Avaleht » Filmiliigid

Aeg armastada (1999)

Dokumentaalfilmid Kestus: 51:40

Huviinfo

„Teatriga tegutsevatest inimestest tahtsin filmi teha sellepärast, et enamik inimesi mõtleb tänapäeval asisematest asjadest,” ütles režissöör Dorian Supin vastuseks küsimusele, miks ta just Tabivere huviteatri näitlejad filmi objektiks valis. „Kui siis konkreetseid inimesi otsima hakkasime, leidsime Tabiverest sellise hea väikese trupi.”
Mägi, R. (1999). „Kilplastest” said filmistaarid [dokumentaalfilm „Aeg armastada” Tabivere huviteatri näitlejatest]. Vooremaa, 13. juuli, lk 4.

Filmist kriitiku pilguga

Jaanus Kulli: „Stsenarist ja rezhissöör Dorian Supin on ühes intervjuus tunnistanud, et enne tõsielufilmi Aeg armastadajuurde jõudmist polnud tal õrna aimugi ei Tabiverest ega seal tegutsevast huviteatrist. Aga kuskil alateadvuses olevat ta teadnud selle teatri ja trupi olemasolust. See teema tuli ise tema juurde. Nii on ilus mõelda. Ent mitte ainult. Miks ei peaks seda uskuma? Miks peaks Dorian Supin vett segama? Või lihtsalt segast panema. Peale hea silma, vaistu ja ajanärvi peab dokumentalistile jaguma ka ausust. Ilma selleta ei tule midagi välja. Ta peab olema aus nii iseenda kui ka loomingu suhtes. Nii iseenda kui ka vaataja ees. Jah, mängufilmis võib rezhissöör vaatajaga mängida, dokumentaalfilmi žanr seda üldjuhul ei soosi. Kunagi laulsid oktoobrilapsed ühe poolenisti isehakanud maailmaparandaja headest ja ausatest silmadest. Nii et ka siin on midagi paigast justkui ära nihutatud. Miks ma nendest silmadest? Aga sellepärast, et Supinil on teravat silma, ta on ka ise väga hea operaator ja peale selle on ta silmavaates midagi väga ausat. Käesoleval juhul võttis loo üles küll Ago Ruus.) Supini varasemate filmide põhjal võib öelda, et ta on romantiku hingega inimene ja looja ning seda on näha ja tunda ka tema silmis. Lüüriline see sissejuhatus nüüd natuke sai. Aga ma eeldan, et Supini puhul nii võib. Supinile on ka dokfilmi tegemisel oluline teatud hingeline seisund, mingi seesmine välgatus haaramaks kinni ühest või teisest teemast. Supinis on rohkem emotsioone ja tundeid kui ratio’t ja see määrab ka paljuski tema filmide käekirja. Kuigi nii mõnelegi ei pruugi see käekiri täies mõõdus meeldida. Näha võib selles pindmisi kobamist, dokumenatalistika puhul ehk liigagi vähest närvitaju jms. /---/

Nüüd aga filmi “Aeg armastada” juurde. Kui palju on täna Eestimaal huvi- või harrastusteatreid — kuidas neid ka ei nimetataks? Mina seda arvu ei oska öelda. Kindlasti mitte igas külas. Aga kindlasti on neid tunduvalt rohkem kui üks, Tabivere oma. Miks siis ikkagi Tabivere? Kas Tabivere torkab millegi poolest siin Eestimaal eriliselt silma? Vist mitte. Nagu ka tema elanikud. Sellest loogikast lähtudes on, jah, õigus neil, kes ütlevad, et analoogse filmi võib valmis vändata ükskõik millise küla elanikest. Mis on omast kohast õigus. “Iga inimene on kordumatu,” kõlab üks ilus lause. Jumalast õige. Supinile on ette heidetud, et filmis olevat vähe sotsiaalset pinget. Vahest isegi õigustatult. Ometi on see linateos tunduvalt rohkem kui pelgalt portreefilm Tabivere elanikest või sealsest huviteatrist. (Kuigi videokassetil tituleeritakse filmi just portreefilmiks, seda kindlasti rezhissööri liigsest tagasihoidlikkusest). Ometi pole see vaid Tabivere seitsme inimese portree. Ei koondportree ega ka pelgalt huviteatri lugu. Just need seosed, mis jäävad teatri ja portreteeritavate/intervjueeritavate vahele, on märkimisväärsed. Ja siinkohal oleks ehk küll tahtnud näha rezhissööri aktiivsemat sekkumist teemasse. Kas näiteks nende seitsme inimese vähem-rohkem ootamatult eluteele sattunud kõver viis neid eraldi, ükshaaval teatrisse või vastupidi — mingi ühendav asi tõi neid kokku teatritegemise juurde. Nende suhe teatri ja ühe eluetapi või isegi ühe eluviivuga — seda suhet ja sidet kahe pooluse vahel võinuks portreteeritavate kaudu rohkem avada. Vaataja saab küll aimu, et teater on nüüd see paik, mis ühel või teisel moel midagi kompenseerib. Aga kuidas just? Mida konkreetselt? Millega? Kooskäimisega või rollide abil. Võimalusega kas või paariks tunniks ennast ümber kehastada, kellegi teisena tunda ja eluslepp maha raputada. Inimese hinge sisse (kui raske see ka poleks) oleks tahtnud rohkem näha. Nüüd jäid need seosed justkui lõpuni avamata.

Ma ei tea, võib olla see kavatsus rezhissööril ka oli. Järsku ei tulnud intervjueeritavad ise kaasa. Või vähemasti mõni neist. Teater elus. Elu teatris. Teater on kui elu näitelava. Need on suured sõnad. Või kõlavad fraasid. Ja pahatihti ära leierdatud. Ometi eeldan, et Tabivere huviteatri trupi seitsme liikme eluloo taustal võinuks neid seoseid hoopis uues valguses näida, kui vaid nendele seostele oleks rohkem tähelepanu pööratud, neisse rohkem süüvitud. Seitse inimest. Seitse elulugu. Seitse erinevat inimest, erinevat elulugu. Seitse erinevat jutustajat. Kõik ei ole siin kinni vaid rezhissööri ja operaatori tahtes. Palju jääb juhuse hooleks. Tegijate tahtest sõltumata. Kui mängufilmis ei tule kõik nii välja, nagu peab, võetakse uus duubel. Inimese hinge kallale kaks korda “noaga” ei lähe. Tuleb leppida sellega, mida päev pakub. Carpe diem! Samas on selles oma võlu, dokumentaalfilmi võlu.

Emotsionaalselt mõjub vaatajale kahtlemata kõige rohkem õpetaja ja sotsiaaltöötaja lugu. Tema elu jõnks on lihtsalt kõige suurem. Karjaku jutustus on tõepoolest eelneva kõrval justkui mittemidagiütlev. Umbes nii, et no korjab tühje pudeleid, las korjab. Ja mis siis. Ometi võib ju aimata, et temagi hing on kuidagi haavata saanud. Ammu üle keskea ja elab tänaseni üksinda. Nii võis aru saada. Tööd õieti polegi. Hing ihkab justkui kuskile ära. Kuhugi, kus on ikka parem. Kus ehk keegi ootab.

Supini filmil on nukker ja lüüriline alatoon. Kuigi portreteeritavad ju iseenesest ei hädalda. See pole leppimine paratamatusega. See on leppimine selle eluga, mis sulle on antud. Aga ometi selle elu parema poolega. Mille sisse jääb ka teatritegemine. Eks see iganädalane (?) koos proovis käimine tähenda neile seitsmele Tabivere elanikule ju midagi tunduvalt enamat kui kuskil kultuurimaja külmas saalis kümmekonnale pealtvaatajale teatri tegemine või väljasõitudel bussis loksumine.

Võib olla piiras aeg portreteeritavate elu ja teatri sidemete täpsemat avamist. Aga siis tulnuks ehk kuskilt mujalt midagi kokku pigistada.

Head rezhissööri Dorian Supinit on tugevalt toetanud operaator Ago Ruus. Ja aines on pildiliselt suurepäraselt kaetud. Et raudtees, rongides, eriti lahkuvates rongides on midagi nukrat ja tabamatut, pole uudis. Rongi kui mineku motiivi on läbi aegade kasutatud.

Ometi ei mõju praegusel juhul kaadrid raudteest, ülesõidukohtadest ja rongidest juba ammuilma nähtute ja tüütutena. Siin töötab rongi motiiv. Et seal kuskil kaugel on teine elu, kuhu ehk üks või teine filmi “kangelastest” on ennast unistanud. Ainult kas see elu seal raudteekäänaku taga on parem?

Filmilõigud teatrilavalt “Kilplaste” etenduselt andsid linateosele veel justkui kolmanda mõõtme. Kuuldavasti pidi Endrik Kerge esialgu Tabivere huviteatris välja tooma Shakespeare’i, siis aga muutis lavastaja oma esialgset plaani. Filmist (ideest, pildist jne.) lähtuvalt mõjus “Kilplased” antud kontekstis kindlasti paremini.

Supini filmipilti, eriti ava- ja lõpukaadreid bussis, toetab suurepärane muusikaline kujundus. Donizettist paremat ei oskaks siia leida ja tahta.“
Kulli, J. (2000). Seitse elu, seitse lugu. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 85-87.

Andres Laasik: „Dorian Supinil õnnestus pugeda päris mitme inimese hinge, siirastes ja südamlikes intervjuudes tunnistasid inimesd üles oma rõõmud ja valud. Rääkisid igapäevategemistest ja hakkamasaamisest. Nii tuli kokku üldistav pilt tükikesest Eestimaal. Inimeste näomaastik vaheldus filmis maitsekalt Vooremaa kauni looduse kujunditega.

Kaamera peatus mitu korda ka Tabiver alevikku läbival Tapa-Tartu raudteel. Ja tabas haruldaselt kõverad raudteerööpad, millel aeglaselt vuravad suslad loksuvad nagu paadikesed merel. Raudteel õõtsuvad vagunid haakusid mõtteliselt filmis portreteeritud inimestega, kelles oli tunda nii tõelist elurõõmu kui ka kibedaid saatuselööke. Tõsielufilmis oli sügavat inimlikkust, ennast avanud harrastusnäitlejad edastasid sõnumi, kus oli optimismi, elutarkust ja ka nukrust, et on läinud nagu on läinud.“
Laasik, A. (1999). Tõsielufilm tõi õhtusse inimlikku soojust. Eesti Päevaleht, 30. sept, lk 15.

Sulev Teinemaa: „Kui alustada Eesti tippdokumentalistide nimistut Mark Soosaarest ja Andres Söödist, siis Supin on selles reas kohe üks järgmisi. See, et ta ei ole eestlane, vaid juut, muudab tema filmid minu  meelest huvitavamaks: ta ei käsitle Eesti asju eesti kultuuriruumis sees olijana, vaid toetudes tunduvalt laiemale kultuuripinnale. Ta ei konkretiseeri portreteeritavaid ülearu, vaid käsitleb neid kui inimesi meie ajas ja ilmaruumis. Seepärast kannnatavad Supini filmid hästi ka väljaspool Eestit näidata.”
Mägi, R. (1999). „Kilplastest” said filmistaarid [dokumentaalfilm „Aeg armastada” Tabivere huviteatri näitlejatest]. Vooremaa, 13. juuli, lk 4.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm