Elo (2015)

Lennud unes või ilmsi

Helen Takkini „Elo“ kuulub lühimängufilmide kassetti „Lennud unes või ilmsi“. Neljast uuest eesti lühimängufilmist koosneva kasseti autoriteks on peale tema veel noored režissöörid, Edina Csüllog filmiga „Liblikmees“, Leeni Linna filmiga „Tiibadeta piloot“ ja Carlos E. Lesmes filmiga „Äralend“.

Režissööri kommentaar filmile

Elo maailm on täis liialdusi. Ta elab igat väiksematki asja raskelt üle ning läheb kõigile takistustele vastu hulljulguse ning entusiasmiga. Elo päris elu on vürtsitatud mõnusalt kavalate kujutluspiltidega, mis toob eriti elavalt välja kurva reaalsuse ning lapse fantaasiarohke sisemaailma vastandumise.
Kogu filmi üldine meeleolu on lõbus ja kerge ning kaasahaarav. Käsitleme konflikte läbi mõnusa huumoriprisma ning tänu sellele jätame vaatajale ruumi neid asju ise oma peas läbi mõttestada ning enda lasteaia kogemusega võrrelda.
Allikas: Eesti Filmi Instituut

Filmikassetist kriitiku pilguga

Margit Adorf: „Mõnikord jõuavad kinodesse filmid, mille kohta tahaks pärida, kas tegijatel pole häbi piletiraha küsida ja kas filmid läbivad enne kinno pääsemist ikka mingi sõela. Niisuguseid mõtteid tekitas uus Eesti lühimängufilmide kassett „Lennud unes või ilmsi”. Pakett sisaldab nelja lühifilmi, millest kaks on pisut kvaliteetsemad, aga kaks filmitudengi keskpärase eksami tasemel. Näidake neid filme televisioonis, ja ma kiidan, kui tublid on tudengid. Aga kui toote sellise asja kinno, siis tahan kvaliteeti, mitte tooreid katsetusi. /---/

Kasseti kõige tugevam film on Helen Takkini „Elo”. See on ajastufilm, kus on hästi pandud näitlema nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ka kunstnik on korralikult rakkes olnud, filmi tonaalsus ja meeleolud on paigas ning lugu lihtne ja kompaktne. Võib-olla jäi sellest filmist parem mulje seepärast, et kassetis on võrdluseks palju viletsamaid töid. Takkin on sellest komplektist kõige küpsema filmiga maha saanud. Ta võib julgelt suurema projekti ette võtta, sest on valmis iseseisvaks eluks ja tema jaoks on kool seljataga.

Hea, kui noored tegijad saavad kätt harjutada, kuid lati võiks kõrgemale seada. Kui tegemist pole enam koolitöö, vaid iseseisva mängufilmiga, olgugi et lühifilmiga, peaks palju rohkem vaeva nägema.“

Adorf, M. (2015). Lennud unes või ilmsi [lühimängufilmide kassetist „Lennud unes või ilmsi“, kuhu kuuluvad filmid „Äralend“, „Tiibadeta piloot“, „Liblikmees“ ja „Elo“]. Eesti Päevaleht, 15. okt, lk 12.

Ulla Kattai: „Näib, et kõige suurem proovikivi on meie noortele tegijatele ei millegi muu kui jutustatava loo leidmine – idee, mis oleks kooskõlas olemasolevate ressurssidega.

/---/

Kõige paremini kõnetab publikut Helen Takkini «Elo». Esiteks tuleb tõdeda, et isegi kui kogu filmi sisuks oleks olnud pea alaspidi taldrikuid kokku löövad ahvid, meeldiks see inimestele ikkagi. Nagu ka «Pöörased» («Mad Men») ei vaja Ühendriikide vaatajate köitmiseks muud kui ajastutruud butafooriat, on Eesti vallutanud ENSV atribuutika hullus. «Elos» aga ei ole ahve. On hoopis nutikalt valitud näitlejad, ilus pildikeel, tundlik huumor ja teema, millega suudavad end samastada kõik endised lasteaialapsed ja praegused tööinimesed: kuidas tulla toime reegliterohkes kollektiivis, säilitades samal ajal iseenda «mina».
Filmi teeb väärtuslikuks eelkõige asjaolu, et see töötaks täpselt sama hästi ükskõik millises ajastus.“

Kattai, U. (2015). Noored lennud [lühimängufilmide kassetist „Lennud unes või ilmsi“, kuhu kuuluvad filmid „Äralend“, „Tiibadeta piloot“, „Liblikmees“ ja „Elo“]. Postimees: AK, 17. okt, lk 10.

Sven Grünberg: „"Elo" - olen ikka oma tudengitele rääkinud, et lapsed ja loomad filmis - see on alati suurele riskile minek. Selles loos on vähemalt üks õnnestumine ja see on peategelase valik, kuid kahjuks on see aga pea kõik, mis selles šabloonide jadas hästi on. Noh, asi seegi.“

Olle Mirme: „Neljast filmist kolm põevad raskekujulist debüütfilmide sündroomi. Need on paljutähenduslikud kunstilised konstruktsioonid, mille ambitsioonikus on tegijatel naba paigast venitanud. Siiski – «Tiibadeta piloot» on uhke pildikeelega, «Liblikmees» julgelt groteskne ja «Äralendu» on leitud vahva lapsosatäitja. Selge favoriit on aga Helen Takkini «Elo». Natuke rabe ja püüdlikult «ülejutustatud», aga tervikuna toimib. Lookene kannab ja kõnetab.“

Artur Talvik:  „Arusaamatuks jääb, miks pannakse neli täiesti erinevat filmi ühte ilma igasuguse seoseta. Äkki sobiksid nad hoopis samalaadsete suurte filmide soojendusbändiks? /---/ „Elo“ - film armastuse puuduses vaevlevast 7-aastasest lapsest. Algus paljulubav, aga peategelane oma motiivide ja tegudega muutus eemaletõukavaks.“

Postimehe žürii hindab: „Lennud unes või ilmsi“, lühimängufilmide kassett (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 17. okt, lk 10.