Avaleht » Filmiliigid

Lusmägi INC. (2014)

Dokumentaalfilmid Kestus: 29:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Tõnu Karjatse: "„Lusmägi INC.“ räägib ambitsioonikatest vendadest Lusmägedest, kes püüavad juba gümnaasiumi lõpuklassides saada jalga ärimaailma ukse vahele. Nad müüvad üle oma koduukse Hiinast sisse toodud kitarrikeeli, edukam projekt on aga ettevõte „Praktikum“, mis vahendab noori praktikakohtadele. Vennakesed mõtlevad suurelt, eesmärgiks on Harvardi ülikool ja majandusministeerium, kikilipsu sidumine on juba selgeks õpitud. Marta Pulk on keskendunud loo peategelastele, vanemad, õpetajad ega klassikaaslased sõna ei saa, kuigi vaatepunktide lisamine oleks aidanud vendade fenomenil paremini esile tõusta. Pulk on tabanud aktuaalset teemat, sest idufirmad ja noorte ambitsioonikus kuuluvad 2010. aastate Eestisse. „Lusmägi INC.“ on poliitiliselt korrektne: siin räägivad noored, kes on otsustanud oma kodukoha elu edasi viia ja pühendada tuleviku sellele, et oma edukuse toel juurde toota majanduslikku lisaväärtust. Vennad Lusmäed räägivad seda, mida ootavad neilt õpetajad ja meie väikese vabariigi juhtkond. Kahjuks ei selgugi filmist, kas ettevõtlikud vennad on pigem erand või polegi ehk tõepoolest vaja muretseda väikeste maakohtade tuleviku pärast."

Karjatse, T. (2015). 12 vaadet Eestile. Ülevaade lühidokkide sarja „Eesti lood“ 2014–2015 aastakäigust. Sirp, 17. apr, lk 10-11.

Peeter Sauter: „Lugu kahest püüdlikust noorärimehest, kaksikutest Rainer ja Ragnar Lusmägist, kõrge enesehinnanguga gümnasistidest. DVD kaanetekst viitab, et tegemist on iroonilise looga. Eks pealkiri olegi irooniline. Filmi iroonia on sordiini all ja ma pole kindel, kui paljud selle välja loevad. Aga ega nii saagi filmi teha, kui operaatoril on kogu aeg keel põses. Küllap on režissöör Marta Pulk pead murdnud, kui palju distantseeritust tegelastest on hea. Kahevahel olek pingestab filmi.

Sten Sheripovi reibas muusika, kui kaks uljast kauboid, koolikotid seljas, mööda Paide trotuaari võitude poole lentsivad, on irooniline. Nihkes on ka poiste omavaheline naer koolitunnis, kui (nende arvates) neist pea jagu allapoole jäävad klassikaaslased elu mõtet otsivad. Või kui üks Lusmägidest aruteleb, et Paide tüdrukutega pole millestki rääkida (sest nad on rumalad)… Muusikast võivad ju kõik rääkida, aga noormees tahaks vestelda Ukraina olukorrast või viimastest USA presidendi­valimistest (kahju, et ei paluta siis presidendivalimisi kommenteerida või ehk mitte — sest pisut kohmakas, komplik, suurejooneline ja enesekeskne on jutt niigi. Lusmägi: „Mul on väga suured nõudmised teistele inimeste ees!”).

Poisid osalevad oma „Praktikumi” äriideega noorettevõtjate konkursil „Entrum” ja loodavad võita, aga peavad kaadrisse jääma mittevõitjatena. Lusmägidele on löök valus, sest nende „Praktikum” pakkus gümnaasiumi lõpetajatele võimalust end mõnes äriettevõttes proovile panna, et tulevikuplaanides ja soovides selgusele jõuda, aga konkursi võidab hoopis nooremate poiste „Nätrum”, mis toodab nätsu (filmist see ei selgu), ja president Ilves annab auhinna just „Nätrumi” meeskonnale!

Kui tavaliselt on mul hea meel, kui asju üle ei seletata, siis siin oleks küll tahtnud teada, mis on „Entrum” ja „Nätrum”, kes need tegi ja milleks (netist leian, et „Entrumi” on käivitanud Eesti Energia). Dokkides pole vaja lahti seletada inimlikku sisu, hea, kui säilib pinge ja soov vaatajana inimest mõista, aga kui näidatakse mingit ettevõtet, üritust, sündmust ja see jäetakse arusaamatuks, siis peab selleks olema hea põhjus. Palun ärge jätke fakte segaseks, aga palun ärge kommenteerige inimesi. Filmis läheb aega, enne kui saad aru, keda ja miks näidatakse. Selles loos oleks võinud kaardid kohe avada. Vendi Lusmägisid kasutatakse klišeekujudena, ühemärgilistena. On see ilus või inetu, ei tea, aga küllap edasipüüdlikud vennad jäid rahule, et neist on tehtud film.

Seega pole film paha, aga jääb oma sõnumi edastamisel või probleemipüstitusel (kui kaugele on hea noorusliku egotsentrilise maksimalismiga minna) poolele teele. Me ei saa vendadest Lusmägidest teada mitte midagi väljaspool noorärimehe rolli, me ei näe nende inimlikkust, olmelisi olukordi, nõrkushetki. Ometi on idee õhku viskamine hea. Pakun, et samadest poistest tuleks teha uus film kümne-kahekümne aasta pärast. Siis tekiks asjale suurem tähendus.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.temuki.ee/2015/05/eestis-lugusid-jatkub-i/

Sauter, P. (2015). Eestis lugusid jätkub (aga kus on suured lood?), I [„Eesti lood“ 2014: „Poissmees ja Volga“, „Kahe maailma vahel“, „Järjekord“, „Vennad Karuputked“, „Lusmägi INC.“, „Kellele lüüakse pulsikella“]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 86-95.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm