Äralend (2015)

Lennud unes või ilmsi

Carlos E. Lesmes’i „Äralend“ kuulub lühimängufilmide kassetti „Lennud unes või ilmsi“. Neljast uuest eesti lühimängufilmist koosneva kasseti autoriteks on peale tema veel noored režissöörid, Helen Takkin filmiga „Elo“, Leeni Linna filmiga „Tiibadeta piloot“ ja Edina Csüllog filmiga „Liblikmees“.

Filmikassetist kriitiku pilguga

Margit Adorf: „Mõnikord jõuavad kinodesse filmid, mille kohta tahaks pärida, kas tegijatel pole häbi piletiraha küsida ja kas filmid läbivad enne kinno pääsemist ikka mingi sõela. Niisuguseid mõtteid tekitas uus Eesti lühimängufilmide kassett „Lennud unes või ilmsi”. Pakett sisaldab nelja lühifilmi, millest kaks on pisut kvaliteetsemad, aga kaks filmitudengi keskpärase eksami tasemel. Näidake neid filme televisioonis, ja ma kiidan, kui tublid on tudengid. Aga kui toote sellise asja kinno, siis tahan kvaliteeti, mitte tooreid katsetusi.

Neljast filmist on kõige nõrgem Carlos E. Lesmese „Äralend”, mis peaks olema ulme. Ulmefilmi on võimalik väheste vahenditega teha ka nii, et tegevustikku ei pea viima teisele planeedile ja peategelane ei pea olema skafandris kosmonaut. Kui sellise idee visualiseerimiseks pole vahendeid, valige teistsugune stsenaarium. /---/

Hea, kui noored tegijad saavad kätt harjutada, kuid lati võiks kõrgemale seada. Kui tegemist pole enam koolitöö, vaid iseseisva mängufilmiga, olgugi et lühifilmiga, peaks palju rohkem vaeva nägema.“

Adorf, M. (2015). Lennud unes või ilmsi [lühimängufilmide kassetist „Lennud unes või ilmsi“, kuhu kuuluvad filmid „Äralend“, „Tiibadeta piloot“, „Liblikmees“ ja „Elo“]. Eesti Päevaleht, 15. okt, lk 12.

Ulla Kattai: „Näib, et kõige suurem proovikivi on meie noortele tegijatele ei millegi muu kui jutustatava loo leidmine – idee, mis oleks kooskõlas olemasolevate ressurssidega.

/---/

Carlos E. Lesmese filmi «Äralend» apsakad on teist laadi. Tegu on kosmosefilmiga, mille narratiiv ja kandev idee on paremad kui «Tiibadeta piloodil». Ulmefilmi eelarve ei pea olema suur: Bauhofi ja Espaki saadustest voolitud skafander ja tehnika on tinglikud ja aktsepteeritavad mänguvahendid. Just sisuliste vigade vältimiseks tehtud pingutused on üks viimaste aastate kosmosefilmide kriitilisi edutegureid, seega on üllatav näha lühivormis apse, kus muutuvad objekti suurus ja kuju või suheldakse sidevahendiga, millel pole saatjat.

Arvestades filmi üldist tunnetuslikkust, kompenseeriks apsud hea näitlejavalik, ent just see on «Äralennu» põhiline viga. Tinglikus maailmas end ise loovat narratiivi hoiab koos ja kannab kosmonaudi hääl – selle kõla ja tämber. Argo Aadli hääl sedasorti kandvasse rolli lihtsalt ei sobi. Me ei kuula ega usu teda. Ega usu seeläbi ka «Äralendu».“

Kattai, U. (2015). Noored lennud [lühimängufilmide kassetist „Lennud unes või ilmsi“, kuhu kuuluvad filmid „Äralend“, „Tiibadeta piloot“, „Liblikmees“ ja „Elo“]. Postimees: AK, 17. okt, lk 10.

Sven Grünberg: „“Äralend“ - varjamatult (kostüüm, heli) Kubricku-meelne film hoiab vaatajat päris hästi ekraani küljes kinni. Vähemalt mind hoidis. Väga sümpaatne lugu nii sellest, et me vajame kedagi, kusagil (-gi)…, kui ka sellest, et me ei tea, kes see (asjaolude tõttu) võib lõpuks olla. Õnneks pole siin liigset pretensioonikust, pigem soe ja pisut nukufilmilikki atmosfäär. Nii Argo Aadli kui ka tüdruk on suurepärased. Neist neljast meeldib see mulle kõige rohkem.“

Artur Talvik: „Arusaamatuks jääb, miks pannakse neli täiesti erinevat filmi ühte ilma igasuguse seoseta. Äkki sobiksid nad hoopis samalaadsete suurte filmide soojendusbändiks? /---/ „Äralend“ - moodne kosmosedraama, aga õhku jäid küsimused: miks uurija kosmosesse jäeti ja miks ta maagilise porilombi kaudu maale tagasi ei tulnud?“

Olle Mirme: „Neljast filmist kolm põevad raskekujulist debüütfilmide sündroomi. Need on paljutähenduslikud kunstilised konstruktsioonid, mille ambitsioonikus on tegijatel naba paigast venitanud. Siiski – «Tiibadeta piloot» on uhke pildikeelega, «Liblikmees» julgelt groteskne ja «Äralendu» on leitud vahva lapsosatäitja. Selge favoriit on aga Helen Takkini «Elo». Natuke rabe ja püüdlikult «ülejutustatud», aga tervikuna toimib. Lookene kannab ja kõnetab.“

Postimehe žürii hindab: „Lennud unes või ilmsi“, lühimängufilmide kassett (2015). [Artur Talvik, Sven Grünberg ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 17. okt, lk 10.