maha ei maganud. Õigupoolest pannakse seksi osas kohe filmi esimeses vaatuses paika reeglid, et armumine naiskolleegi või lühisuhted meelaste ameerika koduperenaistega on rangelt mittesoovitatavad. Tundub küll imelik, aga õieti polegi filmis ühelgi tegelasel aega ega raha selliste noorte elu juurde käivate normaalsete asjadega tegelemiseks. Siit algavadki filmi probleemid, sest see kipub jääma liiga tõsimeelseks, pannes tegelaskujud maadlema oma minaotsingutega.

Kuigi mulle meeldib teose rõhuasetus olla pigem kriitiline Ameerika unelma suhtes, peaks ühest suveseiklusest kõnelev komöödia, nagu filmi reklaam ka lubab, olema pisut lustlikum, lohakam ja kergem. Kas või nagu „Borat“, improvisatsioonilisem, näidates või salakaamera abiga klientide ehedaid emotsioone, kui nende ukse taha ilmub aktsendiga inglise keelt kõnelev raamatumüüja.

Sellist mängu komöödiažanri elementidega jäi väheks, see pani mõtlema, et hea ja uudne materjal oleks võib-olla paremini töötanud hoopis dokumentaalfilmi võtmes.

Ometigi kaalub filmi nõrkused üles võttemeeskonna ja väikese näitlejaansambli kiitust vääriv töö. Fanatism ja see erakordne naivism, mis ekraanilt nii stsenaariumist kui ka näitlejate mängust korraga näkku paiskub, nakkab heas mõttes täielikult ja paneb lootma, et nii Rannul kui ka tema meeskonna liikmetel jätkub jaksu filminduses edasi toimetada. Eesti film vajab sellist uut energiat.

Üks soovitus lapsevanematele. Kui teie võsuke on plaaninud järgmisel suvel üle ookeani tööle sõita või eneseotsingurännakule minna, siis… Kui teil on soov jätta laps turvaliste koduseinte vahele, ostke nii talle kui veel tema kümnele sõbrale kinopilet, toetades nii filmi tegijaid kui ka oma öörahu – kõik lapsed jäävad koju.“

Jänes, H. (2016). Kas Eesti filmi uus energia? Postimees, 12. sept, lk 18.

Aurelia Aasa: „„Ameerika suve“ puhul reklaamitakse peamiselt kolme komponenti: väikest eelarvet, guerrilla-meetodit (väike vabatahtlike tiim, lühike võtteaeg ja käepärast tehnika) ning tõsiasja, et tegu on esimese Ameerikas filmitud täispika eesti mängufilmiga. Rahastuse osas võib värsket linateost võrrelda eraraha toel tehtud „Vasaku jala reedega“, mis tegi arvestatava kassatulemuse. Sama lootus on ka Alarahastatud Filmikompanii (plusspunktid iroonilise nimetuse eest) üllitatud „Ameerika suvel“, mis on viletsa eelarve põhjustatud puudujääkidele vaatamata vägagi positiivne energialaks. Näib, et ütlus „vähem on parem“ kehtib noorte tegijate puhul ka raha kohta. Sel absurdikomöödial poleks tõenäoliselt samaväärset efekti, kui filmi toetanuks suur eelarve. Sel juhul oleks ehk sündinud midagi silutud pealispinna ja halbade naljadega kassafilmi sarnast. Viimistlemata „Ameerika suvi“ on publiku õnneks aga puhas indie, kergelt uduse pildi ja dokumentalistliku fooniga.“ /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/muumise-kunst-ja-filmitegemise-tahe/
Aasa, A. (2016). Müümise kunst ja filmitegemise tahe. Sirp, 16. sept, lk 11.

Tristan Priimägi: „Režissöör Pedro Costa on öelnud, et filme tuleb teha sellest, mida sa tead. Uue Eesti esimesest täielikult erarahastatud mängufilmist „Vasaku jala reede“ meenuvad püstoliga ringi jooksvad korralikust perest riigiteatri näitlejad, kelle ülesanne oli mängida kriminaalseid situatsioone. Arusaadavalt mõjus kõik tinglikuna. „Ameerika suve“ lavastaja Rain Rannu on müünud USAs raamatuid kaks suve, tema kaas­stsenarist, anonüümseks jääda sooviv A. M., aga 15 suve. Nende loodud tegelaste kätte ei ilmu püstolit ega ellu mõnd ülepakutud seksi- või peostseeni. Raamatumüümine on nende nägemuses üks tuim, eksistentsialistlik nühkimine. Nii lihtne oleks üle vindi keerata, aga sellest on õnnestunud hoiduda. „Lugu pole,“ protesteeritakse. Kui Ameerika indie’t vaadata, siis kas näiteks Hal Hartley filmides on lugu? Olulisem on õhustik: tülpimus toimib siin kommentaarina sarnaselt Antonioni „Ööga“ (ma ei võrdle neid kahte, vaid nende kahe toimet), kus tegelaste igavlemine läks sünkrooni filmi vaatava publiku omaga. Me saame osaks „Ameerika suve“ higisest, tüütust kordumisest, mis ei vii suure tõenäosusega mitte kuskile. See on maailma kõige mõttetum amet, mis võib tekitada seletamatut sõltuvust. Selgeid vastuseid, miks, siin ei anta. Ilmselt neid ei olegi.

Samas on leitud aega tegelda harrastusbukinistide karakteritega. Nende kannatused ei ole küll läbinisti hea maitse piirides, aga ilmselt pole seda ka mingil moel elu Ameerikas. Kohas, kus ühe tegelase Norrise sõnul everything is bigger.

Muuseas, mismoodi saadi luba filmida kõiki neid inimesi? Ja tänavaid? Kas need inimesed näitlesid või mitte? Filmi tehnilisest amatöörlikkusest hoolimata võiks sellist anarhistlikku lähenemist eeskujuks tuua. „Ameerika suvi“ on tehtud sama vaibiga kui raamatumüüminegi. Peab õnnestuma. Everybody buys.

Kokkuvõtteks on ka kogu Eesti filmikriitika amatöörlus, sest filmikriitikuks Eestis ei õpita, vaid lihtsalt hakatakse. Seepärast võivad „Ameerika suve“ tegijad võtta kriitikat sama tõsiselt kui kriitikud seda filmi.

Priimägi, T. (2016).“Ameerika suvi“. Eesti Ekspress: Areen, 21. sept, lk 46.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm