Avaleht » Filmiliigid

Minu näoga onu (2017)

Mängufilm | Draama | Komöödiafilm Kestus: 111:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Aasta oli 2011, kui peeti näidendikonkurssi „Mereäärsed lood“. Stsenarist ja režissöör Katrin Maimik kirjutas näitemängu mere ääres elavast mehest, kel on varvaste vahele lestad kasvanud ning kelle ellu ilmub ühtäkki tema isa. Sellest sai alguse Katrin ja Andres Maimiku tragikomöödia „Minu näoga onu“, mille veduriks on isa-poja jagelemine.

„Isa ja poja suhe oli ses loos täiesti olemas, armukolmnurka mitte. See tuli hiljem filmistsenaariumi arendades sisse. Lestad varvaste vahelt kadusid, lugu muutus psühholoogilisemaks ja realistlikumaks,“ võrdleb Katrin muiates algset ja peatselt kinodesse jõudvat varianti.

Filmilooks sai Katrin impulsse otse elust. „Kirjutasin üles olukordi oma suhetest vanematega ja mind inspireeris väga Andrese isa,“ naeratab Katrin. „Kui me Andresega tuttavaks saime, vaatasin, kuidas ta oma isaga suhtles. Minu meelest oli see väga innustav filmimaterjal juba algusest peale. Ma ei saa öelda, et see film oleks nende kahe pealt kirjutatud, aga väga palju nüansse ses filmis on tõesti otse elust võetud. Elus pole see kõik üldse nii naljakas kui filmis.“ /---/

Vähe sellest, et filmis pearolle täitvad Rain Tolk ja Roman Baskin võiksid välimuslikult vabalt poeg ning isa olla – näitlejail on „Minu näoga onuga“ veelgi lähem puude. „Neil mõlemal on oma isaga olnud väga keerulised suhted, nad teavad, mida nad mängivad,“ sõnab Katrin. „Roman on maininud, et võib-olla ta polekski seda filmirolli vastu võtnud, kui teema poleks talle nii tuttav.“

Katrin tunnistab, et peaosatäitjad sai leitud üsna varakult. „Rainile mõtlesime üsna alguses, juba lugu kirjutades. Hakkasime ka kohe mõtlema, kes võiks mängida ta isa. Pealkiri „Minu näoga onu“ viitab sarnasusele ning sellele, et peategelane ei pea seda kiuslikku meest oma isaks, vaid see on lihtsalt onu, kes on tema nägu. Sarnasus oli hästi oluline ning meil tuli kohe Roman silme ette. Kui nood kaks kõrvuti panime, siis olidki nagu isa ja poeg.“ /---/

Artikli täisversioon:
Maimikud said filmiks „Minu näoga onu“ tõuke keerulistest suhetest ...
Viira, A. ja Allkivi, K. (2017). Maimikud said filmiks „Minu näoga onu“ tõuke keerulistest suhetest oma vanematega. Õhtuleht, 9. sept, lk 24–25.

Filmist meedias

Katariina Rebane: „Mängufilm „Minu näoga onu” on Katrin ja Andres Maimiku koostöödest küpseim film. Samade režissööride lavastatud eelmine suhtedraama „Kirsitubakas” jättis mu suhteliselt nõutuks, kuid uues mängufilmis on teravat traagikat, tugevaid tundeid ja usutavaid karaktereid küllaga. Filmi põhirõhk on lapse ja lapsevanema suhtel, millele viitab ka pealkiri. Rõhuasetus on just isarollil ning tõsiasjal, et paljud lapsed kasvavad „onude” keskel ja päris isa neil polegi või on ka isa lihtsalt üks onu, kes lapsepõlves virvendab, kuid kellega pole tugevat usalduslikku suhet. /---/

Kõik peaosalised teevad nauditavad rollid, eriti isa ja poega kehastavad Roman Baskin ja Rain Tolk. Baskin jäärapäise ning poja jaoks tüütu ja piinlikkust tekitava enesekeskse isana, kes ootamatult poja ukselävele ilmudes hoolitsust välja pressib, omalt poolt pea midagi vastu andmata. Sinna kõrvale Tolki kehastatud Hugo pedantliku, endassesüüvinud ja peenutseva muusikakriitikuna, kelles eneseimetlus ning tunnustuse ja heakskiidu vajadus (mida ilmselgelt on lapsepõlvest vajaka jäänud) kohtuvad madala enesehinnanguga. Kahe karakteri põrkumine ja mõlemapoolne teatav vimm annab ruumi humoorikatele, ent elulistele stseenidele, kus konflikt joonistub selgelt välja, kaldumata seejuures liialt ühele või teisele poole ja meenutades ehk endagi elust üht koma teist." /---/

Arvustuse täistekst:
„Minu näoga onu”. Teravalt tabatud suhterägastik ... - Eesti Päevaleht
Rebane, K. (2017). „Minu näoga onu“.Teravalt tabatud suhterägastik pisut koomilises võtmes. Eesti Päevaleht, 21. sept, lk 12.

Hendrik Alla: „Tegemist on karakteritega, kelle üle lust nalja heita. Raivo (Roman Baskin) tunneb, et parimad päevad on lootusetult minevikku kadunud, sõbrad ja võitluskaaslased surnud. Käes on allakäik, mida ei taha tunnistada, sõbrad hauas ja hauaveerel trombooni mängimise eest ka enam eriti ei maksta. Muusikust Raivo pojal Hugol (Rain Tolk) pole nootide peale annet ja nii rahuldab ta end muusikast kirjutades. Nagu kedagi huvitaks, mida üks keskeale lähenev toss laulu kuulates tunneb. Pole siis ime, et naine teeb talle sarved ja Hugo põgeneb maamajja oma hingehaavu lakkuma. Majauksele koputab aga Raivo, kellele tuli meelde, et tal on lõpuks üks poeg.

See isa ja poja värk pole teile mingi Turgenev, vaid täiesti loomulik Eesti lugu. Kas on poegi, kes mitte iialgi pole oma isa häbenenud? Kas on isasid, kes on oma poegades pettunud, ei suuda nendega kontakti saada? Kas on mehi, kes pole petnud ja keda pole petetud? Usun, et  nagu siinkirjutajagi on selliseid probleeme pidanud lahendama nii stenaristid, Tolk kui ka Baskin.

Duo Tolk ja Baskin veab filmi ilusti lõpuni. Lausa lust vaadata, kuidas Tolk Baskinit füüsiliselt igapidi väntsutab, kantseldab ja isegi saunas kasib. Stseen, kuidas poeg oma vana haiget määrdunud linnalumel lebavat isa jalaga tagumikku taob, võiks olla võigas, aga on hoopis koomiline, vabastav. Kogemus ning kool tähendavad aga, et Baskin mängis näitlejana selles tandemis Tolgi üksjagu üle, eriti detailides. Tolk jälle sooritas ilusa, täiesti harjumuspärase «Rain Tolgi rolli». Tema lähenemine tegelaskujule ei erinenud kuigivõrd näiteks sellest, mida nägime poeet Miku Tähni puhul Toomas Hussari filmis «Luuraja ja luuletaja». Võiks arvata, et Hugo on just Maimikute vana sõpra ja koostööpartnerit Tolki silmas pidades kirjutatud ja sobib talle kui kinnas kätte.

Tegelaste erisused markeeritakse tugevate visuaalsete tähistajatega: Raivo uljas kaptenimüts versus tahtejõuetu Hugo e-sigaret. Kui Raivo külapeol vahvalt möllab, lakub Hugo kurvalt oma Maci süleri klaveri vahelt tolmuterakesi. Muide, see film paneb küsima, kuidas on lood maksulise tootepaigutusega Eesti filmiäris. Paljudes stseenides on prominentselt ekraanil ühe suure tarbeelektroonika firma tooted, logo suur nagu täiskuu. Pärast seda, kui ühes «Salmonite» osas seisis laual puuviljavaagnatäis nätsupakke, ma midagi sellist ei mäletagi. Saati siis täismõõtmelises mängufilmis." /---/

Loe edasi:
http://kultuur.postimees.ee/4251465/minu-naoga-onu-on-toeline-meestekas
Alla, H. (2017). „Minu näoga onu“ on tõeline meestekas. Postimees, 22. sept, lk 20–21.

Heili Sepp: „„Minu näoga onu“ lõputiitrite ajal tundus, et olin just vaadanud romantilist komöödiat, mida on tummisema jaburuse saavutamiseks timmitud Sulev Nõmmiku klassikaliste ranniku­komöödiatega. Just enne seda olin olnud veendunud, et tegu on eeskätt isa-poja suhtedraamaga mõnevõrra koomilises võtmes. Juba tund aega pärast kinost lahkumist taandusid aga mõlemad mõtte­karkassid: silme ette jäi püsima üks hoopis teine pilt – ja seda sõltumata tegijate taotlusest.

Ekraanil nägin väljavõtet ühe inimese küpsemise loost, eluetappi, mil inimese – Hugo (Rain Tolk) – hinge lüüakse haav, ning sellest, kuidas värske haav kõlab kokku varem saadutega. Sellest, kuidas vanad armid – olgu või aastakümnete-tagused – uute löökide mõjul avanevad ja kuidas selle valukakofooniaga kurdiks jäämata toime tulla. Möönan, et on raske hoiduda muusikalistest metafooridest filmi puhul, kus muusikale on antud kandev roll, seda just tunnete sümboliseerimisel.

Kui rääkida tunnetest, siis – see on äraütlemata kurb film. Kurb film, mis ajab naerma seal, kus tavaliselt nutetakse. Ja kuidas võikski see olla kurbusest vaba, kui valitsev element filmi pildikeeles on Rain Tolk. Eks ole ju teada fakt, et iga kord, kui ta ekraanile ilmub, laekub ka nukrus. Ja mitte pelk melanhoolia, vaid pigem selline eksistentsiaalne тоска, mida Nabokov pidas selle varjundite tõttu (igatsus, ebamäärane ärevus, igavlemine jne) tõlkimatuks seisundiks. Seekord võib seda nimetada ehk „kuhugi-on-kadunud-usk-ja-unustus“-kurbuseks, viitega tähenduslikule laulule filmis.“ /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/uks-vaga-kurb-film/
Sepp, H. (2017). Üks väga kurb film. Sirp, 22. sept, lk 22–23.




Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm