Avaleht » Filmiliigid

Klassikokkutulek (2016)

Mängufilm | Komöödiafilm Kestus: 90:00

Huviinfo

Filmist meedias

Hendrik Alla: „Seda filmi oli ammu vaja. Eesti filmide paljukannatanud publik on «Klassikokkutuleku» kuhjaga ära teeninud. Pärast üsna haledalt lati alt läbi jooksnud «Kormorane» (2011) ei tule mulle meelde ühtegi arvestatavat eesti komöödiat.

«Klassikokkutulek» on süüdimatu killurebimine, ja mis oleks lollide naljade märklauaks veel sobivam kui tärkavas keskeakriisis valged heteromehed. Lollikindel valem. Seda tõestab asjaolu, et film on tegelikult 2011. aasta Taani komöödia «Klassefesten» adaptsioon. See osutus nii edukaks, et Taanis tehakse juba kolmandat osa. Oma versiooni tegid ka soomlased.

Režissöör Vilbre keelas mul pärast esilinastust karmilt kasutada arvustuses sõna «formaat», sest seda see polevat. Ma siis ei kasuta, aga mõte on teile nüüd selge. Lugu liigub lobedalt rööbastel, mingeid üllatusi ette ei tule. Te võite vaadates hästi aru saada, kuhu ja kuidas see film tüürib. Kui ikka alguses heeliumiballoon mängu tuuakse, siis pole kahtlustki, et enne lõppu tehakse Buratino häält, aga pole viga, naljakalt tehakse.

Kui Soomes valiti peaosadesse elukutseliste näitlejate asemel tuntud meediapersoonid, siis Eesti variandis kannavad põhirolle Mait Malmsten ja Ago Anderson ning teevad hiilgavat tööd. Nende kahe samba toel teeb oma esimese peaosa seni pisirollides vilksatanud muusik Henry «Genka» Kõrvits. Amatöörnäitlejale on toeks seegi, et tema tegelaskuju Toomase abikaasat mängib filmis Genka enda naine Maris Kõrvits. Genka tegelaskuju tuletas oma punase pintsaku ja geneerilise poproki-vurfi lauludega mõneti meelde veteranrokkarit Hendrik Sal-Sallerit.

Taanlaste stsenaariumi palgati adapteerima Martin Algus («Ühikarotid», «Ment»). Algus on üks paremaid killurebijaid selle sajandi eesti stsenaristide seas ja tõestab seda ka «Klassikokkutulekus».

Pooleteisetunnise filmi jooksul saab mõnuga naerda ning esilinastuse publik kasutas ära iga võimalust. Soovitangi filmi kinos vaadata (mis siis, et see ka Kanal 2 ekraanile jõuab), sest koos teistega maitseb naer magusam. Loomulikult ei tohi liiga peps olla, kõva kaks kolmandikku kildudest rebitakse ikka sugu- ja eritusorganite ümber. Normaalsed jalaga-persse-peerunaljad.

Mul ei hakanud terve filmi jooksul kordagi piinlik, ehkki ootasin seda küll. Mitte niimoodi «appi-see-on-see-eesti-film» moodi piinlik. Lootsin tunda sedasorti piinlikkust nagu mõnd «Pohmaka» filmi vaadates, kus vaataja piinleb pikkade poliitiliselt läbinisti ebakorrektsete naljade käes. Ei midagi sellist. «Klassikokkutulek» on läbinisti traditsioonilisi pereväärtusi toetav film. Tüübid, kes üritavad kogu loo vältel meeleheitlikult skoorida, saavad lõpuks aru, et teismeliseiga on jäädavalt möödas. Varro Vooglaid kiidaks heaks.

/---/

«Klassikokkutulek» on isegi Eesti mõistes mikroeelarvega film, vaid 200 000 eurot. Seda raha kasutati hästi. Saab näha, kas esilinastusele eelnenud agressiivne turunduskampaania toob kinno vähemalt 50 000 vaatajat, nagu loodab produtsent Kris Taska. Seda arvustust võite lugeda soovituseks kinno minna, ärge ainult hingevapustavat kunstilist elamust oodake.

Arvustuse terviktekst Postimehe tasulisel digilehel:
http://kultuur.postimees.ee/3588797/klassikokkutulek-nalja-nabani-ja-naba-alla-ka
Alla, H. (2016). Nalja nabani ja naba alla ka. Postimees, 19. veebr, lk 16.

Sven Grünberg: „Tore, et puhtkäsitöönduslikult on meil õpitud hoogsaidki filme tegema. Hea kaameratöö, montaaž ja head näitlejatööd. Kahjuks on aga jätkuvalt miinuspoolel lugu ise, kus seekord vohamas kas muidu šabloonsed, B-C-D-kategooria filmidest liigtihti nähtud-korratud situatsioonid, himud. See kehtib kahjuks ka filmi muusika kohta. Olen ikka pidanud teadvuse olemasolu inimese peamiseks väärtuseks ja et sedagi saab - isegi tuleks - rakendada nii huumori kui ka muidu nalja tegemiseks. Paraku keskendutakse «Klassikokkutulekus» inimkeha alakorruse, suguelukate ja pärakuga seotud teemadele, sekka muidu porno ja ohter onaneerimine. Kas meheau karvad on aetud, kuis lood hemorroididega, kas munad jäid kusagile kinni, kas on juba… mnjah. Ja filmi lõpuks suur finaal: kõik kolm peategelast paljastavad kangelaslikult oma tagumikud... No kurb, igatahes, kuigi õnneks... on mõnevõrra ka midagi muud, mis minusugustki naerutab.“

Maria Avdjuško: „Mina ennast selle filmi sihtgrupina ei identifitseeri. Aga hindan tegijate otsust teha komöödiat. Ka peategelaste rollisooritused on veenvad. Film ise jääb võõrkehana rippuma Eesti ja Soome vahele. Väljamaa lugu ei ole õnnestunud kohalikuks muuta. Väga meestekeskne käsitlus, naised vaid kui seksobjektid.“

Artur Talvik: „Väga naljakas film. Ma ei teagi, kas ma naersin enda üle või näitlejate meisterlikke osatäitmisi või naljakaid kilde ja situatsioone või kõike seda kokku. Igal juhul naerda sai palju. Veidi häiris see, et osa nalju olid n-ö hollywoodlikud. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et tegemist oli ühe Taani filmi korduslavastusega ja taanlased omakorda on osavalt Hollywoodi nippe ahvinud. Aga ega see eespool mainitu ja ka loo konstrueeritus seganud pisarateni naermast. Peaosaliste trio on super ja oli tajuda, et tegijad on võtteperioodi nautinud. Film balansseerib labasuse piiril, aga õnneks tänu headele osatäitmistele ja heale tekstile otseselt labasusse ei langeta. Hindamisel lähtun filmist kui meelelahutusest, mitte filmist kui kunstiteosest.“    

Postimehe žürii hindab eesti filme: „Klassikokkutulek“ (2016). [Sven Grünberg, Maria Avdjuško ja Artur Talvik annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 20. veebr, lk 10.

Kaarel Kressa: „Jah, muidugi on „Klassikokkutulek” väga halb film. Meenutage Adam Sandleri filmograafia väljapaistvamaid näiteid või mõelge „Pohmaka” sarja filmidele juurde veel rohkem allavöödhuumorit, aga palju väiksema eelarve eest toodetuna. Ometi ei pea tegijad häbenema – ega häbelikud inimesed polekski sellise asjaga hakkama saanud –, sest „Klassikokkutulek” ongi mõeldud olema labane ja nüri tagumikunäitamise huumor. Teisiti poleks sel filmil üldse mõtet. Sihilikult madalalaubalise filmi tegemine on ikka palju parem variant kui see, kus autorid üritavad meeleheitlikult diipi filmikunsti teha, aga välja kukub midagi igavat, mis ei aja ka naerma. „Klassikokkutulek” ajab tihtipeale naerma, mis on komöödia puhul muidugi pluss.

Tavaliselt paneb meie leht filmidele hindeid, aga seekord jätan selle tegemata. Kui idee oleks enda oma, mitte välismaalt sisse ostetud, võiks vähemasti rahuldavast tulemusest rääkida. Kuid idee kuulub taanlastele, kes on selle mitmes riigis maha müünud. Nii et ühe hindepalli peaks maha võtma. Ja kuna samaväärse idee väljamõtlemiseks pole tegelikult suuremat pingutust vaja, peaks võib-olla eemaldama veel ühe palli. Ent siis ei jääks „Klassikokkutuleku” hinnetelehele enam üldse midagi, ehkki tulemus on täiesti olemas. Jätame parem filmide hindamiskriteeriumid ja nendime, et tootena on teos adekvaatselt õnnestunud ja meelelahutusena lahutab meelt.
/---/

Eri näitlejate paljast ihu näidatakse „Klassikokkutulekus” palju rohkem kui Eesti filmides kombeks. Meeste ihu on kole ja lotendav, naisekehad pringid ja siledad, nagu ajakirjast välja astunud.

Ilmselt on see ka kõige lootusetumalt seksistlik film, mis Eestis kunagi tehtud. Seega, mehed: enne kui naiskaaslase kinno viite, mõelge hoolega järele, kas tema huumorimeel tolereerib selliseid nalju.

Tegelikult tundus mullegi, et paar eriti šovinistlikku nalja oleks võinud olemata olla. Aga taas, seksistliku allavöödkomöödia süüdistamine seksismis ja labasuses on natuke nagu lahtisest uksest sisse murdmine.

Kressa, K. (2016). Kolm jorssi ja klassikokkutulek. Eesti Päevaleht, 22. veebr, lk 16.

Karlo Funk: „„Klassikokkutulek“ proovib esimesena astuda eesti filmi jaoks tundmatule maale, teha avaliku toetusega pidurdamatute seksiteemaliste naljadega komöödia ning turundada seda sama jõuliselt nagu valimisi. Publiku ootus­te ja valdavalt Gradidest koosneva turundusarsenali kombinatsioonis on sündinud ainulaadne toode, mis põhimõtteliselt peaks olema kuuli- ja kriitikakindel.

Klassikokkutulek on pulmade, matuste ja kartulivõtmise järel arhetüüpseim Eesti elu situatsioon. Loos on olemas vanad sõbrad, lahkuläinud eluteed, taaskohtumised. Proovitakse sebida naisi, heita enda üle nalja, taaskäivitada kadunud noorust. Üdini ameerikaliku situatsioonikomöödia stsenaarium on ostetud taanlastelt. Esimene probleem algab sellest, et Martin Alguse mugandatud loo käigud on märgatavalt vaesemad ja kuivemalt improviseeritud kui mitmed tema enda kirjutatud telesarja „Keskea rõõmud“ ideed. Dialoogi niriseb ekraanilt kuldse joana, aga teemad kalduvad korduma ja pööraseid momente sünnib vähe. Peab olema tõeliselt suur tahtmine ühiselt naerda, et seda mitte märgata.

Kõige selle suudab „Klassikokkutulek“ siduda perekeskse moraaliga. Jälekomöödia nišis, kuhu film kuulub, ei peaks olema ületamatuid barjääre. Tüüpilised grossed out (e.k okseleajav) komöödiad on üles ehitatud piinlikele ja ebameeldivatele olukordadele, mida keegi tegelikult näha ei taha. Nende leidmiseks ei pea sobrama kuigi sügaval alateadvuses. Kartes kaotada naisvaatajat, on stsenaarium tasakaalustatud mitmete ebarealistlikult eeskujulike naistegelaskujudega, kelle arvel ei tehta ühtki siivutut nalja. Filmi sõnum paistab olevat, et kõige üle võib nalja teha, aga mees peab lõpuks koju jõudma. Nii varjab värvikas ja verbaalselt noort liha ihaldav dialoog tegelikult konservatiivset natüürmorti ja ühtlasi hoidub torkimast suurt ja olulist sihtgruppi, kes tõenäoliselt valiks muidu pigem teatri.
/---/

„Klassikokkutuleku“ avanädalavahetus vastas ka teisele küsimusele: kas see, mis on toonud meid teleka ette, viib meid ka kinno? „Klassikokkutulek“ on valminud väikese-eelarvelise filmina ja võrdlemisi funktsionaalse visuaalse lahendusega. Arvud näitavad, et vastus on jaatav. Samas, kas on põhjust joovastuseks, kui aastatepikkuse töö tulemusena suudab kohalik filmitööstus puhtalt mängida rokiseades Suveniiri lugu?“

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspresssi tasulisel digilehel:
http://ekspress.delfi.ee/areen/klassikokkutulek-alguses-oli-perse?id=73818553
Funk, K. (2016). Alguses oli perse. Eesti Ekspress, 2. märts, lk 44.

Maria Ulfsak: „„Klassikokkutulekus“ on huumori objektiks meie kultuuriruumi kõige tavalisem peksukott – keskealine valge mees. Selle filmi kohta on öeldud, et tegu on seksistliku linateosega, ja küsitud, miks naised selle vastu sõna ei võta. Mind isiklikult naiste käsitlemine selles filmis ei puudutanud ega ärritanud – esiteks pole ju suurt mõtet seda tüüpi komöödiafilmi naistegaleriid sügavamalt analüüsidagi ja teiseks olid naised filmis kõik arusaadava funktsiooniga passiivsed kõrvaltegelased. Need, kellele sõnaline osa oli antud, tundusid üsnagi mõistlikud eided olevat. Ülejäänud olid lihtsalt ilusad ja volksutasid ripsmeid (või midagi muud).

Rääkides aga keskealistest kergelt löntis tagumikega meestest – ossa pagan, kus need vaesed vennikesed malakat saavad! Kui teha see film ümberpööratud soorollidega ja visata sama nalja naiste üle, siis kaevataks nii Taanis, Soomes, Eestis kui igal pool mujal stsenaristid kohtusse ja nendest saaks Euroopa vihatuimad inimesed. /---/

Seega – kui vajate peksukotiks kedagi, kes absoluutselt kõik välja kannatab, siis võtke valge keskealine, soovitatavalt kerges ülekaalus ja kergelt hõreneva lakaga mees – tal võib otsas trampida ning ta sita ja oksega sisse määrida, ikka on naljakas. Universaalhuumor par excellence. Niikuinii on ta ju ise kõiges süüdi.“

Arvustuse terviktekst Eesti Ekspresssi tasulisel digilehel:
http://ekspress.delfi.ee/areen/klassikokkutulek-alguses-oli-perse?id=73818553
Ulfsak, M. (2016). Meestele malakat! Eesti Ekspress, 2. märts, lk 44.

Välismaine meediatoode ja kohalik turg

Ulrike Rohn*: „Kuulsin esimest korda „Klassikokkutulekust“ ühelt eesti tuttavalt, kes oli väga erutatud mõttest, et kinno jõuab peatselt miski, mida ta nimetas „Eesti filmiks“. Minu tähelepanu köitis see seetõttu, et teadsin põhimõtteliselt sama pealkirjaga Taani filmi („Klassefesten“, Niels Nørløv Hansen, 2011). Läksin netti, et näha, kas need kaks ka omavahel seotud on, ja selgus, et „Klassikokkutulek“ on „Klassefesteni“ Eesti remake, ja et sedasama lugu on adapteeritud ka Soome turule, kus see linastus 2015. aastal pealkirja all „Luokkakokous“ (Taneli Mustonen). Nii Taanis kui ka Soomes saatis filmi suur edu ja löödi kassarekordeid: Soome variant oli kodumaal aasta teine vaadatuim film, Taani oma kolmas. Youtube’ist võib näha, kui sarnased on Taani ja Eesti versiooni treilerid. Sarnasus on hämmastav ja ulatub isegi detailideni, nt ühe peategelase tagumiku sügamine. Treilerites nähtu põhjal tekkinud eelaimdus sai hiljem kinnitust, kui filme endid vaatasin: Eesti „Klassikokkutulek“ irdus originaalist vaid minimaalsel määral. Lugu on täpselt sama: meestegelane võtab taas ühendust kahe vana klassivennaga, et valmistuda kooli lõpetamise 25. aastapäeva klassikokkutulekuks. Vaataja näeb teda eluhetkel, kui tal on probleeme enesekindluse ja vananemisega, mida näidatakse nõrgeneva silmanägemise ja hemorroididega. Olles palju aastaid uurinud rahvusvahelist meediatööstust ja meediatekstide adapteerimist võõrkultuurist kohalikku kultuuri, tuleb mul tunnistada, et ma ei ole just tihti kohanud originaali nii täpset imitatsiooni. See tekitab kaks küsimust: kuivõrd on „Klassikokkutulek“ siis ikkagi Eesti film? Ja milline on argumentatsioon nii täpse kopeerimise taga?

Võtame esiteks ette võimalikult identse jäljendamise tavalise põhjenduse. Mõistmaks meediaäri ja neid otsuseid, kui suures mahus adapteerida (või mitte) välismaist meediatoodet kohalikule turule, on oluline silmas pidada kaht märksõna: „risk“ ja „kultuur“. /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/sonasonaline-tsitaat/
Rohn, U. (2016). Sõnasõnaline tsitaat [välismaise meediatoote adapteerimisest kohalikule turule; tõlkinud T. Priimägi]. Sirp, 18. märts, lk 12-13.

* Ulrike Rohn on Balti filmi- ja meediakooli meediamajanduse ja –juhtimise külalisprofessor, pärit Saksamaalt, aga elanud Eestis juba üle kuue aasta.

Avanädalavahetuse rekord

Rahvalik komöödia «Klassikokkutulek» tõi esimesel nädalavahetusel kinno nii palju rahvast – 33 828 vaatajat –, et produtsent Kristian Taska mõtleb juba järje väntamisele.

«Kui 100 000 vaatajat täis tuleb, ei näe ma ühtki põhjust, miks seda tegema ei peaks. Heast komöödiast on alati puudus,» ütles ta.

Viimane eesti film, mis 100 000 vaataja piiri ületas, oli «1944» (115 599 vaatajat). Sama film juhtis enne «Klassikokkutulekut» ka taasiseseisvusaegse eesti filmi kinolevi avanädalavahetuste edetabelit 19 030 vaatajaga.

Võimast kodumaiste filmide rekordit märgib ka «Klassikokkutuleku» 191 390 eurot, mis film esimese nädalavahetusega 34 kohast sisse tõi. (Võrdluseks: «1944» puhul oli see 89 141 eurot.) Alates 1992. aastast on vaid kolm välismaa filmi paremad olnud: «Kiired ja vihased 7» (219 333 eurot), «Jääaeg 3» (192 622 eurot) ja «007 Spectre» (192 395 eurot).

Tootjale kuulub sellest pool, mis tähendab seda, et tagasi on juba teenitud raha, mille erainvestorid sellesse paigutasid. Filmi eelarve oli veidi üle 200 000 euro, millest Eesti filmi Instituudi toetus oli 40 000, kultuurkapitali toetus 40 000 ja telekanalite toetus 40 000 eurot.

Taska ise pakub, et tegu on filmiga, mida riik on ühe vaataja kohta kõige vähem toetanud.

Edu põhjuseks peab ta tugevat universaalset lugu, millele on suudetud anda «eriline eestimaine säde».

«Mis sest, et see originaalne lugu ei ole. Nagunii seatakse Taani tootjaid ja režissööre meile kogu aeg eeskujuks: ärgem siis ka taani stsenaristide peale pahased olgem, et nad eesti rahvast nõnda rõõmustavad,» ütles Taska.

Taanis on «Klassikokkutulekule» tehtud juba kaks järge, soomlased väntasid oma versiooni mullu. Vaatajate arv on kõikjal muljetavaldav. Uuslavastusi plaanitakse ka Rootsis ja Norras. /---/
Tuumalu, T. (2016). Taska mõtleb juba "Klassikokkutuleku" järjele. Postimees, 23. veebr, lk 16.

Kuu aega peale esilinastust

«Klassikokkutulek» on piletite müügi poolest enim teeninud film taasiseseisvuse ajal: esmaspäevase [21.03.2016 – toim] seisuga oli piletimüügist laekunud üle 900 000 euro. Kinokülastuste poolest ületas «Klassikokkutulek» sel nädalal eesti filmide edetabelis seni löömatuks jäänud «Nimed marmortahvlil». Ligi 170 000 kinokülastusega «Klassikokkutulekul» tuleb tippu jõudmiseks lüüa veel selliseid menukeid nagu «Avatar» (194 327 vaatamist) ja «Jääaeg 3» (186 682 vaatamist).
Alla, H. (2016). „Klassikokkutuleku“ piraatkoopia jõudis Youtube’i. Postimees, 23. märts, lk 18.

"Klassikokkutulekust" sai Eesti vaadatuim film

„Möödunud nädalavahetusel [2.-3.04.2016 – toim] tegi publiku poolt palavalt armastatud komöödia «Klassikokkutulek» taas kinoajalugu, jõudes esmakordselt Eesti kinoturul miljonieurose kinokassani. Film oli pühapäeva õhtuks kogunud 1 002 782 eurot piletitulu, milleni pole siinmail jõudnud ka ükski Hollywoodi megahitt. Ühtlasi on sellest saanud läbi aegade vaadatuim Eesti film, mida on enam kui 40 kinos näinud 183 646 inimest ehk umbes iga seitsmes eestimaalane. Kui kinokassalt on  «Klassikokkutulek» absoluutne võitja, siis külastajate arvestuses on ees veel vaid kaks auväärt Hollywoodi giganti: animafilm «Jääaeg 3» 186 682 külastuse ja «Avatar» 194 327 külastusega.

2018. aastal peaks valmima „Klassikokkutulek 2“, mis toob vaatajate ette sündmusteahela, kus Andres ja Mart valmistavad Toomasele ette poissmeesteõhtut ning ootamatult on õigeks ajaks vaja jõuda nii pulma kui süsimusta huumoriga varjutatud matusele.“
"Klassikokkutulekust" sai Eesti vaadatuim film (2016). Õhtuleht, 5. apr, lk 11.





Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm