Ahviaasta (2003)

Joonisfilmi stsenaarium
AHVIAASTA

Ülo Pikkov

Film algab ja lõpeb jõuludega. Piltlikult on filmi pikkuseks üks aasta, mida täpsustavad eraldi pealkirjad: talv, kevad, suvi, sügis.

Ahv on loomaaia kitsukeses puuris ja vaatab võredevahelt välja. Ainus, mida ta näeb, on vastas puuris möirgav lõvi. Ahv suleb silmad. Savann. Puu otsas istuvad lõvid. Puu all kõnnib ahv, ahv lööb jalaga vastu puud ja lõvid hakkavad hirmust möirgama. Ahv avab silmad, äsja nähtud pilt osutub unenäoks. Lõvimöirged kestavad edasi. Ahv on sündinud loomaaias ja lõvi on ta näinud ainult puuris või unes. Puurilõvi ahv ei karda, unenägudelõvid aga kardavad ahvi.
Hakkab sadama lund. Mingil arusaamatul moel eksib loomaaeda jõuluvana. Tegelikult käib ta seal igal aastal, näiteks eelmiste jõulude aegu tõi ta püütonile välgumihkli, skunksile lõhnakuuse, hülgele vihmavarju ja elevandile hiirelõksu.
Igatahes jääb seekord jõuluvana ahvipuuri veidi kauemaks ja hakkab seal autokummiga kiikuma. Jõuluvana on purjus. Peagi hakkab ta ahviga mängima pudelimängu - jõuluvana paneb enda ja ahvi vahele pudeli keerlema ja kelle peale pudel jääb, see peab midagi teisele andma. Kummaliste asjaolude tõttu jääb pudelisuu kogu aeg pärast keerutamist jõuluvanale ja nii kaotab viimane kõik oma riided ahvile.
Puuri ees peatub viinaravila auto ning sanitarid kannavad autosse jõuluvana riietes oleva ahvi.
Viinaravilas raseeritakse ahvilt kõik karvad ja antakse normaalsed inimese riided. Ahv näeb välja nagu korralik kodanik. Vabadel hetkedel vaatab ahv televiisorit, kus kantakse vahet pidamata üle suusahüppevõistlust. Tasapisi küpseb ahvis unistus sooritada samuti üks korrali hüpe.
Viinaravilas toimub ahvi võõrutamine alkoholist: ahvile näidatakse slaide erinevatest alkoholipudelitest ja lastakse samal ajal keha külge kinnitatud traatide abil elektrit.
Pärast nädalast ravi kutsutakse ahv arstliku komisjoni ette: arstid näitavad ahvile viinapudelit, mille peale ahv paaniliselt värisema hakkab nagu oleks ta endiselt elektrivõrku ühendatud. Ahv tunnistatakse terveks ja kirjutatakse viinaravilast välja.
Ahv võtab ravilat ümbritsevast aiast kaks aialippi ja suundub kaugelt paistva suusahüppetorni suunas. Ahv ronib torni ja sooritab suusahüppe. Sarnase hüppe mida ta päevast päeva televiisorist nägi.
Ootamatult on ahv pannud aluse H-stiilile suusahüpetes ning ta valitakse olümpiakoondisse. Sellest suusahüppest kujuneb ka ahvi hüpe ellu. Ahv naaseb olümpiamängudelt kuldmedali ja unistusega tutvuda Miss Worldiga. Nimelt suusahüppevõistluse auhinnatseremoonial märkab ahv esimest korda Miss Worldi, kui viimane paneb talle medali kaela. Ahv unustab hetkega oma senise unistuse – mobiiltelefoni ja ainus millest ta veel mõela suudab on kuidas saada Miss Worldiga tuttavaks.

Ahv elab nüüd linnas. Elu linnas on osutunud raseeritud Ahvile äärmiselt edukaks: ta töötab modellina tuntud rõivatöösturi juures, esineb mitmes teleshows ja filmis (ajalehed kirjutavad uuest talendist), paljud kuulsad firmad kasutavad teda oma reklaamides, lisaks on ta kaasatud linna kultuurikomisjoni.
Hollywood teeb filmi, kus ahv mängib šeriffi, kes päästab kogu linna bandiitite käest. Ahv saab selle rolli eest parima meesosatäitja Oskari. Oskari annab üle Miss World.
Unistus tutvuda Miss Worldiga lööb uuesi lõkkele.
Ahv üritab korduvalt Miss Worldile helistada, kuid viimane ei vasta ahvi kõnedele.
Ahv otsustab muuta oma elustiili ning teeb endale tätoveeringu ning kõrvarõngaaugud, kuid Miss World ei taha ahviga endiselt suhelda.
Ahv saadab Miss Worldile 967 armastuskirja, kuid ei saa ühtegi vastust.
Ühel õhtul märkab tänaval kõndiv ahv taksoga mööduvat Miss Worldi ja ahv mõistab, et see ei saa olla lihtsalt juhus. Ahv jookseb poodi ja ostab kitarri. Ahvi poolt loodud laul “Baibe, Baibe...”, mis on pühendatud Miss Worldile, tõuseb USA-s edetabeli esimeseks. Miss World keeldub pärast ahvi korduvaid palveid kontserdile tulemast, kuid lubab ülekannet kuulata raadiost.
Ahv siirdub USA kontserturneele. Mingis tundmatus väikelinnas põletab ta masendusest ära oma kitarri, seob silmad käterätiga kinni ning läheb käed ees nagu kuutõbine lähimasse baari ja tellib pudeli viskit.
Ahv on endiselt masenduses, sest tal ei ole õnnestunud tutvuda Miss Worldiga.
Ahv teab, et missid käivad tavaliselt uusi ehitisi avamas. Selleks, et kohtuda Miss Worldiga müüb ahv ära kogu oma vara ja annetab saadud raha maailma kõrgeima purskkaevu ehitamiseks. Miss World ilmub küll avamisele, kuid ei pööra ahvile üldsegi tähelepanu. Pärast purskkaevu avamist valitakse ahv linna aukodanikuks.
Ahv on masenduses ja otsustab minna kloostrisse elama.
Õhtupalvusel märkab ahv juhuslikult, et kloostri kroonlühter on kinnitusest lahti läinud ja kukub… Ahv tegutseb kiiresti ning päästab kindlast surmast kroonlühtri all seisnud piiskopi ja kirikukoori. Ahvilt võetakse mõõdud ja temast tehakse pronkskuju, mis asetatakse trammide lõpp-peatusesse. Ta on populaarsem kui kunagi varem. Ahv on veidi pettunud, et kuju tehti pronksist ja mitte marmorist nagu hülgel loomaaia väravas ning ta värvib pronkskuju öösel enne avamist salaja valgeks.
Kuju avamisele on tulnud ka Miss World isiklikult, kes tahab ahvi lilleõiega kangelasliku teo eest tänada, kuid ootamatult hakkab sadama vihma ja kartes oma uue soengu pärast jookseb Miss World tuhatnelja minema. Miss Worldi eeskuju järgivad ka teised ausamba avamisele tulnud inimesed ja lahkuvad vihmavarje avades. Ahv jääb üksi keset vihma.
Ahv tunneb ennast nii üksikuna. Keset lõputut vihmamerd on ainult tema ja temast tehtud valge pronkskuju. Ahv võtab samasuguse asendi nagu on kujul (käed üleval ja ühe jala peal) ning hakkab nõnda ühel jalal hüppates liikuma.
Ahv jõuab ühel jalal hüpates Mount Everestile, kus ta otsustab kirjutada oma armastuse tõestamiseks raamatu. Ja nõnda Mount Everesti tipus ühel jalal seistes kirjutabki ahv raamatu “Minu Elu”, mille ta pühendab Miss Worldile.