Vennad Karuputked (2014)

Filmist meedias

Ester Vaitmaa: „Lemmik oli „Vennad Karuputked”. Film portreteerib kaht venda, kes hävitavad karuputki. Oli nii huumorit kui ka Arusele omast kaunist kaamerakasutust.“

Vaitmaa, E. (2015). Uued lood: putked, Pullerits ja Stromka [esilinastusid uued "Eesti lood": "Kellele lüüakse pulsikella", "Stromka", "Vennad Karuputked" ning "Poissmees ja Volga"]. Eesti Päevaleht, 23. jaan, lk 12.

Tõnu Karjatse: "Taavi Aruse portreteeritud „Vennad Karuputked“ Mihkel ja Madis teostavad end lühema ettevalmistusajaga ning teevad end riigile kasulikuks mürgiste karuputkedega võideldes. Aruse käsitlus on inimlik ja soe, argine ja aus. Suvised nipernaadilikud kaadrid vahelduvad võtetega vennaste kodusest miljööst, mis annab juurde hädavajalikku reaalsuse mõõdet. Pilt ja sõna on tasakaalus, ehkki keskset selget dramaturgilist telge välja ei kujune. „Vennad Karuputked“ on hea Eesti lugu juba selle poolest, et toob esiplaanile need, kes muidu varju jäävad ja keda nii-öelda laulu sisse ei panda."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Film teeb nõutuks. Mis see siis oli? Kakskümmend kaheksa minutit pildijada, kus kaks toredat ja joviaalset meest (keda kaamera krampi ei aja — aga see on ehk nats vähe hea doki tegemiseks?) hävitavad karuputke. Lõikavad ja mürgitavad mõnuga. Kuigi naine kodus kirub, et oma maja ümbrus on räämas ja meest pole kolm kuud kodus, ela nagu meremehe naine. Ja mees kiidab, et sügisel on hea, sest siis on raha. Ja vend lisab raha kohta: „Mis saab jõuluks otsa.” Ja ongi kogu propagandafilm. Mis tuleb järgmiseks?

Ärgu režissöör Taavi Arus pahandagu (ja filmikangelased), aga filmi jaoks on asjal vähe sisu ja teist plaani. Sõita suvekese mööda karuputkevälju ja ohata, et küll va putke on Eestis palju, lasta botaanikul karuputke hingeelu lahti rääkida, on informatiivne, aga filmi jaoks vähene.

Miks pealkiri tahab seostuda „Vendade Karusüdamete” või „Vendade Lõvisüdametega”, jääb mulle teadmata. Iroonia see ju pole ja vahvaid vendi ei kutsu filmi jooksul keegi karuputkedeks. Või on pealkiri autoritepoolne kunstiline lisandus elupildistuse juurde? Kui nii, siis see punnitatud pealkiri võtab filmi kunstilise poole kenasti kokku.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/05/eestis-lugusid-jatkub-i/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), I [„Eesti lood“ 2014: „Poissmees ja Volga“, „Kahe maailma vahel“, „Järjekord“, „Vennad Karuputked“, „Lusmägi INC.“, „Kellele lüüakse pulsikella“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-95.

Janno Zõbin: Tragikoomika võlu

Lohutuseks vaatajatele on aga filmilugu vähem erialaspetsiifiline ja rohkem tegijate kui töö keskne. Tähtsam kui tänamatu võitlus loodusliku parasiidiga on siin elu ise, väikeses kõverpeeglis muidugi. Pigem on „Vennad karuputked” film putketõrjest Eestimaa eri kolgastes ja nurgatagustes läbi kerge absurdiprisma pideva muigega suunurgas. Peategelased oleks vist poole pealt taimedele alla vandunud, kui neil poleks varuks õhinapõhisust ja võimet elada, töötada ja mõelda päev korraga. Kui vennad võtaks kogu asja ilma mängulisuseta kui vaid rasket rutiinset tööd, oleks film igav.

Kui režissöör seda mängulisust ja seikluslikku momenti ära tabanud poleks, oleks tegu keskpärase üritusega. Peategelased satuvad loos olukorda, mis on sarnane Aki Kaurismäe filmides ette tulevate absurdsete saatuselöökidega. Režissöör jääb taimelavale hiljaks, aga Harjumaa perifeeria westernfilmilik dimensioon tuuakse siiski välja. Ainult et, pätte ei karistata ja sellest on muidugi kahju. Oskus välja tuua karuputkeloo groteskseid ja tragikoomilisi momente on ilmselt tingitud ka režissööri tutvusest vendadega.

Ei oskagi öelda, kas parem olnuks, kui ta oleks filmi teinud enda jaoks tundmatutest persoonidest, või annab peategelaste tundmine hoopis asjale vunki juurde. Kahtlustan, et vaadata saab nii ja naapidi. Igal juhul on filmi lõpuks arvestatav kogus karuputke hävitatud ja ühe ääremaa paiga tegelaste sisekosmosesse kaetud. Soovitan tutvuda.

Arvustuse terviktekst:
Zõbin, J. (2015).  Arvustus: Muinasjutt karuputkest ja selle hävitajatest [dokumentaalfilmist “Vennad karuputked“]. ERR: Film, 4. veebr, http://kultuur.err.ee/v/film/arvustus/2e9da888-c38f-42d7-b028-ccc96e964cec