November (2017)

Fakte filmi kohta

Film sai pealkirja romaani "Rehepapp" teise pealkirja "November" järgi.

Mõte Andrus Kivirähki "Rehepapi" ainetel film teha küpses Rainer Sarneti ("Idioot", "Kuhu põgenevad hinged") peas tosin aastat tagasi. Linateos pidi valmima Eesti-Soome-Itaalia koostöös 2005. aasta lõpuks, kuid asi jäi soiku. Nüüd on filmi taga teised tootjafirmad.

Eelarve 1,5 miljonit eurot, pool rahastusest tuli väljastpoolt Eestit.

Tootjad Homeless Bob Production, PRPL (Holland) ja Opus Film (Poola).

"November" võeti üles 16 kuu jooksul, novembrist 2014 veebruarini 2016. Kokku oli 60 võttepäeva – pea poole rohkem, kui tavaliselt täispika filmi tegemiseks kasutatakse. Võtteaega venitasid keerulised tehnilised lahendused, talvine ilm ja näitlejate teatritöögraafikud.

"Seda filmi on tehtud pea igas Eesti nurgas," lausub produtsent Katrin Kissa. "Filmisime Malla ja Kolga mõisas, Luke mõisapargis, Kaarma kirikus Saaremaal, Mihkli talumuuseumis, Karulas, Rocca al Mares. Metsad ja lagendikud on peamiselt üles võetud Lõuna-Eestis. Mõne stseeni jaoks tuli dekoratsioonid ehitada ja need on filmitud Tallinnas," loetleb ta võttepaiku.

Kui Lääne-Virumaa Malla mõis kujutab filmimõisa välisvaadet, siis sisevõtted tehti Harjumaal Kolga mõisas. Mõlemad mõisamajad on üsna räämas, kuid leidsid endale ühtviisi 2014. aastal uued omanikud, kes hooneid taastavad.

Miks on film mustvalge, mitte värviline?

"Novembri" produtsendi Katrin Kissa sõnul sai otsus, et film tuleb mustvalge, paika juba viie aasta eest, kui seda alles ette valmistati. Hallid toonid aitavad edasi anda ajaloolist – ehkki muinasjutulist – Eesti külaühiskonda.

"Esimesed pildid, mille režissöör Rainer Sarnet välja otsis, et nii mulle, operaatorile kui ka kunstnikele selgitada, millist olustikku me looma hakkame, olid Johannes Pääsukese saja aasta tagused fotod Eesti talupoegadest.

Tegemist on fantaasiafilmiga ja me ei pretendeeri ajaloolisele tõele, aga talupoegade välimus "Novembris" pärineb üsna üks ühele nendelt fotodelt.

Pääsukese pildid panid tugeva aluse kogu filmi stilistikale – keskkonnad, valgus, tegelased. Kui esialgu rääkisime ka värvifilmist, siis mingil hetkel kadus see teema laualt ilma suuremaid vaidlusi pidamata," meenutab Kissa.

Stsenarist ja lavastaja Sarnet lisab, et just eestlaste igapäevaelu jäädvustanud fotograafi ja filmioperaatori Johannes Pääsukese vanad fotod tõid talle esimest korda pähe mõtte Andrus Kivirähki menuromaan "Rehepapp ehk November" filmilinale tuua. "Fotodel oli olemas see reaalsus, kus meie esivanemad elasid ja kuhu sobis ka "Rehepapi" maailm."

Miks on Liina filmis rehepapp Sandri asemel peategelane?

Rainer Sarnet räägib, et kohe, kui talle kerkis silme ette kujutlus "Rehepapi" ekraniseeringust, tuli ka idee panna rehepapi asemel peaossa Liina.

"Tüdruk, kelle tunded ja võitlus on kõige tugevamad," selgitab Sarnet. "Nii tekkis armastuslugu. Võiks öelda, et Kivirähki maailma, tema tegelasi, dialooge ja sündmusi kasutades sündis uus filmilugu," lausub lavastaja.

"Filmis on rõhk rohkem igatsusel, maagial ja õudusel. Kõigel sellel, mis seostub mulle eesti muinasjuttudega, mida kasutab ka Kivirähk "Rehepapis"."

Mismoodi tuuakse vaataja ette kratid?

Treileris näeme üht kratti, kuid neid peremehele asju kokku varastavaid puust ja rauast olendeid on filmis mitu. "Kunagi ammu sai katsetatud krattide jaoks arvutianimatsiooni, aga see ei töötanud, sest kratt kaotas vajaliku rohmakuse, mis tal peaks olema, kui ta on rasketest tööriistadest tehtud.

Siis sai selgeks, et kratid tuleb ehitada nukkudena ja neid tuleb liigutada stseenis sees," räägib produtsent Kissa. Nöörid ja muud abivahendid, mida krattide juhtimiseks kasutati, kustutati hiljem kaadrist.

"Krattide elustamine oli selle filmi tegemisel üks keerulisemaid ülesandeid, aga kui lahenduse leidsime, siis tõmbas nende liigutamise omapärane mehaanika filmile juba eos märkimisväärset rahvusvahelist tähelepanu," mainib Kissa. Ta usub, et kratiga proovivõte aitas rahvusvaheliseks rahastuseks uksi avada.

Täpsemalt:
Kes on see metsikult maas püherdav näitsik ja kuidas kratile elu sisse ...
Allkivi, K. (2017). Kes on see metsikult maas püherdav näitsik ja kuidas kratile elu sisse sai? Õhtuleht, 7. jaan, lk 27.

Režissöör oma filmist

Katkeid intervjuust

Kas “Novembris” lõi kaasa ka mõni näitleja, kes teil juba aastate eest mõttes mõlkus?

Samaks jäid Katariina Unt ja Taavi Eelmaa. Nad on minu lemmiknäitlejad ja elavad üle aegade.

Täiesti uus oli praegu aga idee kasutada osatäitjatena mittenäitlejaid. Kuna kogu visuaalne kontseptsioon lähtus Johannes Pääsukese sajandivanustest mustvalgetetst fotodest, siis sai selgeks, et kõik need nartsudest kostüümid, tahmagrimm, lagunenud taluhooned ja porised maastikud hakkavad elama siis, kui ka tüübid ja näod on õiged. Mitte ainult välimus, vaid hääl, pilk, olek. Nemad jäid igas olukorras iseendaks, mitte ei loonud mingit uut kuju ei loonud. Seda polnud ka vaja. Ma arvan, et see olukord mõjus inspireerivalt ka päris näitlejatele ja avas nende sees midagi uut.

Kuidas leidsite sobivad näod rahva seast ning ning peaosadesse 2014. aastal lavakunstikooli lõpetanud kursusekaaslased Rea Lesta ja Jörgen Liigi?

Me kuulutasime välja konkursi, kuhu igaüks võis saata enda, sugulase või tuttava foto, kelle näos on „säilinud talupoeglikku sarmi“. Fotode põhjal valisin välja tüübid, kellega kohtusin. Lasin neil lugeda teksti ja improviseerida. Võib öelda, et inimesed, kelle lõpuks välja valisin, elasid natuke samasugust elu kui tegelased, keda nad kehastasid.

Heino Kalm, kes mängib Rehepappi, on samuti mingit moodi ravitseja ja pole suu peale kukkunud. Nõia osatäitjal Klaral oli samasugune üksildane elusaatus nagu nõialgi, keda ta kehastas. Amatööride puhul on muidugi risk, kas asi läheb tööle või ei lähe. Õnneks läks. Veelgi enam – nad sobisid oma ala proffidega ideaalselt kokku.

Üle 90 aasta vana kirikuõpetaja tegi külmal talvel sama palju duubleid kui professionaalsed näitlejad. Ülesanne polnud lihtne – ta pidi mängima hullumist, aga tema tegi iga duubli täie jõuga, nii et pisarad voolasid. Türilt pärit pagar Ene, kes kehastas Imbit, valdas nii jämekoomikat kui peenemat huumorit. Sepa Tom, kes kehastas Endlit, võiks aga vabalt olla näitleja, kui ta vaid viitsiks.

Peategelasi valisin samamoodi katsetel. Jörgen Liik ja Rea Lest mängisid väga lihtsalt ja puhtalt ja sobisid ideaalselt sellesse seltskonda. Üks peab sobima teistega, selles ongi kogu näitlejavaliku saladus.
/---/

„Novembris“ tegutsevad inimeste, vaimude ja krattide kõrval ka mitmed loomad. Kuidas te saite nad kaamera ees tegema seda, mis vaja?

Kits, hunt ja siga tulid koos oma dresseerijatega Ungarist. Need olid spetsiaalsed filmiloomad. Kogu näitlemine toimus toidu abil. Dresseerija tegi söögiga loomale rollijoonise ette – kuhu minna, kuhu vaadata. Seda korrati kümneid kordi, siis jäeti söök ära ja loom tegutses instiktiivselt oma joonise järgi. Aga tähelepanu hajus tal ruttu ja nii tuli alustada otsast peale.

Hunt on muidu selline loom, kes hoiab looduses inimesest kilomeetrite kaugusele. Nii kulus meil palju tunde ja viinereid, et ta inimese sülle roniks. Stsenaariumi järgi on ta libahunt, kelles Liina hing. Lõpuks aga saime stseeni kätte, isegi õnnetu armunud ilme oli hundil ees.

Siga aga tundus olema tõeline staar. Ta oli dresseerijate lemmik ja elas nendega ühes korteris. Teda hellitati igati, vahepeal katkestati stseen, et siga masseerida. See oli massistseen, kõik näitlejad ootasid sea järele. Ta tegutses õuna meetodil – pidevalt näris midagi, vahtis ja jooksis ringi. Kõige raskemaks osutus talle, nagu staarile ikka, vaikselt ühe koha peal istuda ja mitte midagi teha.

Millise osaga filmist te kokkuvõttes kõige rohkem rahule jäite ja kas miski jäi ka kripeldama?

See on muinasjutt, tegelased on seal mütoloogilised, kujundid arhailised. Meie ülesandeks oli luua filmimaailm, kus need asjad tunduvad loomulikud. Ja ka jutustaja ehk Kivirähki keelele, mis paratamatult filmis ei saa kõlada, tuli luua uus filmilik väljendus. Seda filmi ei saanud teha muud moodi kui eksperimenteerides, katsetades, poolintuitiivselt. Rääkida võib jube palju, aga maagia nõuab konkreetsust – kuidas, mis vahenditega? Reaalsuses sellele vasteid pole. On vaja silmad kinni panna, usaldada meeli ja hüpata.

Ka montaažis oli meie eesmärk luua luuletust, täpsustamata mis laadi luuletust. Lihtsalt see andis vabaduse luua rütme ja üleminekuid vabalt ja assotsiatiivselt. Monteerija Jarek Kaminski on vana kala, Lodzi filmikooli montaažiõppejõud, temaga võis niimoodi teha. Samal ajal jälgisime karatkerite arengut, lugu, tempot, nii-öelda tavalisi asju, aga meetodiks oli luule. See materjal lasi meid kõiki olla natuke luuletajad ja see meeldis kõigile.

Intervjuu terviktekst:
Režissöör Rainer Sarnet: “Tasuta töö või minimaalne tasu ... - Õhtuleht
Allkivi, K. (2017). Režissöör Rainer Sarnet: "Tasuta töö või minimaalne tasu on Eesti filmi puhul tavaline". Õhtuleht, 2. veebr, lk 10.

Filmist meedias

Katariina Rebane: „Raamatus on palju värvikaid tegelasi, keda ühendab Rehepapi tegelaskuju, ent filmis on ühendavaks liiniks valitud Kupja-Hansu, Räägu Liina ja mõisapreili armastuse liin. Värvikaid tegelasi, kellest õhkub grotesk ja kumab läbi teatud naeruväärsus, oli ka filmis palju. Minu üheks lemmikkõrvaltegelaseks kujunes mõisahärra (Dieter Laser), kes mõjus värskelt ja omanäoliselt. Sügavaima kummarduse teeksin siiski peaosalistele, Liinat kehastanud Rea Lestale ja Hansu mänginud Jörgen Liigile, kes kogu loole hinge sisse puhusid. Tüpaažid olid hästi valitud ning Lest ja Liik sulasid pealtnäha suurema pingutuseta oma rollidesse, suutes ehedalt edasi anda noorte armastajate igatsust, puhtust ja lootust tumeda ja ahne maailma taustal. Armastajate lugu koos selle ilu ja valuga pakkus – eriti lõpu poole – vaatajale ka kaasaelamise võimaluse, midagi, millesse emotsionaalselt investeerida.

Film mänglebki ilu ja groteski, naeru- ja armastusväärse piiril, piiludes mustatud inimhinge, mis ennast aina edasi mustab, aga kahe armastaja kujul ka püüdesse sellest välja rabeleda. Peab siiski ütlema, et kui filmi treileri põhjal räägiti, et film on liiga sünge, siis mulle sellist muljet ei jäänud. Pigem vastupidi, hoolimata mustvalgest pildikeelest ja osa stseenide rõhutatud tumedatest toonidest on film üpriski kerge ning õudu ja tumedust on vähe. Seega ei tasuks sünguse hirmust kindlasti filmi vaatamata jätta.
/---/

Kuigi „November” ei püüa edasi anda kogu Kivirähki teost ega kõigi tegelaste tegemisi, on siiski liiga kramplikult püütud raamatu parimad palad filmi kokku suruda. Paljud killud ei leia mingit edasiarendust ja jäävad lihtsalt õhku rippuma. Filmi kandev liin on armukolmnurk, ent seegi hajub veidi laiali. Üldpilt jäi kõledaks nagu filmi inimtühjad kõleda tuulega kaadrid. Üksikud tegelased, kes taustal ringi siblivad, pakuvad oma jaburate tegemistega episoodilisi naerupahvakuid. Seetõttu moodustus pigem kollaaž eri hetkedest, naeruväärsetest tegelastest ja nende ahnusest, mitte loomulikult kulgev sidus tervik.

Kui rääkida veel filmi algmaterjalist sõltumisest, siis raamatust saadud teadmisteta jääb osa lugu arusaamatuks. „Rehepapiga” mitte tuttav inimene ei pruugi aru saada, kes pagan need kratid on ja mida nad teevad. Näiteid on teisigi. Nõia juures käimine oli filmis igasugusest nõialikkusest ja müstilisest aurast ilma jäetud ning kui ma ei oleks juba ette teadnud, et tegemist on nõiaga, poleks sellest arugi saanud. Ka Liina transformatsioonid libahundiks kukkusid üpris konarlikult välja. Ja kui see polnud just taotluslik, võis ka siin lugu teadmata mitte aru saada, et tüdruk ongi see hunt.

Ennist kiitsin kahte peaosalist, ent negatiivse poole pealt tuleb öelda, et silma torkas näitlejate ebaühtlane tase. On tervitatav, et oli otsitud ja leitud n-ö tahumatute talupoegade suguseid karaktereid, kes ei ole ametilt näitlejad, vaid sobisid rolli välimuse ja oleku poolest, aga nii mõnigi stseen läks aia taha just seetõttu, et esitati lihtsalt päheõpitud teksti. See viis vaataja loost välja ja võttis emotsioonid maha. Sa ei olnud enam seal, vaid sulle esitati midagi. Ja sellest oli äärmiselt kahju.
/---/

Kokkuvõttes jäi aga tooni andma tunne, et „Novembrit” tehes on sisu kulul investeeritud liiga palju visuaalsesse poolde. Kõik on liiga teatraalne, fassaadilik ja ilutsev, läbi kumab „kunsti tegemine”. Mitu korda peab ühte veritsevat krutsifiksi näitama ja mida see vaatajale ütleb? Et külarahvas ei usu millessegi ja müüb oma hinge? Kõigele annab hea kujutlusvõime korral midagi külge pookida, aga kas seda on vaja? Kas see kannab lugu edasi? Silma jäi nii mõnigi kaader, mis oli filmis sisulise põhjuseta, näiteks talurahvas mingis imelikus külakuhjas aelemas – mis pagana asi see siis nüüd oli?“ /---/

Arvustuse terviktekst:
„November”. Kaunis pildikeel, kuid laiali pudenev sisu - Eesti Päevaleht
Rebane, K. (2017). "November". Kaunis pildikeel, kuid laiali pudenev sisu. Eesti Päevaleht, 2. veebr, lk 12.

Aarne Seppel: „Avakaadritega loodav maagiline maailm ja õhustik annavad võtme ja tempo kogu filmile. Natuke lihtsustades saab ütelda, et peaaegu stiilipuhtalt groteski tabav atmosfäär on selle üks haaravamaid elemente. Vast kõige lähemale pääseb, kui nimetada seda maagiliseks naturalismiks.

See on maailm, kus inimesed, loomad, loodus, põrgujõud ja valitsejad elavad üheskoos mingis perversses harmoonias. Vaevalt et keegi pärast „Novembri“ nägemist enam sajandivanuseid talupoegade pilte vaadates päris ükskõikseks jääb.

Talupoegade elu kujutamine ennemuistsel orjaajal mõisa piiride taga rõõmustaks kindlasti Karl Ernst von Baeri, kelle antropoloogilisi vaatlusi filmis ainult kinnitatakse. Eestlaste tarkusest, nutikusest ja töökusest on alles vaid ahnus, laisklemine ja tavade järgimine.
/---/

Näitlejaid näidatakse halastamatult, samastuda ei taha kellegagi ja meeldivaks ei ole ka kedagi tehtud. Kõik nad on omamoodi ilusad ja rõvedad. Pilt on umbes nagu kolkaküla jaanitulel: ükski pole inimese moodi, aga samas on nad kõik ikkagi omad. Noored – Rea Lest ja Jörgen Liik – on nooruse värskuses peaaegu ilusaks tehtud, see-eest Arvo Kukumägi, Heino Kalm ja Meelis Rämmeld esindavad peaaegu et eestluse essentsi. Ilu on, aga see ei ole lihtsalt tabatav.

Režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet on kindlasti väärt kõiki neid festivalikutseid ja auhindu, mis „Novembrit“ ilmselt ees ootavad. Siin on kõike, mida ühes väärtfilmis olema peab: üldinimlikku ja üksikisiku traagikat, maagiliselt naturalistlik atmosfäär, jõulised ja samas mitmeti mõistetavad sümbolid ja vähemasti osaliselt otsi lahti jättev lõpp.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/4001793/november-vaenge-naturalistlik-poeoerane-eesti
Seppel, A. (2017). „November“: vänge, naturalistlik, pöörane, eesti. Postimees, 3. veebr, lk 22.

Greta Varts: „„November“ on segu tinglikkusest ja naturalismist nagu paljud Sarneti filmid. Amatöörnäitlejate kohmakus saab siin võtteks omaette ja peategelased Hans (Jörgen Liik) ja Liina (Rea Lest) muutuvad oma näitlejaorgaanilisuses võõrkehadeks, mis mängib loole mõnusalt kaasa.

Peamine võit siin filmis on kahtlemata poeetiline, vahel hingematvalt ilus mustvalge visuaal. Mart Tanieli täpselt ja samas naturaalselt mõjuv kaameratöö, Taivo Tenso valgus ja Jaagup Roometi ning Matis Mäesalu kunstnikutöö äratavad ellu Kivirähu raamatutest tuttava trööstitu maailma. Siin on nõidus, teispoolsus, loodus ja talupoeglikkus kuidagi sünonüümideks saanud.

Keskset armastuslugu filmis saadab ahnuse temaatika. Nii nagu Kivirähu ja nüüd ka Sarneti ellu manatud pseudoajalooline eestlane, on ka tänapäevane rahvuskaaslane sageli selline, kes kraabib varanduse kokku, aga peidab selle igaks juhuks põranda alla, sest ei oska seda kasutada.

Vastavalt vaataja maitsele on siin teatud võõristus kerge tekkima, aga kahtlemata on see huvitav film. Iseäranis vahvalt mõjuvad musta kuiva huumoriga vürtsitatud karakterid ja terviklik maailmatunnetus.“
Varts, G. (2017). Peamine võit on visuaalne poeesia. Postimees, 3. veebr, lk 22.

Karlo Funk: „„November“ on puhastanud algsest tekstist üsna hoolikalt välja need teemad ja lood, mis režissööri eesmärkidega haakuvad. Ent olulisem kui kirjanduslik lähtekoht on filmile paratamatult omane vajadus leiutada uus ja usutav realistlik maailm. „November“ ei ole enam eneseirooniline fantaasia, vaid kohati sünge ja müstiline alateadvuse ja identiteedi paik. Loos on läbisegi ebausk ja kaine arvestus, ahnus ja üllus, pettused ja tõed – kui mitte lingvistiline, siis narratiivne mets. „November“ on ühtaegu pöörane ja väga enesekindlalt jutustatud film. Kui millegagi võrrelda, siis on siia jälje jätnud nii Pasolini elutriloogia kui „Paani labürint“.

Paljugi, millest õigeusklik kirjandushuviline ilmselt filmi vaadates puudust tunneb, on peidetud pilti ja kunstnikutöösse, lihtsalt rütmi ja parajatesse pausidesse. Eraldi kihistus on muusika, mille puhul on võib-olla just kõige olulisem, et selle on kirjutanud võõras, poola helilooja.

Film võib meeldida või mitte, aga tervikuna loob ta ühe omanäolise ja ausalt brutaalse maailma, mille eest ei ole pääsu.“
Funk, K. (2017). Maailm, mille eest ei ole pääsu. Postimees, 3. veebr, lk 22-23.

Marju Kõivupuu: „“Novembri“ mustvalge maailm on sümbolitest ja kujunditest tiine, seda nii visuaalselt kui ka dialoogide puhul, iseasi on, kes mida neist sümbolitest oskab ja suudab välja lugeda, sest eks me arvusta ju kõik seda pisuhända, vabandust, käesoleval juhul kratti, mille me ise oleme oma vaimus loonud.

Kratt „Novembri“ kontekstis on tehnoloogiline ime (jätame selleks korraks kõrvale ahastusse ajavad küsimused, mida folkloristitaustaga inimestelt tavatsetakse alatihti küsida: kas on ikka etnograafiliselt õige, et ühe krati nägu meenutab 1950ndatest tuttava naistejalgratta sadulat), kes oma kolmel jalal (päikese)rattasarnase igiliikurina (juhul kui peremees tal muidugi „juhet“ kokku ei jooksuta) mööda mõisa ja küla ringi tuulab ning inimeste ajatult ajalikku maist iha vara ja asjade järele püüab rahuldada. Hingehinna eest muidugi, aga valeraha eest hangitud hingehinnaga. Aga mis on armastuse hingehind? Valerahaga selle eest maksta ei saa.

„November“ on ilus film (paiguti küll koledavõitu stseenide ja vängete sõnade foonil)  armastusest ja surmast, ajatust ja ajalikust, ahnusest ja isetusest. Nojah, aga Kivirähk poleks Kivirähk, kui kirikuisa ei näidataks väheke koomilises – minu meelest küll kurbvalusas – võtmes.

Ja PS: võib-olla keegi kuskil meid, eestlasi, vaatabki kõrvalt sellise mõistva muigega nagu herr Baron maarahva sekeldamisi, nendega kohtudes kelmikalt silma pilgutades, sest ühine saladus – paha hais – seob selle kahe nii erineva maailma oma veidral kombel tervikuks.

Soovitan! Mitte-eestlasele soovitan ka, aga võtku mõni native-speaker dekodeerijaks kaasa.“
Kõivupuu, M. (2017). Film hingehinnast. Vale- ja pärisraha eest. Postimees, 3. veebr, lk 23.

Jaak Lõhmus: „Filmi plakatil olev pealkiri meenutab hieroglüüfi. Film ongi nagu hieroglüüf. Mõistmaks seda hieroglüüfi, peab tajuma selle tähendusi, teadma taustataipu pakkuvat raamatut või siis raamatu üle lugema, et saada märgi tähendus(t)est aru.

Täpsustades, Rainer Sarneti film, võimas pildiplahvatus, vajaks siin-seal täpsemat sõna ja kõnet, mis aitaks pildis antavat hõlpsamini haarata, et edasi minna, kaasa minna, mitte takerduda hieroglüüfi harude otsa nagu mõne krati haarmetesse. Pilt ja (vajaka jääv) sõna on filmi paljudes segmentides otsekui sünkroonist väljas, nagu lonkadilonkaks lugu. See kõik on põnev, aga võib lõpuks saada takistuseks filmi sujuval mõistmisel. Laiemale publikule.

Õige sõna õiges kohas on helifilmis ääretult oluline, ja selle sõna kirjutamise kunsti ei pruugi vapustava pildifantaasiaga looja alati filigraanselt vallata.

Aga kinopilt ise on vinge, vänge nagu Õuna Endli s…hais.“
Lõhmus, J. (2017). Vänge nagu Õuna Endli s…hais. Postimees, 3. veebr, lk 23.

Tõnu Karjatse: „„Novembri” monokroomsus võimendab arhailisust, see oleks justkui ainuõige lähenemisviis müütilisele minevikule ja töötab paremini kui näiteks muinasaja lõpust rääkiv Olav Neulandi tõsine värvifilm „Hundiseaduse aegu” (1984), mida parodeeris paarkümmend aastat hiljem komöödia „Malev” (Kaaren Kaer, 2005). Sarnet toetub oma filmi esteetilise koodi otsingutes pigem maailmakinole ja varasematele eesti mütoloogia ekraniseerimiskatsetele, mis paigutuvad ajas pool sajandit tagasi: Tammsaare „Põrgupõhja uue vanapagana” ekraniseeringud (Grigori Kromanov, Jüri Müür, 1964; Jaan Tooming, 1977) ja Leida Laiuse „Libahunt” (1968) August Kitzbergi samanimelise näidendi järgi. Peamiseks visuaalseks allikaks on nii Sarnetil kui ka teistel olnud Johannes Pääsukese fotod, Sarnet aga katsetab esimesena ka mitteprofessionaalsete näitlejate, rohkem kui sajandivanuste fotode põhjal otsitud tüpaažidega ning see katse õigustab end täielikult.

/---/

Sarneti filmi vormiline teostus on üpris traditsiooniline, kuid mõjub sellele vaatamata värskendavalt, tuletades kohati meelde jaapani õudusfilmide minimalistlikkust. Lugu hargneb lahti lihtsalt ja sirgjooneliselt kratitempudest romansini, Mart Tanieli kaamera leiab üles kõik Eesti talve halli varjundid. Talve vormiv algelement vesi esineb filmis peaaegu kõigis olekutes, kõige muinasjutulisema mõõtme saab ta lumemehe Veneetsia jutustuses, mille ­kinematograafiline teostus vääriks isegi omaette filmipoeetika auhinda. Kratid ja puugid on vastandina peenele ja tundlikule kaameratööle robustsed ja rohmakad, ohtlikud ja ropud, just sellised, nagu neid võikski ette kujutada ning nagu neid varem pole keegi ka filmikeelde pannud. Võib-olla selles seisnebki Sarneti „Novembri” peamine risk arvutianimatsiooniga harjunud vaatajaskonda arvestades, seda riski võttes pole tootjafirma Homeless Bob aga teinud valesid valikuid, sest liikuvad puuslikud on aidanud leida ka rahvusvahelisi kaastootjaid, mille olemasolu on filmi edasise saatuse juures üsna oluline.

Võib vaid ette kujutada, milline oleks „November” tulnud siis, kui Sarnet oleks saanud sellest teha 100 protsenti autorifilmi, paraku ei võimalda seda siinne hõre filmiturg. Rahvusvaheliselt on „November” aga tõenäoliselt Eesti kino tänavune visiitkaart, mis koos Kivirähki raamatute tõlgetega äratab huvi maakolka vastu, kus poole aasta jooksul on päikesetõus võrdne imega.“

Arvustuse terviktekst:
Rehepapi teine tulemine - Eesti Ekspress - Delfi
Karjatse, T. (2017). Rehepapi teine tulemine. Eesti Ekspress: Areen, 8. veebr, lk 45.

Ringo Ringvee, inimene, kes pole lugenud „Rehepappi“: „Rainer Sarneti uus kauamängiv film „November“ on väga ilus film. Öeldakse aga, et ilu ei sünni patta panna, ning ega ilusatest kaadritest eesti filmis puudust ei ole. Sarnet kannab seda ilu mitte ainult mõne kaadri võrra, vaid enam-vähem läbi kogu veidi vähem kui kaks tundi kestva filmi. Ning kui ilu patta panna ei sünni, siis vaatamisega on hoopis teine lugu. Selles filmis on õhustik, milles on hea olla. Igav ei hakka ja ilus on: mida sa hing veel igatsed. /---/

„Novembri“ omaette väärtus peitub osatäitjates. Filmi vaatama asudes olin kuulnud, et osatäitjate valiku kriteeriumiks oli olnud sarnasus 19. sajandi eestlastega, nagu neid tunneme vanadelt fotodelt. Omavahel läbisegi nii elukutselised näitlejad kui inimesed hoopis muudelt elualadelt: tunnistan, et minul kadus vahepeal järg käest. Kas see osatäitja on mittenäitleja või hoopis keegi mõnest väiketeatrist? Tulemus on suurepärane.

Jah, loomulikult on keskseteks nii Rea Lest kui Jörgen Liik ning suurepärase varasteenijatüdruku rolli teinud Katariina Unt ja mitmed teised. Aga täpselt samamoodi veenvalt – või ehk isegi veelgi veenvamalt? – teevad oma osa ka näiteks Sepa Tom või Heino Kalm. Sellise orgaanilise ansambli moodustamine niivõrd erineva taustaga inimestest annab ilmselt aimu Sarneti talendist.

Kindlasti tuleb ka nõustuda mitmetest arvustustest kõlama jäänud mõttega, et tegemist on Sarneti seni parima filmiga, nagu ka sellega, et director’s cut sellest linateosest oleks kindlasti põnev.

Kas „November“ on vaadatav või arusaadav ka neile, kes raamatut, mille ainetel film tehtud on, näinud ei ole? Minu meelest on. Võib-olla on see isegi lihtsam. Kas vaataksin seda filmi veel korra? Ilmselt küll. Ja seda mitmel põhjusel.

Mingis mõttes on „November“ elustanud Johannes Pääsukese fotodena meie ühismällu salvestatud eesti talupojad möödunud aastatuhandest. Ja see on nii päriselt! Sama päriselt kui see, et kratti lumememmest teha pole arukas mõte."

Arvustuse terviktekst:
«November» – Sarneti kauamängiv - Kultuur - Postimees
Ringvee, R. (2017). „November“ – Sarneti kauamängiv. Postimees: AK, 18. veebr, lk 14.

Filmi edust

Eesti Filmiajakirjanike Ühing (EFÜ) tunnistas Neitsi Maali aastaauhinna vääriliseks Rainer Sarneti „Novembri“. See film esitati ka võõrkeelse Oscari kandidaadiks, kuid nominentide hulka siiski ei jõudnud. Küll aga omandas „Novembri“ näitamise õigused Ameerika voogeadastusteenus HBO.

Kõige kaunim ja jubedam asi, mida Sarnet oma filmi kohta on kuulnud, on USA kultuuriajakirja Rolling Stone hinnang: „Weird as fuck!“ (sitaks sürr – toim). „Ma arvan, et filmi edu taga on Andrus Kivirähki lihtsus ning arusaadavus ja tema tuttavad tegelaskujud,“ ütles Sarnet pärast auhinna kättesaamist.

„New Yorgis oli meil mitu seanssi ajakirjanikele ja tagasiside oli väga hea, ilmus ka palju artikleid. Meie arvasime, et „November“ on täiesti arusaamatu ja Eesti-keskne film, aga see jõudis ikka kohale. Võrreldi Jan Švanmajeri ja Ingmar Bergmani töödega.“ Lisaks Ida-Euroopa hõngule leidsid sealsed kriitikud „Novembrist“ ka koomiksielemente, Sarneti sõnul siis selliseid kultuurinähtusi, mida ameeriklane tunneb.

„„November“ osutus võitjaks ennekõike tänu meeldejäävale kunstilisele teostusele ning maailmatasemelgi ainulaadsele pildikeelele,“ kommenteeris EFÜ esimees Andrei Liimets. /---/
Alla, H. (2018). "November" võitis Neitsi Maali. Postimees, 5. jaan, lk 21.