Mesipuu poole (2015)

Tekst filmilindilt

Esimesed eesti asundused Kaukaasias tekkisid aastatel 1865-1866.

Abhaasia Salme ja Sulevi külad asutati eesti väljarändajate poolt 1884. a.

Alates 1947. a. osalesid kaukaasia eestlased mitmetel Eesti laulupidudel oma laulukooriga.

2014. a. olid nad pealtvaatajate seas.

Käesolev film on üles võetud 2014. a. juulis kaukaasia eesti külades - Salmes, Sulevis, Burnas ja Eesti Aiakeses.

XXVI üldlaulupidu, Tallinn 2014

Sulevi küla, Abhaasia

Salme küla, Abhaasia

Burna küla, Stavropoli krai, Vene Föderatsioon

Burna küla klubi. Suvekaunitari konkurss

Eesti Aiake, A.H. Tammsaare muuseum, Vene Föderatsioon

Katke intervjuust Vahur Laiapeaga:

Juulis [2014] kahe Afganistani-reisi vahel käisite Abhaasias filmimas eesti külasid, millest valmis dokfilm „Mesipuu poole”. Film ise räägib laulupeo-traditsioonist, aga mida veel õppisite?
Nende eestlaseidentiteet on huvitav ja keeruline, see jõudis filmi võib-olla ainult kaudselt. Praegusel ajal tuleb neil teha valikuid erinevate maailmavaadete vahel. Nad hoolivad Eestist, paljudel on siin lapsed ja sugulased. Kogu sealne rahvas on meeletu propagandasurve all. Paljudele ei meeldi näiteks, et Eesti on NATO liige. Või kuidas tõlgendatakse meie ajalugu. Esimesi küsimusi, mis mulle pärast Abhaasiasse jõudmist esitati, oli, miks me pärast taasiseseisvumist venelased Eestist välja ajasime.

Kui raske sinna saada on?
Vaja on esiteks Vene viisat, sest mõistlik on minna läbi Venemaa. Siis on vaja saada Abhaasia välisministeeriumi kodulehelt kinnituspaber, mille alusel saab piiri ületada. Seejärel tuli paari päeva jooksul ära käia Suhhumis, kust anti eraldi Abhaasia viisa. Mingeid turvariske otseselt polnud, piiri peal tundis Vene toll huvi kaamera vastu ja küsis, kui palju see maksab. Aga nagu seal on: kui pikka aega seletad, siis lõpuks ei pea ka altkäemaksu maksma.
Kressa, K. (2015). Afganistani ooteaeg enne Talibani tulekut. Eesti Päevaleht, 26. veebr, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Vahur Laiapea uus tõsielufilm “Mesipuu poole” annab pildi Abhaasia külakeste Sulevi ja Salme ning lähedalasuvate Burna ja Eesti Aiakese (mis paiknevad Venemaal) eestlastest.
“Mesipuu poole” suhestub filmiga “Mandariinid”, kus Abhaasia eestlasi mängivad kodueesti näitlejad. /---/ Aga Laiapea eesmärk ei ole meid peene topeltmänguga hullutade või võluda. Tema näitab inimesi nende omas mahlas nagu tal kombeks. Andmata hinnanguid ja liialt seletamata. /---/ Paljudest teistest dokitegijatest eristub Vahur Laiapea selle poolest, et ta ei vastandu filmitavatele, ei distantseeru. Ei aseta ennast neist alla- ega ülespoole, ei taha olla targem ega rumalam, ei anna hinnanguid, aga asetub oma kaameraga justkui objektidega samale poolele (mis pole võimalik).“
Sauter, P. (2015). Abhaasia eestlaste tegelik elu kinolinal. Maaleht, 5. märts.

Aarne Ruben: „Autor on kujutanud hästi hetke, mil vanarahvas tahab noortele kõnelda müütilisest kuldajast, mis tuleb ette unenägudes ja mille taevas on sinine. Vanarahva ette koguneb kuulajatena küll palju lapsi, kuid muistne keel ei ole neile enam arusaadav, vähemalt taustad mitte. Kui Jaan Kaplinski luuletusele viidata, siis möödunud põlved ei kõneta enam neid, nad tunnevad vanade inimeste ees ennast juba „roomlastena, kodanikukirjad põues“.

Salme külas on olukord veidi lõbusam ja sealsel 60-aastaste põlvkonnal hakkavad silmad särama, kui nad saavad eesti keelt kõnelda. Ometi on nende kõneski meie ajastule palju arusaamatut. /---/

Eesti Aiakese Tammsaare muuseumi juhatajanna esinemisest saame aru, et vene keele domineerimise tulemusena ei kanna eesti keel enam seal olijate teise-kolmanda pärastsõjaaegse põlvkonna jaoks kommunikatiivseid omadusi. Kui keegi tahab midagi kiiresti selgeks teha, siis ta kasutab vene keelt, sest siis ta saab kindel olla, et sõnum on vastu võetud. Eesti keel on muuseumi eksponaat, mida saab veerida ajalooliste „gramotate“ punastelt ja kollastelt ilutähtedelt. Kui keegi sealne peaks ärritunud olekus sõimama eesti keeles, siis loetaks seda küllap samasuguseks haruldaseks juhuks, kui mõni klassikalise haridusega naine peaks näiteks sünnitusel karjuma sanskriti keeles. Eesti Aiakese seitsmekümnendatel sündinud elaniku jaoks on eesti keel kaotanud referentsiaalse ja faatilise funktsiooni, kuid poeetiline funktsioon on säilinud. Muuseumis loetakse hardusega Tammsaare klassikalist teksti, peetakse seda poeetiliseks, kuid noored ei tule selle peale, et üksteisele lauas eesti keeli ütelda: „Ole kena, ulata mulle soola!“ Keele adressaat on surnud, muuseumi eksponaadid ei räägi.“

Ruben, A. (2015). Noorte ja vanade ühiskonnad Vahur Laiapea filmides [„Mesipuu poole“ ja „Afganistani projekt“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 96-100.