Arvo Pärt - Isegi kui ma kõik kaotan (2015)

Dorian Supini filmid Arvo Pärdist

Portreetriloogia: «Siis sai õhtu ja sai hommik» (1989), «Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale» (2002) ja «Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan» (2015).

Filmidokumendid, mis jäädvustavad teoste proove ja ettekandeid: «Como cierva sedienta» (1999), «Cecilia» (2001), «Orient Occident» (2001), «Sinu nimi» (2001), «Proovime Pärti» (2012) «Mängime Pärti» (2012)

Autor oma filmist

Katkeid intervjuudest Dorian Supiniga

Tiit Tuumalu: Kõiki kolme linateost lahutab enam-vähem 12 aastat. Kas juhus?
Dorian Supin: Juhus. Teine film – «Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale», 2002 – sündis juba palju lihtsamalt kui esimene. Pärdid olid juba Eestis käinud ja käisid edasi. Filmisin neid ilma kindla sihita, lihtsalt arhiivi jaoks. Lõpuks kogunes nii palju materjali, et mõtlesin sellest veel ühe loo kokku panna. See, et mul ei olnud filmi tehes mingit suuremat üldistavamat ideed, paistab välja juba filmi ülesehitusest. Autoriminast peaks see olema igal juhul vabam kui esimene film.

Kolmas, «Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan», sai konkreetsed piirjooned siis, kui Pärdi keskus otsustas helilooja päevikud, või nagu ta neid ise nimetab – töövihikud, dešifreerida. Teises filmis on üks episood, kus Pärt näitab oma vana tubakakappi ja neidsamu seal olevaid vihikuid, kus on kirjas aeg, mil ta otsis intensiivselt ja piinarikkalt oma teed.

Hiljem sain aru, et see on väga tähtis teema, mida ma ei suutnud, ei teadnud, ei osanud siis kahjuks välja mängida. Aga see tuksus minuga kogu aeg kaasa, ja kui nüüd see teema välja tuli, sai sellest tõuge, miks teha veel kolmaski film. Katse avada, kust, kuidas ja miks sünnib sellises inimeses niisugune muusika. Pärdid ei olnud ka vastu.

Kui kindlalt on paigas reeglid, mida te tohite filmida, mida mitte?
Filmida võib kõike, iseasi, kas see lõpuks filmi läheb. Näiteks kolmanda filmi puhul oli materjali valik väga range, paljusid asju ei taha… Üldiselt ma juba tunnetan, mida nad ei taha, või, see ei ole õige sõna, pigem tunnevad, et ei ole vaja sellest rääkida, välja anda. Siin on juba nagunii väga palju seda, mida nad tavaliselt ei räägiks.

Mida te põhimõtteliselt ei filmi?
Kirikus ei filmi, seda kõige isiklikumat usulist suhet ei filmi.

Te olete püüdnud kinni imelisi hetki, kus Pärt tundub olevat oma loominguga nõnda sügavalt kahekesi, nagu oleks unustanud kaamera olemasolu.
See on imeline jah. Mina küll nii ei saaks. On inimesi, kes oskavad kontsentreeruda, väga sügavalt sisse minna, kõik muu unustada. Looming haarab neid oma võimusesse. Need on suured loojad ja õndsad hetked. Pärt on ka selline.

Liigute selles triloogias Pärdi olemusele üha lähemale ja kolmas film on juba nagu kokkuvõte, kokkuvõte elust.
Huvitav, olen tagantjärele ise mõelnud, et esimene film on nagu üldplaan, teine keskplaan ja kolmas suur plaan Arvo Pärdist.

Mitme filmi jagu veel teil Pärdist materjali oleks?
Ei ühegi. Enamik on juba arhiivis. Suur osa filmitust on üldse, no kuidas ma ütlen… selline, et kui sa tahad kätte saada viit minutit, mis läheb filmi, siis sa võid filmida tund aega. Ja vahel ei saa siis ka. Mis sa sellise materjaliga ikka peale hakkad? Pärt on seal, aga midagi ei juhtu, meeleolu ei ole…

Tunne või meeleolu on mulle väga tähtis. Kui ma midagi usaldan, teistes filmides ka, siis seda.

Ma kuulen kogu aeg väidet, et kõik on muidu väga hea, aga mu filmides puuduvad vihjed, kes on parasjagu kaadris, kus ja millal on see filmitud. Mind selline info pigem segab. Lõhub õiget tunnet. Vastupidi, kõike pole vajagi teada. Peaksime kontsentreeruma hoopis teistele asjadele.

Ja nii ma ütlengi, et ei tee filme sellest, MIS see on, vaid KUIDAS see on. Püüan tabada toimuva sisemist, varjatud loogikat.

Tundub, et rohkemgi kui muusikast räägib see triloogia inimeseks olemisest.                
Jah. Ja kui edasi mõelda, siis ega selles olemises midagi väga rõõmustavat ole. Ma ei otsi seda, aga see on mingi kammertoon… Pärt on muidu huumorimeelne inimene, aga lõbutseda… siis on midagi – valesti. Filmis, võib-olla kunstis üldse, ongi vist mingi kurb alatoon. Rahvalaulud kodumaast on kõik kurvad. Ükskõik, kas Eestis või mujal. See kodumaa… Sisemine tunne ütleb, et see kodumaa on hoopis paradiis, mille me kaotasime, sellepärast me kogu aeg ka igatseme selle järele. Kunst võib-olla ongi igatsus… No ma räägin liiga palju juba… Ei tohiks.
/---/

Intervjuu terviktekst Postimees+ tasulisel digilehel:
Arvo Pärt - üld-, kesk- ja suures plaanis - Postimees Pluss
Tuumalu, T. (2015). Arvo Pärt - üld-, kesk- ja suures plaanis. Postimees, 24. aug, lk 15.

Eric Marinitsch (Viini ajakiri Musiksalon): Mis on sinu fookus? Inimene või tema muusika? Mis on sinu jaoks Arvo Pärdis huvitavat?
Dorian Supin: Minu huvipunkti selles filmis võib sõnastada umbes nii – kuidas, kustkohast ja miks sünnib selles inimeses niisugune muusika. Kuigi Arvo Pärt ise räägib ühes filmis umbes nii – see muusika juba eksisteerib kusagil maailmas, mina pean ainult selle õigesti kirja panema.

Aga see ongi ju kõige raskem. Nimelt õigesti kirja panna.

Ja nii ta istub ööd ja päevad klaveri taga, otsides seda üht ainsamat õiget tulemust. Kuid asjal on ka teine tahk – missugune inimene ja helilooja peab olema, et esiteks, eristada Õiget Ebaõigest ja teiseks, osata seda õigesti paberile panna. Vähe sellest. Üles kirjutada ja saavutada õiget kõla on kaks iseasja. Helilooja "kuuleb" muusikat, püüab seda adekvaatselt kirja panna ning loodab ka samaväärsele esitamisele. Kuid esitamisega tekivad raskused – muusikud näevad ainult "külmi" noote. Dirigent püüab teha need noodid "soojemaks". Reeglina kõik need pingutused jäävad üsna kaugele sellest Arvo Pärdi poolt "kuuldud" muusikast. Ja seetõttu tuleb tal proovidel taastada seda kunagi "kuuldud" kõla. Raske teekond. Ning ees on tavaliselt veel üks pikk teekond – parandused ja täiendused, mis võivad kesta aastakümneid. Ma usun, et kirjastusele on see hästi teada. /---/

Kas sinu töö Arvo Pärdi või tema muusikaga on mõjutanud sind või sinu tööd?
Arvo lähedal olla on väga kerge. Temast voogab hämmastavat rahu, heatahtlikkust, armastust.
Arvo lähedal olla on väga raske. Iga sekund sa mõistad kui ääretult kaugele sa ise jääd kõigest sellest, mida sa temas hindad.

Intervjuu terviktekst:
Marinitsch, E. (2015). The hidden world of Arvo Pärt. Musiksalon, http://musiksalon.universaledition.com/en/article/the-hidden-world-of-arvo-paert
Tõlge eesti keelde:
Marinitsch, E. (2015). Dorian Supin: Arvo Pärdi muusika puudutab aega, mil meil kõigil eksisteeris üks ühine (esi)keel. Kultuur.err.ee, 25. aug, http://kultuur.err.ee/v/nadala_intervjuu/40ebc2cb-43cf-477c-b6de-2a97eba4910f/dorian-supin-arvo-pardi-muusika-puudutab-aega-mil-meil-koigil-eksisteeris-uks-uhine-esikeel

Filmist kriitiku pilguga

Mart Niineste: „Kinolinalt vaatab vastu südamlik boheemlaslik vana mees, kes näeb maailma läbi ootamatu huumoriprisma ja pole minetanud võimet võtta elu veidi absurdse mänguna. /---/

Filmi kahest liinist – Pärt koos Immo Mihkelsoniga oma noodivihikutesse kirjutatut lahti mõtestamas ning Pärt puhke- ja tööhetkedel – tulebki välja see lihtne inimene kuvandi taga. Stseenid vihikute seltsis tabavad ära raskesti lahtikirjutatava ja kohati alandlikugi tänulikkuse selle eest, et elu keerdkäikudes võib surelikul nõndamoodi vedada. Üks vihikusse kirjapandud mõttetera on ka filmi pealkiri.

Viis, kuidas Pärt oma sisemaailma seletab või selleks sõnu otsib, annab aimu inimesest, kes on oma sisemise eetikasüsteemi, kõnealusel juhul idakristluse enda jaoks selgeks mõelnud. See on sügavamõtteline Pärt, keda kuvandiloojad kipuvad nii hoogsalt nimbusegarneeringuga serveerima, et meenub kümnenditagune popkultuuri kontrollküsimus: „Kui sulle Dagö ei meeldi, oled ilmselt Meie Mehe fänn, või mis?”

Filmi teine liin näitab Pärti pere ja sõprade seltsis. Seesama mees võib lastelastega peitust mängida, pugeda klaveri alla ja ristiskäsi pimesi sünnipäevameloodiat mängida, näidata lapselapsele saundinippe. Komponeerimise ajal irriteerib helilooja köögis askeldavat prouat crescendo’ga, mille kohta teab eos, et see lahendus talle ei meeldi. Teda filmivale proua Norale ütleb, et võiks leiutada kahes suunas korraga filmiva kaamera ja müüks patendi maha. Kuulus helilooja oskab tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Siirus ja aukartus on kaks filmi läbivat märksõna ja põhjus, miks Pärdist on saanud inimene, keda teab kogu maailm.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Pärt. Autoportreed lihtsast inimesest - Eesti Päevaleht - Delfi
Niineste, M. (2015). Pärt. Autoportreed lihtsast inimesest. Eesti Päevaleht, 27. aug, lk 12.

Rein Veidemann: „Filmis näeme korduvalt teda pliiatsi ja kustukummiga kummardumas noodipaberi kohale. Nagu pühasid tekste puldi taga ümber kirjutav munk, sellisena istub helilooja klaveri taga. Tema ongi esmakuulaja ja -tõlgitseja. Sest nagu Pärt Supini-triloogia esimeses osas «Siis sai õhtu ja sai hommik» (1989) ütleb talle omast humoorikat võrdlust kasutades, on muusika maailmas olemas ilma heliloojata ja tema, Pärt, vaid vabastab muusika kartulikoorest. Seejärel paneb interpreet kartuli patta ja toob lauale. Aga tähtsaim on see, et Jumal laskis kartulil kasvada.

Sellega seostub triloogia kolmandas filmis episood, milles Pärt näitab tühja noodilehte loojast üle lennanud linnu väljaheitega. «Ta pani mind paika,» kõlab Pärdi eneseirooniline kommentaar. Me ju teame, et Pärdi religioosse heliloomingu keskmeks on just alandlikkus. Oleme põrmud, eimiskid, kelle päralt ongi üksnes igatsus ja tee silmapiiri taha jääva täiuseni.

Erinevatel aastaaegadel filmitud sirge tee, mis kasvab üle lennurajaks (taevatee!), on selle filmi episoode siduv kujund, iga episood eraldi võetult aga nagu üksik noot tervikteose partiis. Samasuguseks sümboliks tõuseb ka kuulav helilooja. Nüüd saame aru, mida tähendab lendlause: «Ma olen üksainus kõrv.» /---/

Ehkki Pärdi portreed ümbritseb pühaku oreool ja puhuti valdab tunne, et enim, milleks meie suutelised oleme, on olla kas apostlid või tema hardad kuulajad, avaneb kogu selles Supini «diskreetsuse protsessis» ka Pärt kui üks ütlemata soe, lihtne, mänguhimuline, kohati lausa lapsemeelne ja armastav abikaasa ning perekonnapea. Luust ja lihast inimene.

Pärdi aastaid peetud töövihikutesse sadestunud märkmete tõlgitsemine, mis leiab aset koos helilooja biograafi Immo Mihkelsoniga – temagi hoiak, pilk, juuresolek on kantud diskreetsusest –, moodustab sellisena portreefilmi selgroo.

Filmile pealkirja andnud märge «isegi kui ma kõik kaotan» jääb ainsana vastuseta. Maestro kordab seda kord küsiva, kord kahetsus-, kord meeleheitevarjundiga. Arvab, et selle fraasi muusikaline tõlgendus – rõhutatagu veel kord Pärdilegi olulist: «Alguses on sõna» – on kantud just meeleheitest. Viimane, mida ta oskab öelda, on: «Ilus.»

Nagu Pärti ennast, jääb mindki filmi lõppedes saatma just pealkirjaks tõstetud täheldus. Kas see, mille kaotame, ja pealegi, kui see on kõik, niisiis ka elu, mille niikuinii ükskord kaotame –, kas kaotatu kaalub üles jääva? Ja mis on siis see, mis jääb?

Vastus paistab olevat Pärdi loomingus endas – jääb valguse ilu ja igatsus. Jääb tee.“

Arvustuse terviktekst:
Jääb valguse ilu ja igatsus - Kultuur
Veidemann, R. (2015). Jääb valguse ilu ja igatsus. Postimees, 27. aug, lk 17.

Artur Talvik, poliitikust filmimees: „See film on võluv hingeharjutus tänases segases maailmas. Arvo Pärdi lummav persoon on kindlasti suurem kui film ise, aga raske olekski ette kujutada vastupidist. Dorian Supinit on tabanud jumalikud vihmapiisad ehk tema on vaat et ainus õnnelik, kellel on au olnud teha filme Arvo Pärdist. Ta on õnneks sellega suurepäraselt hakkama saanud, kuigi sellest filmist on parem aru saada siis, kui on vaadatud ka kaks eelmist. Suure mehe elu kokkuvõte, mis on pikitud lähisugulaste poolt «kahepoolse kaameraga» filmitud vallatute stseenide ja muidugi imelise muusikaga. Puhas nauding.“

Tiina Lokk, PÖFFi juht ja filmikriitik: „Kui filmi autor on suutnud tabada ekraanil fenomeni nimega Pärt kogu tema lihtsuses, hingepuhtuses ja suuruses, on see tohutu väärtus. Film liigub helilooja ja tema muusika rütmis, mis on mõistetav ja pigem pluss kui miinus, võimaldades meil kaasa mõelda ja täita tühimikud omaenda mõtetega elust ja surmast, loomingust, halastusest… Miinuseks on vast see, et tulemus on väga telefilmilik, juhul muidugi, kui võtame aluseks kunstilise dokumentaalfilmi kriteeriumid. Iseenesest on film aga sümpaatne ja inimlik, nii nagu selle kangelanegi. Lihtsuses peitub suurus.“

Sven Grünberg, helilooja: „Raske on teha head filmi, mis meid tänases maailmas meeldivalt üllataks, seda enam - klassikust. Õnneks pole Dorian Supin seda püüdma läinudki, vaid on siiralt panustanud Arvo Pärdi olemuse/olemise mõtestamisele, püüdmata ennast kui filmitegijat liialt eksponeerida ja upitada. Igal juhul müts maha Supini ees, et ta on teinud ära sedavõrd suure ja väga tänuväärt töö, jäädvustades Pärti sellisena, nagu teda filmis saab jäädvustada. Muidugi on Pärt mitmel põhjusel suurepärane materjal filmitegijale, sest temas on nii sügavat mõistmist kui hoogsat ja omanäolist huumoritaju. Ka lapsemeelset mängurõõmu ja andekat näitlejat, rääkimata juba tema muusikast, mis kogu filmi tõesti taevale lähemale või päris taevassegi viib.

Pisut Tarkovski-meelses stiilis film harmoneerub igati meie suurkuju maailmaga ja on visuaalseltki hästi toimiv ja õiges võtmes. Väga õnnestunud on ka Supini täpselt valitud ja korratud kujundid: tee (maa) ja taevas, mis sobivad hästi toetama ja kandma eaka klassiku lugu. Siiski, kui pisut toriseda, on kõik ehk liigagi etteaimatav… Ei oskagi öelda, millisest luuavarrest oleks oodanud veel mingit… Pärdi enda kombel tuhka pähe raputades aga juurdlen, et võib-olla räägib siinkohal minus rikutud uueihaleja ja ehk tuleks lasta end kanda selle filmi tasases hõljumises ja kulgemises…

Siiski, maa peale laskudes meenus taas, et märksa kergem on midagi alustada kui lõpetada. Mulle tundus, et päris filmi lõppu oleks paremini sobinud varasem episood, mis oli üles võetud Niguliste kirikus, kus pärast muusika lõppu tekkis väga pikk paus, omamoodi tühjusehetk… Eks püüdle Pärtki täiusliku vaikuse poole.“

Olle Mirme, Kanal 2 programmidirektor: „Ma ei ole Pärdi-triloogia eelmisi filme terviklikult näinud, seega võtsin seda teost asjana iseeneses. Hurmavad hetked geeniuse seltsis: Pärt tema partituurile roojanud linnu sügavama tähenduse üle mõtisklemas... Sarnased killukesed hoiavad «päris inimese» ja «müütilise suurmehe» kenasti tasakaalus. Tulemuseks kõigiti korralik, aga siiski mitte üdini lummav portreefilm. Teleinimesena ei saa jätta mainimata, et Dorian Supini loomingu absoluutsesse paremikku kuulub ka tema lihane poeg Jevgeni – äärmiselt võimekas hittsaadete teleprodutsent.“

Postimehe žürii hindab uusi Eesti filme: "Arvo Pärt - isegi kui ma kõik kaotan" (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg, Tiina Lokk ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 5. sept, lk 7.

Tõnis Kahu: „Kui olin filmi ära vaadanud, küsisin endalt korraks, kas ja kuidas õieti olen viimastel aastatel kellegagi vesteldes kasutanud sõna „sügav“, näiteks mõne kusagilt loetud mõtte kohta, mõne kuuldud muusikapala kohta, isegi mõne inimese kohta. Selgus, et olin alati leidnud mingeid muid kujundeid ja küllap põhjendatult. Asi on vist selles, et see sõna kannab argivestluses vägagi ilmseid riske: kui sinuga ei nõustuta, siis on see midagi enamat kui eriarvamus. Antakse mõista, et oled läinud liiga kaugele ja nüüd on juba hilja tagasi tulla. Ja teistpidi vaadates: kui ma ise kuulen kedagi seda sõna kasutamas, siis tundub mulle isegi põhimõtteliselt nõustudes, et olen korraga saanud teada liiga palju, et minu poole on astutud paar liigset sammu. Dorian Supini film „Isegi kui ma kõik kaotan“, tema juba kolmas ekraanitõlgendus Arvo Pärdist liigub just sellelsamal miinivälju tulvil piirialal – me peaksime kaevuma üha sügavamale, siis veel ja veel.“ /---/

Loe edasi:
Kõnelused kolme punktiga lõpus — Sirp
Kahu, T. (2015). Kõnelused kolme punktiga lõpus. Sirp, 11. sept, lk 10.

 

Jüri Reinvere: „Õnnelikel inimestel on harva vajadust oma õnnega väga avalikult välja tulla, niisamuti on heliloojatel vähe oskust oma muusikast rääkida – kuivõrd helilooja ongi kõik see, mida tema muusika, siis puuduvad tal selle jaoks lihtsalt sõnad.

Õnnetuid inimesi on igasuguseid, ja neil on tavaliselt palju rääkida. Üks nende alamvormidest on kindlasti režissöör, kes peab heliloojast filmi tegema, sest tema kaamera ette astub tavaliselt inimene, kes ei taha rääkida. Seepärast on maailm täis filme, mis on justkui heliloojast, aga tegelikult heliloojast mööda. Sellele aitavad kaasa nii heliloojad ise kui ka nende režissöörid: film rajatakse millelegi muule, visuaalsele ambitsioonile, poosidele, sügavatele, liigagi sügavatele mõtetele või kampaaniale. Lõpptulemuse sügavad mõtted on enamasti ikka vastavuses režissööri mõtetega, mitte rääkija omadega: istugu filmikaamera ees kas või Platon ise, montaažilaual saab temastki rääkiv pea, kelle jutt lõigatakse kokku just sellel moel, kui palju on montaažitoas taipu.

Seepärast on maailm täis halbu filme muusikutest ja need sarnanevad üksteisele nagu kaks tilka vett, ka heliloojad sarnanevad üksteisega, äravahetamiseni. Dorian Supini film on selles massiivis väga suur erand: ennekõike esineb seal inimene, teiseks ei püüagi ta mingit juurdekuulumatut teemat arendada, kolmandaks ei eksponeeri ta iseennast. Ka siis, kui selles filmis on helilooja, kes palju ei räägi, ka siis, kui kaadrid on pikad ja aeglaste võtete alla on jäetud rohkelt ruumi muusika kõlamise jaoks. Kõik on maitsekas järgnevuses ja algselt näiliselt seosetus suhtes kannab see kõik aga ühe lõpptulemuse suunas – inimeseni, kes on oma loomingu looja. Ja ka see lõpp-pilt on ekslik: ta on nii delikaatne, et tähelepanuta vaatajal võib ta märkamata jääda.

Nii imelik kui see ka pole, siis selliseid filme meie järelemõtlematus maailmas ei leidu enam.“ /---/

Loe edasi:
Film õiges helistikus — Sirp
Reinvere, J. (2015). Film õiges helistikus. Sirp, 11. sept, lk 11.