Avaleht » Filmiliigid

Puhta mõtte ruum (2015)

Film filosoofist

Dokumentaalfilm Kestus: 74:56

Huviinfo

Filmi algustiitrid

„Eesti Humanitaarinstituut ehk EHI oli humanitaaride poolt loodud esimene erakõrgkool Euroopas. Sinna ei võetud õpetama nõukogude taustaga õppejõude. Loenguid kutsuti lugema ka parimad üliõpilased, nende hulgas Jan Jõemets, kes andis lõpuks filosoofiat kolmes ülikoolis.
EHI tegevus lõpetati sügisel 2015.“

Režissöörist ja tootjafirmast

„Kunstnikunime Puu Estonia taha on varjunud seni ehk rohkem monoteatri Uus Vana Teater näitleja ja lavastajana ning häälekoolitajana tuntud Vahur-Paul Põldma, kellel on varasemalt lisaks käesolevale filmile valminud Eesti lugude sarjas dokumentaalfilm “Piimariik”. Stuudio Rühm Pluss Null on varem tootnud üle 40 dokumentaalfilmi, mille seas “Kuidas ma Aafrikat päästsin”, “Veregrupp”, “Hing”, “Et meeldiks kõigile”, “Kihnu pulm”, “Päkapikudisko” jpt.“
Rakvere Teatrikinos vaetakse filmiga filosoofiat (2015). Virumaa Teataja, 6. nov.

Režissööri kommentaar filmile

Vahur-Paul Põldma: „Filmiprotsessi käivitasid ühel ja samal ajahetkel erinevates kohtades Eestis toimunud sündmused. 2010. aasta 15. oktoobril kohtusid Tallinna Vanalinna ühes keldris Eesti filosoofid ja Pärnus mängiti mõtlejaid-visionääre Kärajatel... Kumbki seltskond teineteisest ei teadnud... Sel hetkel tuligi mul idee ja plaan ehitada sild nende kahe vahel laiuva, lausa karjuva kuristiku kohale. Leidsin, et kui mul ei õnnestu selle filmiga ehitada silda kahe vastuoksliku maailma vahele, siis viskun ma vähemalt ise kuristiku põhja, et järgmistel oleks "pehmem" maandumine.

Stsenaariumisse saigi kirja hulk Eesti filosoofe ja EHI taustaga mõtlejaid. Filmisime neist seitset, aga montaažilaual jätsime alles kaks kõige kirkamat kõigi humanitaaride esindajat. Peategelane Jan Jõemets on Eesti uue põlvkonna kõige omanäolisem mõtleja. Ta oli 90-ndatel Eesti Humanitaarinstituudis kultuslektor... aga tänaseni ei ole ta ise ülikooli lõpetanud... kuigi tal on baca diplomitööks kirjas umbes 1500 lehekülge. Jan on mees, kes leiab, rõhuliselt olevikus, oma AKTiviteedi. Ta on keskendunud fokusioonile ja intensiivsusele ning elab igas hetkes sisse ja läbi oma uurimisobjekti - Theatrum filosoficumi... kompromissitult... Lõpuni... põhjani. Filmis astub Jan taas ülikooli, et see vähemalt kordki lõpetada. Ta otsib oma filosoofilist süsteemi ja leiab selle... mitte küll akadeemilises seltskonnas Tallinnas, vaid hoopis metsas trummi ja tubakaga. Ja nii juba viimased kaheksa aastat.

Kui Jan kehastab iga ihurakuga lääne filosoofiat, siis kõrvaltegelane Margus Ott on üliproduktiivne - pereisa ja sõber, tõlkija ja lektor, lääne ja ida filosoofiate ühendaja, Aasia mõttelaadi teoreetik ja praktik! Jani kõrval mõjub küll see erakordne väemõtleja, Aasia filosoofiate uurija ning praktiseerijast Margus väga "tavalisena"! Margus isegi ütleb Jani kohta: mina rabelen, aga sina toimid toimimata. Samas tõusetub filmis küsimus, et kui Jan elab kõigi humanitaar-inimeste ideaalelu, siis miks meist keegi ei julge seda nii täiuslikult järgi teha?

Nelja viimase aasta jooksul olen Jani põhikooli pinginaabrina tema võrgupunumist kaameraga jälginud ja nüüd saavad kõik tunnetuse säilitanud inimesed seda 75 minutit kaasa elada. Olgu veel mainitud, et kui "Puhta mõtte ruumi" autorid on teatri ja kirjanduse taustaga, siis tootja on üks kõige suuremate kogemustega dokumentaalfilmi produktsiooni ettevõte ehk teisisõnu - seda filmi tegid uued ja vanad antropoloogid koos.

Film on alla 18-aastastele väljaarenemata isiksustele keelatud!“

Allikas: Eesti Filmi Instituut

Filmist kriitiku pilguga

Kirjanik Jan Kaus: "Jan otsib teadvuse absoluutset kooskõla tegelikkusega, ta pole nõus viimast eirama või seda esimesele allutama nagu enamik meist. Ta ei taha kohaneda. Tuleb ju Põldma filmist ilmsiks, et Jani ei ajenda eralduma mitte ainult või niivõrd soov tunda ennast, vaid tunda ennast maailmas. /---/

Jõemetsa paradoks on järgmine: kuidas vabaneda mõrust, rahulolematust ollusest oma soontes ja muutuda anumaks, kust olemine läbi voolab? Sellele küsimusele pole vastust, üha vähem peetakse seda isegi küsimisväärseks, aga seda väärtuslikum see mu silmis tundub. Väljasuremisohus pole ju ainult looduslikud liigid või keeled, vaid ka elu- ja mõtteviisid."
Kaus, J. (2015). Eluviis nimega Jan Jõemets [dokumentaalfilmist "Puhta mõtte ruum"]. Postimees: AK, 12. dets, lk 10.

Sven Grünberg: "Kipub saama tavaks, et kui mõni filmimees kohtab vaimselt tasakaalutut, ei-tea-mida-tahtvat inimest, kes ei taha, et temast film tehtaks… tehakse just nimelt temast film. Küsimused «kellele» või «milleks» jäetakse sel juhul üldreeglina kõrvale. Nii ka seekord. Kinematograafiliselt vahvad trummilöömised, uitamised kaunis looduses, puulõhkumised-ahjukütmised ja muud tegevused, pikituna kohati vastuoluliste, kohati ka arukate mõtisklustega, lisaks terviseprobleemid… Pole paha, kuid... selle kõige asemel võiks meil olla palju enam filme nendest, kel midagi päriselt ka öelda on. Linnart Mällist, Endel Lippmaast ja veel mõnest teisest on filmid jäänudki tegemata. Selle asemel näeme aga pikalt üht veidrikku, kel pole «puhta mõtte ruumiga» küll olulist seost. Aga kiidusõnu jagub helilooja Märt-Matis Lillele kui ka kaameratööle."

Maria Avdjuško: "Pikk ja veniv film «inimesest, keda polnud». Algus oli lootustandev, arvasin, et talutares elutsev filosoof avaneb kas lõbusas või vaimses võtmes. Jäi arusaamatuks, kes ta oli ja miks temast see lugu vaatajate ette toodi. Portreteeritav oli kogu filmi vältel pahur, pretensioonikas, edev ja rahulolematu ümbritseva suhtes. Ei tekitanud tunnet, et elad sellele loole kaasa."

Artur Talvik: „Urufilosoofia tippteos, aga parafraseerides filmis esinenud joogaõpetajat: «Too much «philosophy» is not good for film». Kuhu jäi filosoofia ja kuhu jäi film? Puhtast mõttest ja puhtast ruumist rääkimata.“ /---/

Olle Mirme: "Kardan, et selle filmi potentsiaalne vaatajaskond piirdub isikutega, kes seal ise figureerivad. Olgu siis lihalikul kujul või vähemalt nimena lõputiitrites." /---/
Mida arvab Postimehe žürii filmist "Puhta mõtte ruum" (2015). Postimees: AK, 12. dets, lk 10.

Katariina Rebane: "Dokumentaalfilm toob vaatajani Jan Jõemetsa tegelaskuju, kes kunagise filosoofia tudengi ja õppejõuna elab nüüd eraklikku elu maal. Jääb selgusetuks, millega täpselt Jan peale suitsetamise ja trummimängu tegeleb. Filmis proovib ta taas ülikooli astuda, et oma õpingud lõpetada, kuid tõdeb hiljem, et see pole siiski tema jaoks. /---/ Tegelaskuju on tabavalt valitud ja pakub omajagu huumorit. Kuid hale-kurb pilt, mis filosoofiast kokkuvõttes maalitakse, heidab varju kogu tegevusvaldkonnale.
/---/
Kui filmi teostusest rääkida, on tegijad leidnud huvitava teema ja põneva karakteri, kuid pole suutnud lugu välja kanda. vaataja tajub küll peategelase, Jan Jõemetsa eraklikku elu, teatavat eksistentsiaalset vaevust ning filosoofilise elu ja akadeemilise filosoofia põrkumist, kuid karakter jääb siiski piisaval määral avamata.
/---/
Film ei ole justkui suutnud otsustada, kas tegemist on portreelooga Janist või looga filosoofiast, mis tänapäeva materiaalses maailmas hääbub ja mida kellelgi enam vaja ei ole ning mis ka ise ei suuda kohaneda uue maailmaga. 
/---/
Sellest on kahju, sest materjali sisukaks filmiks oli, kui vaid autorid oleksid loole tugevama selgroo loonud. Selle asemel on meil tegemist katkendlike jutuajamiste ja episoodidega, millest konkreetset tervikut ei moodustu."
Rebane, K. (2015). Dokumentaalfilm, mis jätab vaatajale filosoofia antireklaami mulje. Eesti Päevaleht, 17. dets, lk 12.

Valentin Kuik: „Postimehe žürii pani filmile hinde 2,25. Sellega ei saa hästi nõustuda. Puu ja Maa Estonia koostöös sündinud vili ei ole sugugi halb. Film on professionaalselt kadreeritud, üles võetud ja helindatud, filosoofidest tegelased on atraktiivsed ja huvitavad inimesed.

Avameelne vestlus sarmika joogaõpetajaga, nagu ka eelnev joogatund, näitab küll hea kehaehitusega peategelase plastikat, kuid ei kasva depresioonist väljapääsu otsimiseks. Nii tulebki tal lõpuks maakodu õues, kus lokkavad mehekõrgused putked ja umbrohi, pingeid purgiõllega leevendada.

Film lõpeb tänuavaldusega Temale. Kahjuks jääb arusaamatuks, kes on Tema?... Üldsuse tähelepanu vältiv anonüümne sponsor?... Taara?... Allah?... Kes?... Kui tegemist on religioosse reveransiga, siis olnuks korrektne vaatajaid mingil viisil teavitada ka sellest, kellesse või millesse filmi filosoofidest tegelased ja autorid usuvad.

Õnneks pole filmi proloogis peategelase poolt välja kuulutatud etenduse „Theatrum filosoficum“ finaal sugugi lootusetu: avakaadris nähtud staatilist teed näidatakse viimases kaadris juba liikumiselt. Miski on paigalt nihkunud, teekond jätkub. Loodetavasti viib see kõik asjaosalised lõpuks sihile.“ /---/
Kuik, V. (2016). Järelmõtteid [filmile "Puhta mõtte ruum"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 92-96.


 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm