Järjekord (2014)

Tekst filmilindilt

Tänaseks on Eestis avatud juba 6 H&M kauplust. Jätkub uute kaupluste avamine.

Kauplusauto peatub Palumõisa peatuses üks kord nädalas.

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "Teine mällu sööbiva kujundiloomega film on Jaak Kilmi ja Aleksander Heifetsi „Järjekord“. Suure rõivapoe avamist esimesena ootava linnatüdruku ja maal oma kanade eest hoolitseva vana naise kaudu antakse edasi üks praeguse Eesti akuutsemaid probleeme: sotsiaalne ja majanduslik lõhe linna ning maa, vananeva rahvastiku ning kosmopoliitseid tarbijaväärtusi kandva noore põlvkonna vahel. Mööda tolmust külateed autopoe peatumiskohta liipava vana naise kujund on sedavõrd võimas, et jätab varju talle kontrasti pakkuva linnapreili, kes lubab ka oma lastele rääkida suurest päevast, mil ta esimesena Tallinna H&Mi sisenes. Enamgi veel: selles vanas, eluraskustele allumatus naises on rohkem ürgset eesti jõudu ja jonni, kui uues valitsuskabinetis. „Eesti lugude“ üks suur pluss on see, et sari aitab esile tuua neid Eesti elanikke, kel on seda sütitavat laengut, mis liigse pateetikata siinkandis elu edasi viib. Neid, keda meedia üles ei leia."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Aleksandr Heifetsi — Jaak Kilmi oopus ajab esimesel hetkel vihaseks. Sest kõik on kohe selge. Näitate meile merkantiilsuse ja lihtsa elu vastandumist. Näitate, kuidas eblakad noored ostlejad fännavad soodusriidepoe H&M avamist Tallinnas ja lasevad ennast liimile tõmmata, oodates kaubanduskeskuses öö läbi — lootes samas saada meediatähelepanu. Ja kuidas vanamemmed vaevaliselt maakolkas ringi kooserdavad. See ongi teie sõnum, mille üle peaksin järele mõtlema? Midagi uuemat pole öelda?

Kogu filmi jooksul ootan, kas tuleb pööre, kas on trikk kübaras varuks? Kuidas on seotud neliteist tundi enne H&Mi esimese Eesti poe avamist ukse taha koha sisse võtnud kaunitar Milena ja Palumõisa küla Hilda, kes läbi filmi oma kanu kutsub. Selgub, et ega olegi seotud. Kui vaid, et üks on noor naine, kes tahab ilusaid riideid, ja teine vana naine, kes on ka ilusti riides ja kindlasti kunagi noorena ka moodsaid hilpe ihaldanud nagu Milena, aga nüüd on õnnelik, kui saab jalgratta toel autokaupluse järjekorda ja seal teiste vanadaamidega ivake juttu puhuda — sest kõik tulevad kohale varakult, ehkki mitte nii aegsasti, kui H&Mi ukse taha kokku aetud noortemass.

Niipidi on film pettumus, aga kui käega lüüa, et ei tule siit midagi muud ja sedasama värki meile visalt näidataksegi, siis tekib tasapisi väike „ahhaa” nagu Kaneto Shindo „Paljast saart” (1960) vaadates. Muud polegi, kui pildil näha. See ongi nende toredate inimeste igapäevane eksistents (ja ma saan nendega samastuda). Üks üksildane ööbib uue poe ukse taga linnas, teine ootab kord nädalas saabuvat autolavkat kolkakülas. Ja ennäe — mõlemad tunduvad õnnelikud! Õnnelikumad kui mina! Ostmine ja järjekorras seismine on pühad ja vagad tegevused, mille läbi võib õndsaks saada. Neid on vaja ainult uskuda. Ja seda teeselda ei saa. Milena käis varem Soome H&Mis ja kui selgus, et sama pood avatakse Rocca al Mare keskuses, oli erutus suur.

Kui vaid kord nädalas saab, puhas rätik peas ja kleit seljas, kauplusautosse ostma minna, siis on see sündmus. Hilda teeb suure ostu: 19. 62 eurot!

Niisiis, kuigi film pakub vaid õhukest ja kulunud ideekest, siis visa ja minimalistliku teostuse tõttu pääseb see lõpuks siiski mõjule, hakkab tööle nagu Peet Vallaku novellett „Maanaine”, mis läbi aastakümnete kooliõpikutes uuesti ära trükitakse. Aga kui keegi uuesti samasugust filmi (milletaolist on korduvalt tehtud) väntama kukub, peaks ta üle vaatama Sydney Pollacki „Äraaetud hobused lastakse ju maha” aastast 1969 ja mõtlema, kas on oskust sealt edasi minna või midagi uut öelda.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/05/eestis-lugusid-jatkub-i/
Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), I [„Eesti lood“ 2014: „Poissmees ja Volga“, „Kahe maailma vahel“, „Järjekord“, „Vennad Karuputked“, „Lusmägi INC.“, „Kellele lüüakse pulsikella“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-95.