Tühi ruum (2016)

Autoritekstid filmi lõpus

1. Merike kohtus oma isaga alles kümneaastaselt.
2. Aastatel 1944–1954 end Nõukogude terrori eest varjanud isa meisterdas miniatuurse koopia oma endisest kodust, lootes selle kunagi oma tütrele kinkida.
3. “Teadsin vaid, et isa on surnud. Ja siis äkki selline üllatus, ootamatult väljailmunud isa ja kingituseks veel nukumööbel! Samas olin ka veidi pettunud, nukumööbel oli küll ilus, kuid olin juba suur tüdruk ja nukkudega enam ei mänginud...”
Allikas: Nukufilm

Filmile tõuke andnud sündmustest

Eesti Vabariigi endine ohvitser Leonhard Lina (1914-1994) asus vangistamiskartuses 1944. aastal ennast varjama. Peidukohaks sai vahelaega kartulikelder, kus ta igatsusest kodu järele meisterdas vähendatud koopia oma endisest kodust. Kokku valmistas Leonhard 217 miniatuurset mööblieset ja tarbeasja. Meisterdatud “nukumööbel” oli mõeldud kingituseks tütar Merikesele, kelle juurest ta lahkus vaid mõni kuu pärast lapse sündi. Nii tegi ta käepärastest materjalidest tütrele täiusliku koopia nende kunagisest kodust. Kätte sai Merike selle kingituse aga alles kümneaastasena, kui 1954. aastal saadeti Leonhardile sõna, et ta võib välja tulla ja teda milleski ei süüdistata. Leonhard varjas ennast ühtekokku kümme aastat.

“Tühi ruum” elustab ühe kunagise unistuse, kunagi ammu eksisteerinud korteri ja ühe väikese tüdruku, kes seal toimetab ja mängib. Film esitab loo, mida kartulikeldris varjav isa nägi oma unistustes. “Tühi ruum” on ühe unistuse rekonstruktsioon, taustal 1950ndate ühiskondlik äng - äsja lõppenud sõda, küüditamine, kohustuslik kolhooside moodustamine, metsavendade püüdmisaksioond.

Filmis kasutatakse Leonhard Lina poolt loodud originaalmööblit ning tema tütre Merikese lapsepõlvefotode järgi tehtud nukku. “Tühi ruum” põhineb Leonhard Lina tütre Merikese intervjuudel.

Nukufilm, http://www.nukufilm.ee/index.php?keel=est (10.02.2017).

Filmist meedias

Aurelia Aasa: „Vastukaaluks lõbususele on Ülo Pikkovi „Tühi ruum“ täidetud lummava tõsidusega. Dogville’ilik atmosfäär kannab vaataja 1950ndatesse. Näeme detailideni viimistletud korterit ja noore tüdruku muretut kekslemist. Sünge pinevusega laetud taustameloodia ja tumenevad varjud ei lase aga langeda helgetesse mõlgutustesse. Pigem hakkab pinge kergelt pulssi kergitama.

See on noore tüdruku Merikese painav minevikulugu. Filmis kasutatud miniatuursed mööbliesemed valmistas Merikese isa nõukogude võimu eest redus olles, ehitades mälu järgi üles kodu, millest ta oli sunnitud lahkuma. Mööblitükid olid kingitus Merikesele.

Ülo Pikkov siseneb Eesti minevikku puudutavate dokumentaalanimatsioonide maailma. „Keha mälu“ (2011) käsitles küüditamist. „Tühi ruum“ jutustab vangistushirmus pakku pugenute loo. Ühelt poolt on „Tühi ruum“ liigutav hingesoppide paljastus, tüdruku ja isa lugu. Teisalt sügav mõttekaemus Eesti minevikust, eestlusest ja sõjajärgse põlvkonna valikutest.“

Artikli täisversioon:
http://kultuur.postimees.ee/3916015/uus-eesti-anima-alasti-postiljonid-fat-burner-ja-eksistentsiaalne-kriis
Aasa, A. (2016). Vampiirid ja mineviku pained [uued Eesti animafilmid festivalil Animated Dreams: Kristjan Holmi „Täismaja“, Rao Heidmetsa „Elu enne elu“, Martinus Daane Klemeti „Fatcula“, Ülo Pikkovi „Tühi ruum“, Juan Pablo Libossarti „Amalimbo“]. Postimees, 22. nov, lk 19.

Eva Liisa Sepp: „Ülo Pikkovi dokumentaali ja põnevikku miksiv "Tühi ruum" jätab suure puändi lõppu. Soovitan lugeda mõnda Pikkovi intervjuud või otsida välja selle filmi saamislugu, sest tausta tundmine lisab pinget igale stseenile. Veidi sarnaselt Pikkovi eelmise nukufilmiga "Tik-tak" (2015) on "Tühi ruum" täis mängulisi hetki, mis loovad kaugvaates sünge üldpildi. Kui mul on millestki kahju, siis sellest, et festivalil järgnes sellele filmile Rao Heidmetsa eklektiline "Elu enne elu" ning nende kahe väga erineva filmi vahele ei jäänud hingetõmbepausi, et peas läbi töötada kaotusvalu, mida "Tühi ruum" endas kannab. Seesama kaotusvalu, mille puhul Pikkov on tabanud naelapea pihta, läbib mitut uut animafilmi. "Tühi ruum", "Igavesed jahimaad", "Amalimbo" ning mõneti isegi "Fatcula" – kõik on tõstatanud selle tuttava teema.“

Artikli täisversioon:
Eva Liisa Sepp: mis toimub eesti animatsioonis? | Kultuur | ERR
Sepp, E. L. (2016). Mis toimub eesti animatsioonis? [PÖFFi alafestival Animated Dreams: Priit Tenderi "Linnugripp", Kristjan Holmi „Täismaja“, Rao Heidmetsa „Elu enne elu“, Ülo Pikkovi „Tühi ruum“, Juan Pablo Libossarti „Amalimbo“, Helen Undi "Siseilmadest väljas"]. Sirp, 25. nov, lk 24-25.