Impeeriumi jäljed: Radioaktiivne reostus (1994)

Kaitsemeetmed

Sillamäe oli nõukogude ajal üks Euroopa suurimaid uraanitootjaid ja lisaks uraanile hakati siin 1970. aastatel  tootma ka nioobiumi ja tantaali ning haruldasi muldmetalle, mille tootmine jätkub tänini. Aastail 1948-90 toodeti Sillamäel ühtekokku 100 022 t uraani, millest jäi järgi hiiglaslik jäätmehoidla. Sillamäe jäätmehoidla oli ohuks kogu Läänemere regioonile. Siin on peidus 8 miljonit m³  jäätmeid, mis sisaldavad lisaks muudele ainetele ka 1830 t uraani, 850 t tooriumi ja 7,8 t raadiumi. Ohtlikud jäätmed olid ladestatud otse veepiiri lähedale ja hoidlat hoidvad tammid olid ebakindlad. Iga päev läks hoidlast filtratsiooniveega Soome lahte mitukümmend tonni erinevaid keemilisi ühendeid. Jäätmehoidlast lähtuv lämmastikukoormus Läänemerele oli rohkem kui 1000 t aastas. Hoidla radioaktiivsus oli üle 100 korra ümbritsevast kõrgem ning keskkonda eraldus radooni.

1997. a loodi Rootsi initsiatiivil rahvusvaheline komisjon, kes hakkas arutama jäätmehoidla keskkonnale ohutuks muutmise võimalusi. Kõige ohtlikumasse kohta, kus tormi korral noolisid lained juba jäätmehoidla jalamit, ehitas Eesti kiirkorras oma jõudude ja rahadega kaitsetammi, vältimaks jäätmete sattumist merre. 1998. a suvel loodi keskkonnakaitseline ühisettevõte AS ÖkoSil ja 23. detsembril 1999 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Euroopa Komisjoni vaheline projekti rahastamise protokoll ning finantsjärelevalve teostamiseks loodi riikide ja organisatsioonide vaheline juhtimisgrupp. Rahastajaid oli mitmeid: Eesti valitsus 8 mln eurot, Euroopa Komisjon 5 mln eurot, Norra valitsus 2 mln USD, Rootsi valitsus 1 mln eurot, Soome valitsus 1 mln eurot, Taani valitsus 1 mln eurot, NEFCO 2 mln eurot. 2005. aastal reaalne keskkonnaoht likvideeriti, kindlustati tammid ja jäätmed kaeti 13 m paksuse valdavalt põlevkivituhast koosneva kattekihiga. Kogu jäätmehoidla ulatuses rajati piki randa enam kui 1 km pikkune ja 5 m kõrgune graniitrahnudest rannakindlustus, mis kaitseb hoidlat ka kõige tugevamate tormilainete eest. Vältimaks jäätmehoidla iseeneseslikku nihkumist mere suunas on tammide ja mere vahel pinnasesse puuritud ligi 500 15-18 m pikkust raudbetoonvaia, mis kinnitavad hoidla 70 m paksuse stabiilse Kambriumi sinisavi külge. Sisemaa poolt pealevalguva põhja- ja pinnavee eest on hoidla kaitstud 580 m pikkuse ja 70 cm paksuse veekindla bentoniitseina ning 9 m sügavusele paigutatud 500 m pikkuse süvadrenaažiga. Lõplikult valmib kaitsekompleks 2007. aastal. Sillamäe jäätmehoidla saneerimisprojekt tehti Saksamaal ja see on eeskujuks ka teistele samalaadsetele jäätmehoidlatele.

 http://www.gi.ee/teaching/XML/militaarne.xml (12.02.2015).