Ühe unistuse maja (2016)

Filmist meedias

Marie Pullerits: „„Ühe unistuse maja“ on tantsu jäädvustamisele keskendunud Ruti Muru­salu neljas tantsuteemaline dokfilm. Balletistuudio kasvandikuna on see olnud talle südamelähedane teema juba aastakümneid. Balletimaailma hindamine ja selles artistina ellujäämine nõuab kiindumist sellesse eripärasesse kunstižanri, mille professionaalide elus põimuvad äärmuslik kehatreening, range distsipliin ja moraalne eneseohverdus esteetiliste taotluste väljendamise nimel.
/---/

Filmi pealkiri osutab Tallinna balletikoolile, ent selle kunagiste ja praeguste kasvandike lugudest ei vormu kooli koondportreed ja institutsioon ise on jäänud tagaplaanile. Fookuses on eri põlvkonna tantsijate lood, olgu tegemist värskelt balletikooli vastuvõetutega, lõpueksamiks valmistuvate abiturientide või kunagiste staartantsijatega, kes võivad nüüd anda pedagoogina tantsijaks pürgijate unistustele tiivad või rebida need nõudlikkusega küljest. Õpetaja võib teha noore baleriini soorituse iga detaili kohta märkusi, mille all nõrgemad murduvad, ent pidevale puudujääkidele osutamisele vaatamata saadab tantsijat konkursil edu. Selles maailmas käib pidev võitlus iseendaga ja sageli iga hinna eest. Ülirange distsipliin võib oma karmusega katkestada nii mõnegi teekonna unistuseni, kas või haiguste ja vigastuste-tüsistuste või emotsionaalse ja psühholoogilise surve tõttu.
/---/

Toompeal asuvas balletiunistuste majas rõhutatakse iga päev vaeva varjamise nõuet. Lavalt peab kõik paistma sulgkerge, kaunis ja õhuline, ning eneseületuse tegelik hind, see pool balletist, mis lavalt publikule ei paista, tuleb alla neelata. Higi, valu, pisarad, viimse hingetõmbeni pingutamine, lapsepõlve ohverdamine unistuse nimel, mille täitumist ei garanteeri miski. „Ühe unistuse maja“ näitab, kui habras ja rabe on professionaalseks balletitantsijaks pürgimise teekond, ent ei küsi, kas see on seda hinda väärt. Film ei ole balletiõppe rangete konventsioonide suhtes piisavalt kriitiline, et võtta võimalike ohtude tagamaa ja lavalt paistvate illusioonide paljastaja positsiooni, aga see pole ka õrnroosa õnneliku lõpuga noorte tantsijate unistuste täitumise lugu. See on pilguheit balletimaailma karmi tegelikkusesse, kuid esitamata kaugemale ulatuvaid küsimusi, milline on selle žanri roll tänapäeva kultuuriruumis ning kas eneseohverdus on ikka õigustatud. Sama hääletult, nagu libiseb üle lava õhkõrn baleriin, neelatakse igal juhul alla saavutuste hind.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/unistuse-haaletult-alla-neelatud-hind/
Pullerits, M. (2016). Unistuse hääletult alla neelatud hind. Sirp, 14. okt, lk 25.

Väljavõte filmi lõputiitritest

2016. aastal lõpetas kooli 54. lend.

70 aasta jooksul on diplomi saanud 394 tantsijat.