Afganistani armid (2005)

Filmi saamisloost

Filmi idee: teha film, mis üldistaks ja kirjeldaks läbi kahe peategelase nende tuhandete eesti poiste saatust, kelle elu üheks peatükiks on olnud Afganistani sõda.
EFSA andmekogu

Filmi idee tekkis filmi režissööril Ivar Heinmaal esimesel külastusel Afganistani 1994. aastal. Pärast seda külastas ta Afganistani veel 11 korral, kogu aeg kandes endas mõtet filmida mägesid, kus eesti poisid olid sõdinud. Heinmaa: "...tuleks teha eesti kuttidest film, et mida nad tundsid, kui nad seal mägedes sõdisid ja tulistasid kohalikke elanikke. Mis neil peas oli, mis tundega nad sinna läksid."
Võtted kestsid 1,5 aastat.
Päevakord. Ivar Heinmaa ja film Afganistani armid./ERR/Digihoidla, https://arhiiv.err.ee/vaata/paevakord-ivar-heinmaa-ja-film-afganistani-armid (24.04.2013).

Põhjendus: Sõda, selle ohvrid ja nähtavad ning nähtamatud armid on läbi dokumentalistika ajaloo olnud üks paeluvamaid filmiteemasid. Ameeriklased on Vietnami sõja veteranidest ja nende lugudest vändanud lugematul arvul tõsielufilme, eestlastel on "oma Vietnam" siiani jäädvustamata. Meie keskel elavad eesti mehed, kelle elu süngeim kogemus jääb Afganistani sõja aastatesse (1979-1989). Igas suguvõsas on keegi, kes on seal käinud ja kes on pidanud läbielatuga toime tulema ning oma koormaga edasi elama. 2004. aastal möödub 15 aastat vene vägede väljaviimisest Afganistanist. Mis on saanud neist eesti poistest, kes saadeti sõtta võõra võimu eest, tapma rahvast, kelle vastu neil puudus igasugune viha ja vaen? Kui rängaks on osutunud vaimsed haavad ja mis või kes on aidanud neid ravida?

Lavastaja nägemus: Film ei sea endale kindlasti ambitsioonikat eesmärki rääkida ja näidata kogu tõde Afganistani tragöödiast - eestlastel oleks seda ilma venelaste hea tahte ja abita arvatavasti võimatu teha. Pigem oleks tööjooniseks suund üksikult üldisele, sest pärast iga sõda tekkiva kadunud põlvkonna jaoks see kahtlemata oli ja on tragöödia - seda mitte niipalju ajaloolises, kui just väga isiklikus plaanis.
Väga tähtsal kohal on mehed ise koos oma mälestustega, sageli vältimatud ka nende suured plaanid ja kaamera pealesõidud hetkedel, kui tuleb meelde, ei taha mäletada, viskab üle... Kangelaste intervjuud põimitud nende igapäevase töö ja eluga. Pildis tarvitaksime niipalju dokumentaalkaadreid, kui vähegi leiame või meile kasutamiseks võimaldatakse. Pika punase joonena läbiks filmi teekond minevikku ehk siis kangelaste naasmine Afganistani kevadel 2004. Sealsed maastikud, purustatud külad ja linnad pakuksid pildiliselt põnevat ja ka kõnekat kontrasti tänase Eestiga.

Ajakava: 2003. aastal toimusid läbirääkimised, et leida mehi, kes filmis osaleksid. Enne oli täpsustatud nimekirju, kontrollitud veteranide töö- ja elukohti. Aasta lõpul tehti ka esimesed proovivõtted. Otsiti filmi tarbeks dokumentaalmaterjali nii Eestist kui Venemaalt. 2004. aasta suvel filmitakse Afganistanis. Minnakse Kabulist Kunduzi lähedal asuvatesse endistesse sõjategevuspaikadesse. Mõlemad filmi kangelased sõdisid Kunduzi lähistel, küll mäe erinevatel kurudel. Kabulis filmitakse enamus ajast. Kevadel ja hilissügisel 2004 filmitakse Eestis.

Filmi reklaamlaused: Võõras sõda - omad armid. "Afganistanis käinud" on sõnapaar, mis nagu sosin saadab iga sealolnud meest, tema lähedasi ja sõpru kuni elu lõpuni.

Sisukokkuvõte:
"Afganistani armid" on film praegu neljakümnele lähenevatest eesti poistest, kes saadeti kahekümnestena sõtta, kust ei olnud - ega ole - võimalik väljuda võitjana. Kuigi füüsiliselt jäid paljud neist terveks, on psüühilised armid igavesed. Nad tulid koos jubedate mälestuste, hirmuunenägude ja valutava südametunnistusega ning lihtsalt jäid, kohustusega edasi elada. Võtsid naised, said lapsi, läksid õppima või tööle - aga endisteks ei muutunud nad enam kunagi. Pruudid ei tundnud neid ära, emad ahastasid ja sageli pudenes elu nagu liiv sõrmede vahelt.
Afganistani poiste vaimse rehabilitatsiooniga ei ole tegelenud mitte ükski instants. Kõik jäi lähedaste, sõprade ja kohati ka ühiskonna kaela. Psühholoogide vastuvõtutubades teatakse ja tuntakse neid. Ometi on mõned mehed hakkama saanud ja teised mitte. Afganistani teema puudutab lähedalt nii lätlasi, leedulasi, venelasi kui ka kõiki teisi rahvaid, kes oma poegi sõtta saatma peavad. Ka praegu Iraagist tulevate eesti poiste vaimne rehabilitatsioon on keeruline ja lahendamist vajav teema. Võib-olla nii, näidates mehi, kes on oma haavad ise pidanud terveks ravima, õnnestub tulevasi arme kas vältida või vähemasti mõelda, mida nende inimeste heaks teha saab. Liiga palju kadunud poegi ei kanna väike eesti rahvas lihtsalt välja.
EFSA andmekogu      

Filmi lõputekst

„Afganistani sõda kestis 10 aastat. 27. detsembril 1979 saadeti Nõukogude armee Afganistani ning 15. veebruaril 1989 lahkus viimane sõdur selle pinnalt. Rohkem kui 14 000 inimest suri, invaliidistunute ja teadmata kadunute arv on siiani teadmata. Eestist saadeti 1500 meest Afganistani sõtta, 40 neist sai surma.“

Filmist kriitiku pilguga

Jüri Pino: "See on hea film, tuleb kiita. Väga mõjus algus juba, kui Aivar läheb mööda ilusat metsateed, tõmbab suitsu ja kaadri tagant tuleb tema jutt, kuidas Afganistanis mahalaskmised käisid. Et lihtsam rahvas auguservale ja tuli peale, aga karmimad tegelased, baid, bekid ja mullad, oksa, kuna poodud moslemil olla raskem taevasse saada ja ülepea, poomine hirmutab rohkem. See on võimas algus. Kurb küll, aga edasi läheb natukene nõrgemaks.
Imetleda tuleb operaator Ivar Heinmaad, kaheldamatult. Aga eks mees ole ju vist kõigi käimasolevate sõdade ülesfilmija olnud. Ime siis, et tal on silmavaade: mina olen kõike näinud. Nagu ka Aivaril, nagu Leinol.
Natuke ehk võib ette heita, et ülepäist sõjavalgustust vähevõitu. Et mis seal siis ikkagi käis, kus, millal, seda võinuks rohkem olla."
Pino, J. (2005). Päris meeste lugu. Sirp, 3. juuni, lk 16.

Andres Laasik: "Filmil on kuratlikult hea idee. Kaks Afganistani sõja veterani naasevad nooruse sõjatandrile ja leiavad nii leppimise endas. Vähemalt mingil määral. Kahe mehe viimine tagasi kunagisse põrgusse mõjub kas või osalisegi psühholoogilise rehabilitatsioonina, millest nemad, nagu paljud teisedki, õigel ajal ilma jäid.
Filmil on oma kummaline rütm. Peategelaste jutul on pikad katteplaanid varemete ja mägise kivikõrbega endiselt sõjatandrilt. Selline pildivalik võis ju tekkida tehnilistest vajadustest, kuid välja kukub pildiline tervik, mis loob filmile atmosfääri."
Laasik, A. (2005). Afganistani-film räägib tabust ilustamata. Eesti Päevaleht, 30. mai, lk 13, foto.

Annika Koppel: "Hea dokument, täis dramatismi ja pinget, ja ehkki mehed on oma sõnul minevikuga rahu teinud, jääb õhku ikkagi hulk küsimusi, millega film tegelikult oma eesmärgi täidabki. Mõni on heitnud filmile ette autoripositsiooni puudumist, aga siin on see ehk küll pigem voorus."
Koppel, A. (2006). Tele+film ja Neitsi Maali auhind. Teater.Muusika. Kino, nr 4, apr, lk 121-123.

Indrek Rohtmets: "Ivar Heinmaa lavastajadebüüt tõsielufilmis on igati korda läinud. Tegemist ei ole ainult jutustusega kahest noorest mehest, kes nende jaoks sügavalt võõras sõjas pidid kannatama. See on lugu sõjast üldse ja lugu ka inimeseks olemisest sõjakeerises. Sõja lõpp tähendab harva, et rahu on saabunud.
Ivar Heinmaa on endale nime teinud väga hea operaatorina, kelle põhiliseks ampluaaks on uudismaterjalide filmimine maailma arvukates kriisikolletes. Ta on töötanud peaaegu igal pool, kus viimasel kümnel-viieteistkümnel aastal on poliitiliste lahkarvamuste lahendamisel relvad appi võetud. Tänapäevane Kabul pole kindlasti nii ohtlik kui paarikümne aasta eest, kuid ilmselgelt ei ole see kõige stabiilsem piirkond. Ivaril on head silma ja kiire reageerimisvõime — filmis leidub suurepäraseid kaadreid oma kunagistel sõjatandritel ringi jalutavast Simsonist ja Leinost."
Rohtmets, I. (2006). Lugu sõjast ja rahust. Teater. Muusika. Kino, nr 1, jaan, lk 129-132.