Kiirtee kordnik (2015)

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "Meelis Muhu ja Meelis Sülla film „Kiirtee kordnik“ räägib motopolitseinik Toomas Kivilost. Kivilo on üks neist vähestest Eesti liikluskordnikest, kes on saanud mootorratta-alase eriväljaõppe. Film seda ei rõhuta, me ei näe kihutamist ega liiklushuligaanide püüdmist. Selle asemel saab vaataja kaasa elada sellele, kas uhke erivarustusega tsikkel mahub läbi kitsast uksest ja kuidas tuleb selle eest hoolitseda. Ilmselt on viidatud siin koondamistele politseis, mis on jätnud uhke tehnika politseinike endi hooldada, ning arvatavasti soovisid filmitegijad argirutiini näitamisega kummutada märulifilmidest tuttavat kuvandit politseinikust kui üliinimlikust, õigluse eest seisvast kangelasest. „Kiirtee kordniku“ sõnumit ei tulegi otsida politseiameti populariseerimises, pigem on asi selles, et nii nagu parimad turvamehed on märkamatud, tagavad ühiskonna turvalisuse just sellised heas vormis rahulikud mehed, kes jälgivad vaikselt tänavanurgal või võsas liiklust, sekkudes siis, kui selleks tõepoolest tarvidust. „Kiirtee kordniku“ võtete ajal nähtavasti midagi erilist ei toimunud."
Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Filmi pealkiri on püüdlikult poeetiline ja samas vaimus on ka film. Kas siis liikluspolitsei poolt ette söödetuna või tegijate leituna — kangelane Toomas Kivilo on musterpolitseinik. Tema kohta pole öelda ühtki halba sõna (miks peaks olema, eks ole? ei, ega peagi). Aga kuhu nii edasi? Teeme riigi raha eest filmikese tarmuka riigikoguliikme tarmukast tööpäevast, arstist, õpetajast… „Propagandaministeerium” avab jälle rahakoti ja filmikaame­ra suriseb. Ja meie elu Eestis on ilus, nagu peab, nagu vaja!

Kitsaskoht, mida motopolitseinik Kivilo politsei töös mainib, on, et töökaaslasel olid kõrvakarvad lõikamata ja see häiris teda töös. Andis tunda, nagu kiivri all oleks putukas. Kõrvakarvu tuleb pügada! (Olgu, riivamisi on ka juttu sellest, kuidas ta ise tegeleb suuresti ametitsikli hooldusega, aga eks ole ta ka tsiklifanatt.) Ega juhisõbralikule Kivilole saa midagi ette heita. Oleks vaid taolisi liikluspolitseinikke. Tegelikkus pole paraku selline. Meie liikluspolitsei on valdavalt liikleja karistamiseks, mitte abistamiseks, ja see pole minu avastus (mäletan ajakirjandusest, et mõne aja eest korjas liikluspolitsei trahve, et rahastada oma maja ehitust). Aga vaevalt riik finantseeriks taolisest aspektist doki väntamist.

Siin on üks veelahe. Filmirahadele on suur konkurents. Milleks pakkuda välja ohtlikke teemasid? Või siis tuleb serveerida neid kodanikualgatuse kõuekõminal, aga nii, et hundid on söönud ja lambad terved. „Okupeeri oma müür” kargab pähe. Filmi tegemise ajal oli kodanikuliikumine justkui plahvatuslikult aktiivne. Nüüd on see paraku läbi saanud. Kuni uue filmini.

Tsiklid on enamiku jaoks atraktiivsed ja tsiklisõitjad mehised. Vallandavad endorfiinijooksu ihus, erutavad. Ja kino on seda korduvalt ära kasutanud. Ehk tegi otsa lahti Dennis Hopperi vändatud ja kaasa mängitud „Easy Rider” aastal 1969. See pani kellukse paljude filmitegijate peas helisema. Lihtne on tsiklisõitu filmida ja vaadatakse tänulikult. Sama kindel kaup nagu kutsikas ja kiisuke. Hm, aga tsiklist ja toredast mehest jääb toreda filmi jaoks pisut väheks. Kas film millelegi mõtlema pani? Ei. Kui just, siis, et mis filme meil tehakse ja miks. Kas oli huvitavaid kaadreid ja peent operaatoritööd? Ei, siin mitte. Kas oli kontseptsioon? Ei. Kas seal üldse oli midagi muud peale väärt tsiklipolitseiniku Toomas Kivilo humaanselt tee ääres tegutsemas? Ei. Mis filmist tolku võib olla? Kas me õppisime Eesti liikluspolitseid armastama? Ei, ei veennud see lugu. No aga ehk Meelis Muhule jäetakse nüüd mõni trahv tegemata, kui ta liikluseeskirju peaks rikkuma? Kui nii, siis oli filmil mingigi mõte. Tubli!“
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), II [„Eesti lood“ 2014-2015: „Kiirtee kordnik“, „Stromka“, „Elizabethi mänguväljak“, „Majavalvur“, „Lained ja võnked“, „Sisekõla“]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 86-94.

Toomas Kivilost meedias

„Rakvere politseijaoskonna patrullpolitseiniku Toomas Kivilo sõnul tuleb võimsa tsikli sadulas istudes auto juhtimisvõtted ära unustada. Tema oli viimases lennus, kes läbis motopolitseiniku kursused Soomes. Nüüd on see koolitus toodud ka Eestisse.

Kivilo hinnangul olid põhjanaabrite juures saadud õppetunnid tunduvalt karmimad, kui Eestis tulevastele motopolitseinikele antakse.

Soomes oli esmaseks ülesandeks 300 kilogrammi kaaluvat tsiklit pool kilomeetrit käekõrval lükata. Seda palava ilmaga ja täisvarustuses. “Kui lõpetasid, siis kaaslased püüdsid sõna otseses mõttes ratta kinni,” kirjeldas Kivilo katsumuse lõppu.

Edasi jätkusid treeningud vigursõidu, ringrajasõidu, krossisõidu ja sõiduga pehmel pinnasel. Enne treeninguid õpiti kukkumine selgeks. Kivilo kinnitusel ei ole suurt vahet, kas kukkudes lased rattast lahti või mitte. Kõik käib nii kiiresti. Tähtis on, et varustus oleks korralik.“ /---/
Herm, T. (2012). Motopolitseinikud püüavad näitsikute pilke. Virumaa Teataja, 23. juuli.