Avaleht » Filmiliigid

Lained ja võnked (2014)

Dokumentaalfilmid Kestus: 28:25

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "Marianne Kõrveri ja Kaido Veermäe „Lained ja võnked“ on tänavustest „Eesti lugudest“ üks kunstiliselt küpsemaid. 40 aastat koos elanud ja nüüd lahutada otsustanud vanapaari lugu on tehtud empaatia ja pieteediga, mõlemale osapoolele on antud võimalus väljendada oma seisukohti. Paarisisene konflikt loob hea dramaturgilise pinge ja kogenud filmitegijad on tabanud ka kõnekaid kaadreid. Halenaljakalt ja ühtlasi traagiliselt mõjuvad stseenid esoteerikasse kalduvast vanaprouast mõõtmas importpähklite võnkeid või vanahärrast, kes peab võimatuks leida oma riiulist proua soovitud raamatut. „Eesti lugude“ üsna traditsioonilisse vormi toob mängulist elu suhteliselt tavatu sissejuhatus, kus tehakse „Tere hommikust, põllumehed!“ saatemuusika taustal kokkuvõte kangelaste minevikust. Kõrver ja Veermäe on osanud panna pildi rääkima sõnade eest. Siin saab oluliseks filmi vaatamise kogemus ja selle visuaalne sõnum, ümberjutustamine kaotab mõtte."
Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Ometi üks briljantne film. Aime ja Anatol Sügisest, kellest ei saa kogu filmi jooksul ööd ega mütsi aru, kas on tegemist erakordsete kavalpeadega, kes propageerivad looduslähedast eluviisi, või erakordsete ullikestega. Selge on, et vanapaar on elanud kunagi kümmekond aastat lähedaselt, aga siis pöördumatult tülli keeranud. Mõlemad on reipad-rõõmsad, elavad lähestikku, vajavad teineteist.

Kunagi pidin kirjutama stsenaariumi kadunud Jüri Sillartile ja ta oli oma abikaasalt saanud tarkusetera, et film hakkab tööle siis, kui see on „pritša”— tähendamissõna. No mina Sillartile ei osanud taolist kirjutada. Aga Kaido Veermäe ja Marianne Kõrveri lihtne, naljakas, loll, ilus film on tähendamissõna. Millest? Et elu on üürike, lähedased on olulised isegi siis, kui me nendega mõttetuid tülisid kangutame, ja kui ka absurdseid sihte jälitame, ja kui eesmärgid on totrad, pole siiski midagi targemat teha, kui visalt nende poole püüelda.

Ega filmist sotti saa, kui palju peenbioloogia teadmainimesed, taimetargad Aime ja Anatol Sügis ja filmijate poolt juurde toodud Jüri Burmeister tembutavad või tõde kuulutavad. Aga tase on selline, et see pole enam tähtis. Kõik töötab laitmatult. Andke aga taolist hullumeelset mõtteselgust juurde. Ehk peab võimsa filmi tegemiseks filmitegija pisut hulluks minema ja samas väga klaariks jääma. Ehk siis — tugeva filmi sees peab olema tugev paradoks, dilemma, küsimus, mis jääb meid kummitama. Järele mõeldes: kas lahku kippuval vanapaaril lapsi on? Sellest film ei räägi. Vist ongi teema, mis jääb kaadri taha ja minu pähe.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/06/eestis-lugusid-jatkub-aga-kus-on-suured-lood-ii/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), II [„Eesti lood“ 2014-2015: „Kiirtee kordnik“, „Stromka“, „Elizabethi mänguväljak“, „Majavalvur“, „Lained ja võnked“, „Sisekõla“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 86-94.


Meedia Aime ja Anatol Sügise tegemistest

Kuula: Tervisesaade: Tervisliku eluviisi kool

Aime ja Anatol Sügis on Noarootsi Tervisliku Eluviisi Kooli asutajad, omanikud ja õpetajad. Propageerivad tervislikke eluviise ja tervislikku toitumist, nii nagu nemad sellest aru saavad: Ärge sööge liha! Sööge rohujahuhelbeid - köögiviljapealseid, umbrohtu ja muud head. Loomi toidavad nurisünnituse produktidega jm sedalaadi tarkusi. Saate autor ja intervjueerija Tõnu Peets.
Eetris: 13.04.1996.

https://arhiiv.err.ee/vaata/tervisesaade-tervisesaade-tervisliku-eluviisi-kool

Anatol Sügis sööb nagu loom. Peamiselt heina

Kaja Roomets: „Loomne toit on lollikindlam, leiab Anatol, kuna on keskmiselt vähem rafineeritud, rikutud, töödeldud kui tööstusest läbikäinud taimetoit. Härra Sügise varakambris on kottide viisi puu- ja põõsalehti. Kõige paremini maitsevad hamba all jalakas, sarapuu, vaher. Anatol usub, et koguni lapsed tulevad nn. lehetoiduga kaasa, kui ise mõnuga süüa ja mitte peale käia. Tõsi küll, tänapäeva lapsukeste maitse on taimetoitlase sõnul lisaaineid täis karastusjookidest ja maiustustest väärastunud.

Anatol välistab eos igasuguse kahtluse, nagu võiks inimesed puudelt-põõsastelt endale toidust otsides loodusele korvamatut kahju teha. «Lehmale kulub talveks kümme hobusekoormat heina, inimesele kulub kordades vähem!»

Igal juhul on peotäis nõgeseid tõhusam kui kilogramm raualaaste. Muuseas, Anatol Sügise viimast raamatut mõtlevale inimesele – «Edasi, tagasi, loomlikule toidule?» saadab põhjendamatult kasin lugejahuvi. Seda koguni pärast autori hiljutist säravat esinemist Maire Aunaste telesaates.“

Raol Luigand, filmimees: „Minu üheks kinnisideeks on võtta kaks haiget ja ülekaalulist inimest, viia nad suvel Noarootsi Anatoli juurde kuuks ajaks laagrisse ja vändata sellest dokfilm. Mul on kindel usk, isiklik kogemus ja teadmine, et juba neljandal päeval tunnevad nad ennast paremini.

Meeldiks, kui loomalik toitumine koondaks inimesi, et Eestis tekiks midagi klubi taolist. Toidujälgijad, kelle elufilosoofiaks oleks erinevalt kaalujälgijatest jälgida toidu koostist ja päritolu enne selle suhu panemist. Ma olen nõus kõigile küsimustele vastama ka telefoni teel!

Enda jaoks tegin aastal 2003 selgeks toitumise kolm põhimõtet – täisterad, naturaalne linaõli ja roheline kraam. Rohelise all on mõeldud lehehelbeid, ohaka puitumata varsi, rapsipastat jms. Nii nagu moekunstnikud teevad rõivakollektsioone, olen mina Anatoli soovituslike toitumisjuhiste järgi endale sobiva komplekti koostanud.“ /---/
Roomets, K. (2006). Anatol Sügis sööb nagu loom. Peamiselt heina. Õhtuleht, 1. apr.

Uus hullus: ortoreksia ehk liiga tervislik toitumine

Tiina Jõgeda: „Anorektikute ja buliimikute vaevatud perre on lisandumas ortorektikud. Ortoreksia on uus söömishäire ehk vajadus toituda ülitervislikult.
Noarootsi pealinna Pürksi servas elab ökopagulane ja gastronoomiline teisitimõtleja Anatol Sügis (75).
Seitsmekümnendatel, umbes 40­aastasena, otsustas toonane Tehnikaülikooli (tollal TPI) tea­dur - tema ehitatud on paljud ­seadmed nn Lippmaa instituudis - muuta oma söömisharju­musi, põhjuseks tervis ja ­ülekaal. Oma eks­treem­­toitumissüsteemist andis ta viis aastat tagasi välja vormilt tagasihoidliku, kuid sisult võimsa teose "Edasi tagasi ­loomlikule ("­loomlik" tuleb sõnast loomalik, loomulik ja loominguline - toim.) toidule", millest ­allakirjutanul oli au saada 365. signeeritud eksemplari omanikuks.
Anatol Sügisel on andunud (ja üha laienev) fänniklubi, kes käib tema elutarkusi kõrva taha panemas. Külainimesed kutsuvad seda maltsakooliks.
Iga jalatäis maad tema hiiglaslikus rohtunud aias annab toitu, sest Anatol ei jäta kasutamata ühtegi taimeosa. Sest maatükk tahab ikka ühepalju harimist, väetamist, kastmist-rohimist! Võtame näiteks maapirni, mille ilusaid kollaseid õisi ta kuivatab, lehti paneb purki ning kartuli moodi juurikad lähevad potti.“ /---/
Jõgeda, T. (2009). Uus hullus: ortoreksia ehk liiga tervislik toitumine. Eesti Ekspress, 12. sept.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm