Mausoleum (2016)

Filmist meedias

Tiit Tuumalu: „9-aastaselt Soome elama kolinud Tartu poiss Lauri Randla on võtnud ajaloost intrigeeriva teema ja mänginud sellega sama elegantselt, nagu Hardi Volmer (ja Toomas Kall ja Ott Sandrak) filmis "Minu Leninid". Isegi see, kelle ümber kõik keerleb, on juhuslikult sama – Vladimir Iljitš, aga postuumselt.

Teatavasti lahkas tuntud nõukogude patoloog Aleksei Abrikossov 1924. aastal Lenini surnukeha ja viis läbi selle esialgse palsameerimise. Lühimängufilmis on aasta 1936, Stalini repressioonide "ööelu" ajajärk. Keegi ei ole NKVD eest kaitstud, ka eliit mitte. Leninist on saanud sotsialistliku töö kangelaseks ülendatud Abrikossovi needus: ta on sunnitud hoidma surnukeha defektituna, jätmaks muljet, et suur juht on igavene. Paraku juhtub just maipühade eel väike äpardus, kui sarkofaagi satub kärbes, keda enam kuidagi kätte ei saa.

Väljapeetult groteskne lugu on 34-aastase autori Aalto ülikooli filmieriala magistritöö. Üles võetud Eestis, osades meie suurepärased vene (teatri) näitlejad. Praegu valmistab Randla Exitfilmi stuudios ette oma esimest pikka mängufilmi „Nägemist, NSVL“.“
Tuumalu, T. (2016). Lenini sarkofaagi tungib kärbes ja elu näitab rusikat [sügisel 2016 esilinastuvad filmid]. Postimees, 6. sept, lk 16-17

Kadriann Kibus: „Lenini vaevu koos püsiv laip esindab ideaalselt freudistlikku ebaõdusust (sks Unheimlichkeit) – midagi, mis on ühtaegu nii tuttavlik kui ka kõhedust tekitav, ligitõmbav ja tülgastav. Ebaõdususega haakuvad Freudil ka teisikute ja kordustungi motiiv.^* Balsameeritud Lenin on kui perversne juhtum Freudi ja tema õpilase Otto Ranki teisikukäsitlusest. Vastavalt sellele võib ebaõdusa kogemine esile tuua infantiilseid uskumusi meie animistlikust, primitiivsemast minevikust – näiteks, et „surnud võivad üles tõusta, et üleloomulikud võimed on olemas jne. – või et meil on teisik“ (ibid.). Otto Ranki käsitluses oli teisik (näiteks inimese enda vari, peegeldus) eelkristlikus maailmas pigem kaitse ego hävimise vastu ja kinnitas surematust, kuid kristlikus, meie kaasaegses maailmas on surematus ja üleloomulikkus konstrueeritud millegi negatiivsena ja seega kujutavad teisikud endast pigem halvaendelisi, jubedaid olendeid.^** Lenin on justkui oma elusa teisiku teisik, kes meenutab meile ebamugavat võimalust tema ülestõusmisest. Stalin, kes sarkofaagi inspekteerima tuleb, mõjub sama vahaselt ja kiidab balsameerimist kui riikliku tähtsusega kunstivormi. 2009. aastal ilmub Edmund Griffithsi artikkel „Stalini teine tulemine“…^*

„Mausoleum“ mõjubki pealisnarratiivina, mis võtab kokku ühte aega kinnijäämise või siis sündmuste igavese tagasituleku motiivi. „Õuduskasseti“ filmid liiguvad isiklikult tasandilt üldistavama poole. Häirivalt tekivad paralleelid praeguste meeleoludega, kui räägitakse parempoolsuse tõusust, isolatsioonist, skeptitsismist ja võrreldakse Trumpi Hitleriga. Õhus on hirmu, et ajalugu võib korduda.“ /---/

* Cynthia Freeland. Explaining the Uncanny in The Double Life of Veronique. Toim. Steven Jay Schneider, et al., Cambridge University Press, 2004. Lk. 88–91.

** Juhan Raud. „Teisiku motiiv filmis: süsteemse klassifikatsiooni katse“. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool, 2012.

*** Vt: Griffiths, Edmund. (2009). „Stalini teine tulemine. Uus Vene „patriotism” ja salatõdede otsing“. Vikerkaar 2009, nr 6.

Kibus, K. (2017). Ja kui nad veel surnud pole, siis tulevad nad taas ["Õuduskassett" ehk lühifilmid "Elas kord", "Hirm" ja "Mausoleum"]. Sirp, 7. apr, lk 30.