Alma Mater Tartuensis (1932)

Vanadest ajalehtedest

Tartu ülikooli eeloleva 300 a. juubeli puhuks valmistatakse ülikooli asutustest ja nende tegevusest film. Stsenaariumi selleks on valmistanud üliõpilaskonna esim. Ilmar Tõnisson, filmib meie tuntud operaator Th. Luts. Film saab pikk umbes 800 meetrit ning selle demonstreerimiseks kulub pool tundi.
Umbes üks kolmandik filmist on juba valmis. Teisipäeva õhtupoolel oli ülikooli nõukogu koosoleku filmimine. Selleks oli filmija nõukogusaali asetanud hulk lampe, kokku 100.000-küünlalise valgustusjõuga. Kolmapäeval filmiti loengu- ja eksamistseene. Film valmib juubelipidustusteks.
Ülikooli filmimine täies hoos (1932). Postimees, 26. mai, lk 5.       

Film ülikoolist hästi õnnestunud*

Demonstreeritakse kino “Centralis”

Kolmapäeva lõuna ajal demonstreeriti kino "Centralis” kitsamale ringile Akadeemilise Kooperatiivi ettevõttel ja meie tuntud filmilavastaja Th. Lutsu poolt valmistatud filmi Tartu ülikooli ajaloost ja tööst. Film on valmistatud üliõpilaskonna esimehe Ilmar Tõnissoni käsikirja järgi ja haarab ülikooliga ühenduses olevaid eluavaldusi laialdaselt ja huvitavalt. Film algab ülevaadetega Tartust. Antakse ilusaid ja maitsekaid vaatepilte Tartust kui Emajõe Ateenast. Eriti ilusad on ülesvõtted lennukilt, kus Tartu jätab toreda suurlinna mulje. Samuti on ülitoredaid võtteid tehtud Toomelt – linn näeb siit välja kui suur õites aed.
Järgnevad ülevaated ülikooli ajaloost, hoonetest, asutajatest ja praegustest juhtidest, tööst ülikooli teaduskondades, katsejaamades jne. Eriti allakriipsutamist väärivad ülikooli osas ülesvõtted Botaanika aiast. Ka üliõpilaskonna tööst on antud mitmekülgne läbilõige, mille väärikaks lõppeffektiks on pildid tõrvikutega rongkäigust.
Filmi võib lugeda kõigiti õnnestunuks. Filmi valmistajad on olnud tööl huvi ja andumusega ja see töö on annud häid tulemusi. Filmi Tartu ülikoolist tuleb pidada üheks kõige paremaks eesti filmiks. Film peaks leidma laialdast huvi nii kodu- kui välismaal. Film hakkab jooksma kino “Centralis” kolmapäevast alates. Filmi pikkus on umbes 800 meetrit. Th. Luts valmistab veel teise filmi ülikooli juubelipidustustest, mis algavad kolmapäeval.
Kogu Tartu ülikooli juubeli elevuses. Film ülikoolist hästi õnnestunud (1932). Postimees, 30. juuni, lk 2.

Film ülikooli 300. aastapäevaks

1932. aastal valmistus Tartu ülikool tähistama oma 300. aastapäeva. Sünnipäevapidustusi peeti 29. juunist 1. juulini, samal ajal, kui Gustav II Adolf Nürnbergi sõjaväljal ülikooli asutamisürikule oli alla kirjutanud (see asi tehti 30. juunil 1632. aastal). /---/

3. juulil teatab Postimees: “Ülikoolifilm kutsus esile hoogsaid aplause.” Filmi näidati 1. juulil kinos Central ülikooli valitsusele, diplo­maatilisele korpusele ja teistele kutsutud külalistele. “See on haruldane juhus, kus filmi demonstratsiooni puhul aplodeeritakse /---/ Kuuldavasti olevat selle filmi vastu suur huvi, mida tõendavad järelpärimised Soomest, Rootsist, Lätist ja Poolast.”

Kadunud ja taasleitud teos

1986. aasta lõpus trükki antud ja järgmisel aastal ilmunud Veste Paasi ülevaateraamatus enne 1940. aastat valminud dokumentaalfilmidest “Ajahetked” seisab lk 52 must valgel ka paar rida dokumentaalfilmi “Tartu Ülikooli 300 aastane juubel” kohta. Seal on märgitud, et “Viimane on peaaegu täielikult hävinud”.

Nagu hiljem on selgunud, lugupeetud filmiloolane õnneks eksis. Kõnealune film on peaaegu täielikult säilinud. Selle Tallinnfilmis Selle Tallinnfilmis valmistatud duubelnegatiiv ja -positiiv on praegu hoiul Eesti Filmiarhiivis, varem säilitati filmi materjale Tartu ülikooli filmikogus. Omaaegse ülikooli kino-fotolabori töötajad mäletavad, et alles peaks olema vähemalt originaalpositiiv nitraatalusel, kui tänaseni seda (uuesti) leida pole õnnestunud./---/

Tõsi on see, et film jätab lõpetamata mulje: näiteks stseen  ülikooli nõukogu saalis kordub, pole algus- ega lõpukirju. Samas äratab tähelepanu, et kuigi filmitud on tummfilmiformaadis, ei ole tehtud vahekirju, nagu on sama perioodi teistes Theodor Lutsu filmides. Eesti Riigiarhiivis säilinud Eesti Akadeemilise Kooperatiivi kirjavahetus Eesti Vabariigi saatkondadega Stockholmis, Berliinis ja Helsingis (ERA 957.7.211) annab tunnistust filmi loojate ambitsioonidest seda ka välismaal tutvustada. Partnerid on igati soliidsed: Suomi Filmi Helsingis, Svensk Filmindustri Stockholmis ning UFA ja Deutsche Vereinsfilm Berliinis. Filmi valmimistähtajaks on neis kirjades märgitud 10. juuli 1932. Nagu selgus ülalviidatud lehe­teatest ja säilinud esilinastuskutsest, oli  pidulik linastus juba 1. juulil Tartu kinos Central.

1932. aasta 1. oktoobri Postimees teatab, et kino Tartu Athena näitab taas Tartu ülikooli juubelifilmi, teate lõpus märgitakse: “Seda filmi võib julgesti soovitada.”

Filmi “Alma mater Tartuensis” nitro-originaali pole tänini leitud ei Eestist ega välismaalt, ei saa olla kindel, et mõni koopia üldse välismaale jõudiski. Tahaks siiski loota, et filmi originaalmaterjalid pole lõplikult kadunud.

Lõpetamata jäi “Alma mater Tartuensis” arvatavasti sellepärast, et Theodor Luts kavatses filmi helindada, aga mingil põhjusel ta helitöödeni ei jõudnud – ka mängufilmi “Päikese lapsed” helindamine Soomes sama aasta sügisel läks üle kivide ja kändude.
Võib-olla aitaks loosse mõningast selgust tuua UFA, Svensk Filmindustri ja Suomi Filmi kirjavahetuskaustadega tutvumine, aga see asi peab esialgu jääma  oma aega ootama.
Lõhmus, J. (2007). “Alma Mater Tartuensis”. Sirp, 31. aug.

Filmi saamisloo kohta täpsemalt, samuti nitrokoopia leidmisest ja filmi restaureerimisest loe:
https://kultuur.postimees.ee/6684229/nii-valmis-1930-aastate-huvitavaim-dokumentaalfilm
Lõhmus, J. (2019). Nii valmis 1930. aastate huvitavaim dokumentaalfilm. Postimees: Tartu Postimees, 16. mai, lk 20–21.

Filmi restaureerimisest

2012. aastal jõudis ülikooli muuseumisse kaks roostetanud karpi sildiga „Kinofilmide üürikontor Royal-Film“, mis sisaldasid „Alma mater Tartuensise“ (tõsi, ilma avatiitrita ehk pealkirjata) nitrokoopiat koos vahekirjadega, lühidalt – algupärase esituskoopiat.
/---/
Eestikeelse ülikooli 100. sünnipäevaks [2019] jõuab publikuni selle filmi restaureeritud ja uue muusikaga varustatud versioon. Alustati 2017. aastal. Filmi algmaterjal digiteeriti Soome Audiovisuaalinstituudi KAVI 4K skanneril samal aastal.

Tartu Ülikooli toetusel valmis uuring filmi loomise ajaloolisest taustast, koostööpartnerina haarati kaasa OÜ Nukufilmi ja kümneid animafilme restaureerinud spetsialist Tõnu Talivee. Taastatud filmi heliloojaks paluti Tartu päritolu helilooja Märt-Matis Lill. Filmi taastamist toetasid Rahvusarhiiv, Tartu Ülikool ja Eesti Filmi Instituut.
Lõhmus, J. (2019). Nii valmis 1930. aastate huvitavaim dokumentaalfilm. Postimees: Tartu Postimees, 16. mai, lk 20.

Isikuid

Johan Kõpp (9. november 1874 Holdre vald – 21. oktoober 1970 Stockholm) oli eesti usuteadlane, ajaloolane, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) piiskop ja peapiiskop 1939–1964 ja Tartu Ülikooli rektor 1928–1937.
Johan Kõpp, http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_K%C3%B5pp (20.04.2012).

Ludvig Puusepp (3.XII 1875 Kiiev – 19.X 1942 Tartu), arstiteadlane, neurokirurgia rajajaid, meditsiinidr. (1902), sanitaarkindralmajor (1921), Eesti TA akad. (1938), Portugali TA k-liige (1929), Padova ülikooli audr. (1922), Vilniuse ülikooli audr. (1929). Lõpetas 1899 Peterburis Sõjaväemeditsiiniakadeemia (oli V. Behterevi õpilane), algatas sealsamas kirurgilise neuropatoloogia õpetamise (1907). Asutas koos V. Behtereviga Peterburi psühhoneuroloogiainst-s maailma esimese neurokirurgia-haigla (1908). Oli 1910-20 Peterburis prof., 1920 rkl. Meditsiiniinst-i president. Tuli 1920 Eestisse. Asutas 1921 TÜ-s neuroloogiakateedri ja närvikliiniku. Oli 1920-42 Tartu ülikooli prof. ning juhatas enda asut. närvikliinikut.  Asutas 1922 Eesti Neuroloogia Seltsi, toimetas ajakirja “Folia Neuropathologica Estoniana” (ilmus 1923-39 Tartus). Oli 1922-29 Tartu Prantsuse Inst-i president. Pidas loenguid ja tegi neurokirurgilisi operatsioone ka välismaal. Arendanud neurokirurgiat, -patoloogiat ja röntgenoloogiat, avaldanud palju uurimusi peaaju, seljaaju ja pindmiste närvide haiguste ja nende kirurgilise ravi kohta, loonud uudseid operatsiooni- ja diagnoosimismeetodeid.
Eesti entsüklopeedia (2000). 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 385.

Ilmar Hans Tõnisson (1911– 10. oktoober 1939) oli Eesti poliitik. Ta oli Jaan Tõnissoni poeg. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. 1932 ja 1935-1936 oli ta Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustuse esimees.

Tõnissoni peeti 1930. aastate Eesti üheks lootustandvamaks nooreks poliitikuks, kes võttis peamiselt sõna rahvus- ja välispoliitilistes küsimustes. Tema vaated sarnanesid tugevalt isa omadele, ent ta oli neid ka edasi arendanud (muuhulgas väitis ta, et Jaan Tõnisson oleks pidanud jääma vürtspoodnikuks ja mitte sekkuma avalikku ellu, sarnaselt Inglise tavale, kus vanemad annavad oma poegadele aristokraatliku hariduse, kuid ei trügi ise esiplaanile). Välispoliitikas pidas ta parimaks kursiks (1930. aastate Euroopa tingimustes) hoida võimalikult kaua neutraalsust ning püüda Balti liidu asemel liituda Põhjamaadega (nagu Soome oli 1935. aastal teinud). 1939. aastal muutis ta aga oma vaateid ning hakkas pidama paremaks ühinemist Saksamaa-vastase blokiga, sest sõda paistis niikuinii tulevat ning Saksamaa vastastel oli pikemas perspektiivis selge ülekaal. Liitu Nõukogude Liiduga pidas Tõnisson siiski võimalikuks vaid Suurbritannia ja Prantsusmaa poolse Eesti iseseisvuse garanteerimise puhul.
Langes 10. oktoobril 1939. aastal oma naise Amanda Tõnissoni kiremõrva ohvriks.
Ilmar Tõnisson, http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmar_T%C3%B5nisson (20.04.2012).