Avaleht » Filmiliigid

Kuhu põgenevad hinged (2007)

Aidi Valliku romaani "Mis sinuga juhtus, Ann?" ainetel

Mängufilmid | Noortefilm | Draama Kestus: 90:00

Huviinfo

Ann – tegelane populaarsest noorsooromaanist

Algse stsenaariumi autor Aidi Vallik on laste- ja noorsookirjanik, kes sai tuntuks oma noorteromaanidega "Kuidas elad, Ann?" (2001) ja "Mis teha, Ann?" (2002).

"Kuidas elad, Ann?" võitis 2000. aastal toimunud noortejutustuste võistluse peapreemia, sai 2002. aasta Nukitsa konkursil II koha ja pääses 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia nominentide hulka. Raamatust on 2007. aastaks tehtud 9 trükki, see on pääsenud kooliprogrammidesse ning kirjandusõpikutesse ning on tõlgitud soome, läti ja leedu keelde. Lätis võitis jutustus 2004. aasta parimate tõlkelasteraamatute preemia.

Film versus raamat

Film järgib küll sündmustiku põhijoones raamatu tegevustikku, kuid paljudes aspektides ei sobi Aidi Valliku loodud Ann Keesi maailma karakterite ja minevikuga. Seetõttu ei ole filmi algstsenaariumi kirjutanud Aidi Vallik, kes on küll filmi kohta öelnud palju head ja nimetanud seda isegi nauditavaks, siiski linateosega täielikult rahul, sest õige Ann on tema meelest stsenaariumi arenduse hilisemas etapis ja filmi tegemise käigus, mille juures teda enam ei olnud, kaotsi läinud.

Loo autor toob põhiliste erinevustena välja filmi-Anni riietumisstiili, mis tema meelest ei ole tänapäeva teismeliste sotsiaalsete normide seisukohalt eriti aktsepteeritav ning iseloomustab pigem selliseid lapsi, keda teiste hulgas tõrjutakse ja kiusatakse. Samuti rõhutab ta, et "mõneski stseenis ei toimi peategelased mitte nii, nagu 16-aastased tütarlapsed tegelikult vastavas olukorras teeksid, vaid nii, nagu meesterahvastele meeldiks neid toimimas näha".

Aidi Vallik on läinud isegi nii kaugele, et on palunud, et filmi peategelase ja ta perekonnaliikmete nimed ära muudetaks (mida aga ei tehtud) ning et tema Anni-raamatuid filmi reklaamimisel ei kasutataks. 2007. aasta oktoobikuu lõpupoole ilmunud ajalehe Postimees numbris ütles ta ka, et ei soovi, et filmi-Anni seostataks raamatu-Anniga.

Kuigi Vallik oli produtsent Anneli Ahvenaga juba alguses kokku leppinud, et kirjutab filmi põhjal hiljem ka Anni-saaga kolmanda raamatu, arvas ta vahepeal, stsenaariumivariantidega töötamisest väsinuna, et ehk ei panegi ta seda osa raamatuna kirja, vaid jätkab lihtsalt järgmisest, neljandast osast. Naine mõtles siiski ümber ja 2007. aastal ilmus pealkirja "Mis sinuga juhtus, Ann?" kandev raamat, mille kirjutamist Vallik ise kirjeldab kui "võimalust näidata enda ettekujutust sellest, mis Anniga õigupoolest tol saatanlikul sügisel juhtus".
Kuhu põgenevad hinged, http://et.wikipedia.org/wiki/Kuhu_p%C3%B5genevad_hinged (20.11.2012).

Filmi "Kuhu põgenevad hinged" raamatuversioon:
Vallik, A. (2007). Mis sinuga juhtus, Ann? Tallinn: Tänapäev, 246 lk.

Filmi saamisloost

Rainer Sarnet: „Stsenaariumi pakkus mulle produtsent Anneli Ahven. Valliku raamatuid ma enne lugenud ei olnud. Tegemist on tüdrukute filmiga, peategelased on 16-aastased. Mõnel möödub puberteet kiiremini, mõnel aga jääb kestma terve elu. Need noorte tüdrukute probleemid, nagu tõrjutus ja üksindus, tundusid olevat sellised, mis vanusega vahest ei kaogi. Kindlasti oli see üks põhjus, miks stsenaariumi vastu võtsin. Ja loomulikult – kaks tüdrukut ning saatan tundus intrigeeriv kolmnurk.

Esimesed stsenaariumi variandid kirjutas Aidi Vallik ise. Kui käsikirja mulle pakuti, siis kutsusin kaas-stsenaristiks Peeter Sauteri. Üritasime muuta stsenaarium rohkem näitlejatele mängitavaks, luua tegelastele psühholoogilist motiveeritust ja tegevust. Anni karakter on raamatutes selline laiapõhjaline. Teda kujutatakse keskmise tüdrukuna, et paljud lapsed temaga samastuksid. Filmis peab aga tegelane olema rohkem lihast ja luust, konkreetse iseloomuga.
/---/
Kui võrrelda näiteks filmidega “Klass” või “Naerata ometi”, siis seal on tegemist sotsiaalsete probleemidega, nagu koolivägivald, kuritegevus jne. Minu film pole probleemfilm, see on rohkem suureks kasvamise lugu, kus tegelane maadleb oma siseängidega.

Kas satanismi teema oli algusest peale sisse mõeldud-kirjutatud?
Oli küll, aga väiksemas mahus.

Palju sa satanismist enne filmi tegemist teadsid? Kas uurisid vastavat kirjandust või suhtlesid kohalike satanistidega Musta Veenuse Ordust?
Kohtusin Musta Veenuse Ordu liikmetega ja nende tollase liidri Jasoniga. Nad jätsid mulle sümpaatse mulje. Ka nende mureks oli, et agressiivsed lollpead ennast satanistideks nimetada armastavad. Tõsised satanistid tahtsid ennast kalmisturüüstajatest distantseerida. Aga ega satanistid ei olegi nii reglementeeritud liikumine. Rituaale peab igaüks oma võimaluste ja äranägemise järgi. /---/

Kuidas hindad oma noorte näitlejate tööd?
Kõige rohkem olengi rahul näitlejatega, eriti peaosaliste Ragne ja Lennaga. Valisin neid kaua ja tegelikult selle valiku ajal täpsustusid ka tegelaskujud ise. Hakkasin neid nägema rohkem reaalsete inimestena. Tüdrukute puhul oli oluline ka see, et nad oleksid nutikad ja tundlikud inimesed. Nagu teada, on puberteet väga raske iga. Paljud kandidaadid kippusid veiderdama, laiama, ennast peitma. Aga Ragne ja Lenna olid avatud, nad on muidugi oma tegelaskujudest juba vanemad ka."
Tooming, R. (2007) Kuhu põgenevad hinged? Lenna Kuurmaa veenev muutumine satanistiks. Just!, nr 139, nov, lk 28-32.

Peaosatäitjatest

Kas olete märganud, et uues kodumaises (noorte)mängufilmis “Kuhu põgenevad hinged” mängib tegelikult peaosa üks punase peaga neiu, mitte Lenna Kuurmaa? Väikeses Eestis saab hoobilt “staariks” pea igaüks, kelle nägu on tõsielusarjas teleekraanile jõudnud. Seetõttu tundub uskumatu, et värske mängufilmi “Kuhu põgenevad hinged” peaosalisel Ragne Veensalul on õnnestunud jääda peaaegu tundmatuks, kuigi tema pildiga plakat ripub otse Viru keskuse vastas kobarkino seinal ning filmi reklaamklipp ja muusikavideo on juba üle kuu netis üleval olnud. Kusjuures ta mängib üht olulisemat tegelast meie viimase 15 aasta noortekirjanduses – Aidi Valliku loodud Annit. Ja nii kriitikud kui ka vaatajad on olnud ühel meelel, et mängib hästi. /---/ Näitlejaks hakkas Ragne  Veensalu tahtma kuuendas klassis. Nõmme erakoolis tegid nad näidendeid juba esimesest klassist peale, aga kuuendas sai ta aru, et teatritegemine võibki olla päriselu. Gümnaasiumi läks ta juba vanalinna hariduskolleegiumi teatriharusse, kus õppis Maria ja Lembit Petersoni juures. Mullu aprillis võitis Vanalinna hariduskolleegiumi lavakava Anton Tšehhovi ja vene romansside ainetel Rakveres kooliteatrite festivalil grand prix’ ja Ragne Veensalu sai parima nais-kõrvalosatäitja preemia. Filmi “Kuhu põgenevad hinged” režissöör Rainer Sarnet kutsus kogu trupi casting’ule. Ragne sai peaosa, Lenna Kuurmaa mängib tema parimat sõbrannat Mayat. (Enne filmi Ragne ja Lenna ei tundnudki teineteist. Ka praegu ei käi nad eriti läbi – üks tegeleb teatri, teine bändiga.)

Anni lugusid on Ragne kunagi lugenud küll, aga päris ammu – siis, kui need olid just ilmunud, ja vahepeal oli ta need juba ära unustanud. Filmi jaoks lehitses üle, aga tõdes, et raamatu Annil ja filmi Annil pole suurt seost, ja rolli tegi ta pelgalt stsenaariumi järgi. Ka temal endal ja filmi Annil pole väga palju sarnast, kui välja arvata, et kumbki ei räägi väga palju. Ragne märgib, et tema ei käituks samasugustes olukordades nii nagu Ann.

Filmis oli Ragne varem mänginud vaid korra. “Aga see ei loe, sest see oli ühe tuttava tuttava kooliprojektis väike stseen, kus ma sain kohe surma. Olin juhuslikult seal ja siis leiti, et tehku ma see väike osa ära,” räägib ta.

Filmi “Kuhu põgenevad hinged” võtted olid Tallinnas eelmise sügise oktoobris ja novembris. Peaosatäitjale oli see tore kogemus – kuidas tehakse filmi ja kuidas trobikond inimesi toimetab otse kaamera kõrval, kuigi seda pärast näha ei ole.

Samas tulevad ühe esimese mälestusena meelde ka pikad päevad ja külm. “Olin peaaegu kogu aeg võtteplatsil, kuigi mul alati midagi just teha ei olnud, ja siis tuli istuda ja oodata,” meenutab Ragne. “Pool aega lasen filmis ringi lühikeses seelikus ja õhukeste sukkpükstega, tossud varba otsas, aga eelmisel aastal tuli sel ajal juba esimene lumesadu. Õhtul tehti veel viimaseid võtteid, nii et lund sadas kogu aeg juurde ja seda lükati pidevalt eest. Mina siis lõdisesin seal, varsti toodi mulle fliis ja minu eest hoolitseti ning ma ei jäänud isegi haigeks.” /---/
Praegu keskendub Ragne Veensalu näitlejaks õppimisele. /---/
Post, E. (2007). Ragne Veensalu – üldsegi mitte kuulus filminäitleja.  Eesti Päevaleht, 3. nov, lk 32.

Lenna Kuurmaa veenev muutumine satanistiks

Ehkki loo peategelane ja põhikoormuse kandja on kindlasti Ragne mängitud Ann, jääb „Kuhu põgenevad hinged” mitmeski mõttes siiski eelkõige Mayat kehastava Lenna filmiks. Üksiku hundina uhkelt läbi elu kõndiv satanismihuviline mitmevärviliste juustega tüdruk on kahtlemata efektsem ja heroilisem kui korralikust – ehkki lõhutud – perekonnast pärit ja rohkem sisemiselt mässav Ann. Lenna kehastatav Maya on just seda tüüpi trotslik kena tüdruk, kellega küllap paljud tähelepanu puuduse all kannatavad teismelised plikad samastuda tahaks. Ta kihutab betooni ja klaasi helkivas Tallinna citys oma boyfriendi Sethi tuunitud tsikliga, külastab kodu ainult siis kui soovib, annab klassi lõuapoolikust „popile poisile” tahvli ees valusalt vastu näppe ja teeb üleüldse kõike, mis meeldib. Samas ei lasku Maya kordagi omaealiste tavapärasesse nõmetsemisse, vaid on sellest varatäiskasvanulikult üle.
Tooming, R. (2007) Kuhu põgenevad hinged? Lenna Kuurmaa veenev muutumine satanistiks. Just!, nr 139, nov, lk 28-32.

Lenna Kuurmaa: Eks ma natuke kartsin ka seda, et mind tahetakse sinna, sest ma olen tuntud. Aga mulle öeldi kohe alguses, et ma ei arvaks, et olen seal, sest ma olin Vanilla Ninjast.

Mis sa arvad, miks just sulle see kõne tehti, et tulla proovi, kui teised pidid ennast ikka ise pakkuma?
See on ka minu jaoks küsimärk, sest ma ei olnud varem kuskil näidelnud. Ma arvan, et režissöör kuidagi arvas, et minu tüüp võiks sobida selle rolliga. Võib-olla oli ta seda märganud minu avalikkuses figureerimisest, muusikavideotest, minu iseloomust.

Mängid filmis mässumeelset Mayat.
Kusjuures ma ei tea, kas ta ongi nii mässumeelne üldse. Ta oli enne kuidagi mässumeelne, aga nüüd, kui ma filmi vaatasin, ta enam polnud seda.

Milline ta on siis?
Ta on ikka hea südamega inimene. Tal on olnud keeruline lapsepõlv, raske olukord kodus perega, mis on teinud temast iseseisvama tüdruku kui ta eakaaslased. Ta ei ole väga mässumeelne.

Oma välimusega jätab ta küll sellise mulje.
Jätab jah sellise teen-mis-tahan-ja-ei-huvita-mis-teised-ütlevad mulje. Eks mingil määral filmis on ka, et teda teiste arvamus väga ei huvita. Aga miks peakski huvitama, mida mingi suvaline inimene arvab? Peaasi, et sa oled südames endaga rahul.

Kui palju on sinus Mayat?
Ikkagi vähe, sest minu lapsepõlv on olnud tore ja minu peres pole olnud selliseid väga ekstreemseid situatsioone. Temal on kodus märksa hullem seis. Aga ka mina sain noorelt iseseisvaks. Kui ma hakkasin bändi tegema, olin ma 16 ja Maya seal filmis on ka 16. Sellest ajast läks minu elu iseseisvamaks, näiteks kolisin Saksamaale ja pidin ise hakkama saama, isegi kui oli keeruline. Teised tüdrukud olid küll kõrval, nii et päris üksi ma siiski polnud. See kasvatas minus karakterit, hätta ma ei jää.

Sa laulad täiesti üksi ka filmi tunnuslugu „Saatus naerdes homse toob”. Fännid tahavad teada, kas see ongi Vanilla Ninja lõpp.
See pole Vanilla Ninja lõpp ega ka minu soolokarjääri algus, mida paljud siiski arvavad. Ta on küll mu soololaul, aga ainult selle projekti raames ja kirjutatud just selle filmi jaoks. Kui ma ise hakkaks soolokarjääri tegema, siis see muusika päris nii ka ei kõlaks. Filmitegijad pakkusid mulle lihtsalt võimalust, et kui mul on mingi äge lugu, siis kuulatakse see ära ja kui sobib, võetakse filmi sisse. Võtsin ühe sõbra, Martin Kuudi ja temaga koos kirjutasime selle loo ja sõnad. See sobis ideaalselt, täiesti valatult, see pandi isegi ühe stseeni taustaks.
Noormets, J. (2007). Lenna näitleks ka edaspidi. Nädal,  22. okt, lk 71-74.

Filmi vastuvõtust

Veiko Märka: „Rainer Sarneti teine täispikk mängufilm „Kuhu põgenevad hinged“ pole kriitikutelt just üleliia kiita saanud. Pigem on sellest filmist suisa häbematult vähe rääkida võetud. Spekuleeriks, et filmiarvustajad on valdavalt tallinnapõhised inimesed ning seetõttu Õunpuu „Sügisballiga“ (2007) löödud. Muu enam ei mahu.
/---/
Koduleheküljelt leitav sünopsis tuleks samuti veidike ümber kirjutada. Prooviks nii. Viieteistaastase Anni ema on hüsteerik. Ilmselgelt meditsiinilist sekkumist vajav. Lisaks ootab ta ka last. Annil jooksevad kokku armukadedus sündimata venna vastu ning pubeajale omane religioonihuvi. Järgneb rõudmuuvilik ning kohati pisut Lukas Moodyssoni „Fucking Åmåli“ (1998) meelde tuletav kulgemine. Filmi puhul on põnev see, et ta käib tänu Viire Valdma jõuliselt nõmedaks mängitud emale kohe alguses kohutavalt närvidele ning edaspidi muutub ainult ja järjest paremaks.
/---/
„Kuhu põgenevad hinged“ on kõigele vaatamata väga tore film. Eriti just Ragne Veensalu (Ann), Lenna Kuurmaa (Maya) ning Andres Lõo (Seth) ülitoredate osatäitmiste tõttu. Kui neil inimestel filmindusest ära lastakse libiseda, on asjad väga pahasti./-/

Ja tähtis on ning võtme annab see, et „Hingede“ puhul on tegemist Rainer Sarneti lavastatud ja Peeter Sauteri kirjutatud Aidi Valliku looga. Täiselamuse saamiseks on soovitav kõigi kolme talendi kompromissitu austaja olla. Võib-olla saab ka puhta lehena „laksu“ kätte, aga sellest peaks juba sihtrühm, see tähendab peategelaste eakaaslased rääkima. Äkki nemad saavad paremini aru, kuhu hinged lõppude lõpuks ikkagi põgenevad.“
Ilves, A. (2008). Miks põgenevad hinged? Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 98-100.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Kuhu põgenevad hinged“ on sarja 23. film, ilmunud 06.03.2014.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm