Perekonnavaled (2016)

Režissööritandem Kuik ja Vainokivi

Vanameister Valentin Kuik lavastas viimati mängufilmi 1990ndate lõpus, kui tuli välja «Lurjus». Tema vahepealsed ideed pole filmiks saanud. Manfred Vainokivi on mängufilmidebütant, kes on ühtlasi linateose operaator.

Katke intervjuust Valentin Kuigi ja Manfred Vainokiviga:

Esimest korda on Kuigil ka kaasrežissöör – Manfred Vainokivi, ühtlasi filmi operaator ja üks kunstnikke. /---/

Grigori Kromanov ja Jüri Müür, Juli Kun ja Kaljo Kiisk, Virve Aruoja ja Jaan Tooming, Leida Laius ja Arvo Iho, Janno Põldma ja Heiki Ernits, Renita ja Hannes Lintrop, Andres Maimik ja Rain Tolk… – neid režissööritandemeid, kes on koos vähemalt ühe filmi kallal pusinud, meil ikka on. Põhjused küll erinevad. Miks teil, Valentin, läheb vaja Vainokivi? Ja teil, Manfred, Kuiki?
Vainokivi: Valentin tegi ettepaneku ja mul ei olnud selgroogu keelduda.
Kuik: Tahaks teha hea filmi, sellepärast.

Mis takistab seda üksi tegemast?
Kuik: Minu iga... (71 – T. T.). Ja see, et režissuur on nii vaimselt kui füüsiliselt kõige raskem amet, mida olen kunagi pidanud.

Miks just Vainokivi?  
Kuik: Toob kaasa uusi ideid ja huvitava nägemuse.

Manfred, kas see, et te hea dokumentalist olete, ei rahulda enam? Milleks mängufilm?
Edevusest. Pealegi esimene viiul on Kuik, mul lastakse ka paaril korral poognaga üle keelte tõmmata.

Kui täpselt on paigas rollijaotus? Võtete ajal kaklema ei lähe?
Vainokivi: … Eriti ei kipu. Mul on käsi haige ja Valentin on vana poksija, meie maanoorte meister.
Kaks režissööri ühe filmi kallal on nagu kahemehesaag: mõlemad sikutavad enda poole ja kui seda kordamööda teha, siis peaks paku läbi saagima. Kui korraga sikutavad, ei juhtu midagi.

Kuik: Mõlemad küsimused ja sõna «roll» viitavad mingile etendusele, kus ninad veriseks lüüakse. Minu eas kakleb inimene enamasti ainult enesekaitseks.
Seni ei ole keegi mind rünnanud.

Kes mida võtetel teeb?
Kuik: Kõik teevad tööd.

Lihtsam olevat niiti läbi nõelasilma ajada, kui Eestis mängufilmi teha. Kui palju teie, Valentin, nende 15 aasta jooksul, mis «Lurjust» «Perekonnavaledest» lahutab, seda üritasite?
Kuik: Korduvalt.

Mis ei tapa, karastab? Või ei ole see nii?
Kuik: On küll.
Vainokivi: Loodame, et traumale ei järgne tüsistusi.

Mida on «Perekonnavaledel» meile ütelda – peale selle, millele osutab juba pealkiri?
Kuik: Seda, et eneseteostusel, toimugu see dirigendipuldis või voodis, on hind, ja et igal perekonnal on saladusi, mida kodurahu ja heaolu nimel võõraste eest varjatakse... Meie filmi peategelane Egon Rei on muusik. Sunnitud osalemine dirigendist äia kaksikelus toovad esile tema need loomuomadused, mis aitavad tal pärast võimuka äia haigestumist tõusta orkestri juhiks.
Osadesse oleme kutsunud Tambet Tuisu, Eva Klemetsi, Ülle Kaljuste, Roman Baskini, Tõnu Kargu, Jaanika Arumi, Laine Mägi, Anu Lambi, Sulev Teppardi ja teised, pluss Pärnu linnaorkester ja paarsada elanikku.
Vainokivi: «Perekonnavaled» annab vaatajale võimaluse oma elu paremini, ilma valedeta elada.
/---/
Tuumalu, T. (2014). Eesti perekonnavaled sünnivad Pärnus. Postimees, 10. sept, lk 15.

Peaosatäitja Tambet Tuisk oma rollist

Katkeid intervjuust:

Kas ma eksin, kui ütlen, et Egon Rei on teie senise filminäitlejakarjääri kõige huvitavam kangelane – just mängimise mõttes?
Jah? (Jääb mõttesse – T. T.) Teistsugune, seda küll.

Missugune?
Esiteks vist natuke ebatüüpiline. See on juba vana nali, et ma saaksin kokku panna pika reklaamklipi oma tegelaskujudest, kes koksavad maha teisi või ennast või keda koksatakse…
/---/
Aga miks Egon Rei veel teistsugune on… Sellepärast, et selle rolli ettevalmistus oli pikk ja tänu sellele on ta ka kõige rohkem… ise tehtud. Rohkem ette valmistatud, rohkem läbi mõeldud – just terviku mõttes. Ja mis seal salata, see on ka vist siiani...

… teie esimene päris peaosa?
Jah, tuleb vist nii välja küll. /---/ Kuni «Perekonnavaledeni» ei olnud mul ühegi töö puhul seda võimalust, et ma ise kas kärbin stseeni või mõtlen mõne juurde ja me arutame kõik koos läbi, kuidas see võiks olla ja sobituks üldisesse tervikusse. Nii et selles mõttes väga huvitav ja vastutusrikas roll tõesti.

Minu meelest on Egon Reil kõige huvitavam arengukaar teie kangelaste seas, ehk ainult «Polli päevikute» eestlasest «anarhist» Schnapps on võrreldav.
Väga tore, kui te niimoodi ütlete.

Tõsi, ta pole küll ehk nõnda efektne nagu Rogožin ja Joko, kelle kohta võin ma kohe öelda, mis tüüpidega on tegu, mis neid ajendab, rääkimata retsidivist Borissist või narkoärikas Olarist, aga… ta on huvitav karakter selles mõttes, et ma jään jänni, kui oleks vaja lühidalt kokku võtta, mis mees ta selline on.
Kas te olete kunagi vaadanud, kuidas Hollywoodi näitlejad räägivad reklaamklipikestes oma tegelaskujust? Teate ju küll neid. Need on väga kummalised. Ma olen ikka mõelnud, kas keegi kirjutab neile teksti ette. Nii sorav on kõik. Olen ise ka proovinud ette kujutada, kuidas mina seda teeksin. Näiteks Egoni puhul. Et kes Egon on. Ja teate, ma ei oskaks vastata.

Mida ma aga teha püüdsin? Mängida hästi tavalist inimest, sellist, keda ei pane nagu tähelegi, kes ei võta vastutust, ja kui siis mingi muutus toimub tema elus, kui tekib hetk, kus tuleb midagi otsustada, siis mismoodi ta need otsused teeb, kas ta on inimlikult kasvanud nendeni või ei ole.

Kui ma mõtlesin koos Anu Lensmendiga (kostüümikunstnik – T. T.) kostüümi välja, kui me arutlesime, milline Egon Rei võiks olla, panime samuti märksõnaks, et ta on hall, ei jää meelde. Ja siis, kui Pärnus filmisime ja ERR tegi sellest klipi, siis üks lähedane nägi ja ütles, et kuule, see on sul täiesti hall tegelane. Mina vastasin, et väga hea!

See tähendab, et Egon Rei on üks meie seast, meie üsna banaalsest elust.
Huvitav, ma ka just mõtlesin, kas meie igapäevaelu on banaalne või mitte. Kuik on minu meelest selle üsna täpselt ära tabanud.

Selle äranimetamisega, sellega, et ma sõnastan juba ette väga täpselt, keda ma mängin, on veel selline jama ka, et see võib tööprotsessi ajal mingi võimaluse hoopis kinni panna, tihtipeale mitte kasuks tulla. Selle, mis tegelikult võib hoopis üllatada, et kuramus, seda ma küll ei oodanud, et see tegelane üldse nii võib teha või olla.

Näiteks tuli ka see alles tegemise käigus, mismoodi Egon ja tema naine omavahel suhtlevad. Proovisime kogu skaala läbi, oleme Evaga (Koldits) ju nii palju koos mänginud… Ikka ei tule. Ja siis hakkas ühel hetkel kooruma üks kummaline, allasurutud, vaikiv hoovus. Ühtäkki tundus, et vaat see ongi just see õige. Midagi jäetakse ütlemata, surutakse alla, sõnu ei loobita, nõud ei lenda, ometi…

Kas Egon Rei on senistest kõige raskem roll?
Raskeks tegi asja pigem see, et filmida tuli väljavenitatult pika aja jooksul (umbes aasta – T. T.). Teisalt, oleks me teinud järjest, nii nagu tavaliselt tehakse, 34 võttepäeva ja valmis, poleks ka sellist filmi tulnud. Aga niimoodi väikese meeskonnaga, natuke võtteid, siis kuu-paar pausi, arupidamist – see oli ainuõige viis seda filmi teha. Näitlejana pead sa seda rolli ainult kogu aeg meeles hoidma. Ennast üha uuesti ja uuesti käima tõmbama ja pulsi üles ajama.

Ja ainuõige oli ka see, et… Vaadake, meid on kasvatatud professionaalseteks, me õpime ära mingid oskused. Välismaal on vahel nii, et lähed mängima, ühtki proovi pole olnud, tervitad režissööri, sul on juba kostüüm seljas, tekst peas, lihtsalt lähed ja teed selle ära: tehtud, korras! Käi oma professionaalsus välja, aitäh, oleme nõus, kirjutame alla! Ja see on midagi, mis minu meelest on… natuke õudne! Inimeste vahel ei teki reaalseid kokkupuuteid.

Samas «Perekonnavaled»: kaks režissööri, kõike arutatakse koos, tekib huvitav pingeväli – nii on võimalus, et midagi sünnib. Et midagi muutub nii tegijates kui äkki ka vaatajates. Muidugi, alati on ka see võimalus, et läheb pekki, aga nii on ju kõigega. /---/

Intervjuu terviktekst Posimees+ tasulisel digilehel:
http://kultuur.postimees.ee/3599723/tuiskab-filmide-vahet
Tuumalu, T. (2016). Tuiskab filmide vahet. Postimees, 29. veebr, lk 14-15.

Arvamusi filmist

Katariina Rebane: „Ideetasandil on lugu ja filmi võimalik ülesehitus huvitav: üks dramaatiline juhtum vallandab järgmised sündmused, mis mähivad peategelase aina rohkem oma võrku. Kuigi ma aiman filmi taotlust, jääb see ikkagi ainult taotluseks. „Perekonnavaled” jätab tühja mulje ega pane kaasa elama ka stseenides, mis peaksid dramaatilised olema. Tundub, et lugu oleks saanud juba stsenaariumis huvitavamalt edasi anda. Kohati rikub muljet ka kesine operaatoritöö, sest valitud valgus ja värvid muudavad filmi visuaalselt igavaks.

Üks põhjus, miks heast ideest sai keskpärane tulemus, võib olla väike meeskond. Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi on omavahel ära jaganud neli rolli: mõlemad on lavastajad ning peale selle on Kuik stsenarist ja Vainokivi nii operaator kui ka kunstnik. Seda, et ühe inimese õlul on nii filmi lavastaja, operaatori kui ka kunstniku töö, näeb harva. Puudu on ainult see, et nad oleksid filmi ka ise produtseerinud. Ühelt poolt on väiksed võttegrupid head intiimsema ja vahetuma atmosfääri loomiseks. Aga kui ühel inimesel on liiga palju rolle, pealegi suuri kandvaid rolle, ei pruugi tulemus olla väga hea.

Kuigi abikaasasid mängivad Tuisk ja Koldits päästavad kohati olukorra, on tunda, et visuaalne pool ja lavastus ei toetanud näitlejatööd. Kõige parem filmi osa ongi nende vaikne, vaevaline ja allasurutud abielupaari suhe, mida antakse edasi ehedalt ja ülemängimata.

Tuisu peaosa on hästi mängitud, kuid stsenaariumi puudujääkide tõttu ei kanna. Milles seisab Egoni dilemma? Vaataja adub küll Egoni suuri ambitsioone, mida tal Pauli haiguse tõttu on lõpuks võimalik realiseerida, kuid perekonnasuhete tasandil jääb film pinnapealseks. Kas Egoni ja abikaasa suhte allakäik algas juba enne filmi alguspunkti või tekkis see perekonnakriisi ja Egoni võimupositsioonile saamise tõttu? Miks hakkab Egon käituma nagu oma äi? Tema üle aisa löömine tundub kunstlik ja sisemise motivatsioonita.

Filmis on veel lahtisi otsi, aga ka stseene, mis on justkui eksinud – nad ei vii lugu edasi ja oleksid võinud sama hästi välja jääda. Ka lõpplahendus mõjub veidi banaalse ja poolikuna. Isegi kui püütakse näidata, et tavainimese (kes iganes see siis ka poleks) elu ongi üksluine, kus tunded pannakse kalevi alla ning isegi reetmisest ja petmisest teades jätkatakse vana rada, oleks seda saanud edasi anda paremini, suuremat psühholoogilist pinget kruvides.“

Arvustuse terviktekst Eesti Päevalehe tasulisel digilehel:
„Perekonnavaled”, hea idee küllaltki keskpärase teostusega ...
Rebane, K. (2016). „Perekonnavaled“, hea idee küllaltki keskpärase teostusega. Eesti Päevaleht, 3. märts, lk 12.

Sven Grünberg: „Meie filmi tugevuseks on ikka olnud hea või väga hea kaameratöö, näitlejad, muusika, kunstnikutöö ja montaaž, nõrkuseks aga kahjuks peamine – lugu ise. Just seesama komplekt kordub ka «Perekonnavaledes». Filmi vaadates jäi arusaamatuks, kellele see on mõeldud. Mõtlevale inimesele on «Perekonnavaled» järjekordne kohtumine paljunähtud, etteaimatavate, liiga lihtsakoeliste süžeekäikudega, tormiks veeklaasis, rahvafilmiks pole siin aga särtsu ja pullitegemist, pole piisavalt paljastusi. Film on staatiline ja pahatihti lihtsalt igav. Lootsin, et ehk lõpupoole tuleb mingi targem üldistus või ootamatu pauk pagan-teab-kust, aga lootus kustus paraku koos lõputiitritega. Samas, ajal, kui maailma ähvardavad ISIS, tuumasõda, massiimmigratsioon ja islamiterrrorism, võib väike tukastus kinosaalis, rahulik lookene väikelinna orkestrikesega ka marjaks ära kuluda, ja seda nii nalja kui naljata.“

Maria Avdjuško: „Meeldivaks üllatuseks on Manfred Vainokivi operaatoritöö ja ruumitunnetus. Lugu ise ei kanna pika mängufilmi mõõtu välja ja oleks võinud piirduda lühivormi ja puänteeritud lõpuga. Muusikamaailma oma eredate isiksustega oli kujutatud igavalt ja venivalt. Muusika, mida on filmis palju, mõjub tüütult. Kurb, et peategelaste lood ei lähe kuidagi korda.“

Artur Talvik: „Film provintsi Karajanide eluabsurdist. Kui unistuste ambitsioonid põrkuvad reaalsusega, ei jää muud üle, kui juua, sigida ja suitsetada. Vahelduseks ka üks film igapäevaelust. Ilusti filmitud, hästi näideldud argidraama ühest väikesest kinnisest sootsiumist.“

Olle Mirme: „Teatud sentimentaalsetel põhjustel ma väga tahtsin, et see film mulle meeldiks. Kartsin, aga lootsin. Paraku voolas lugu külgi mööda maha, jätmata pea ainsatki piiska emotsionaalsesse mällu pärlendama. Muidugi võiks loetleda ka mitmeid voorusi ja tugevusi, tunnustada seda ja teist. Siiralt ja asja eest. Tervik jäi aga kaugeks, külmaks ja steriilseks.“

Postimehe žürii hindab: „Perekonnavaled“ (2016). [Sven Grünberg, Maria Avdjuško, Artur Talvik ja Olle Mirme annavad hinnangu filmile]. Postimees: AK, 12. märts, lk 10.

Aurelia Aasa: „Tuhmuvad tunded, tekkivad armuafäärid ja minevikumustrite kordumine ei mõju filmilindil ootamatuna.  Kohati näibki „Perekonnavaled“ talitlushäiretega perekonna dokumentatsioonina, justkui oleks Manfred Vainokivi soovinud luua järjekordset dokfilmi, ent väljamõeldud tegelaste abiga. Ilma filmilike liialdusteta stsenaarium on justkui reaalsusest kinolinale tõstetud, film kulgeb rahulikus rütmis eneseteostuse ja suhtedraamade vahel. Ühetasandilist arengut võib ette heita, samal ajal võimaldab tasakaalukas süžee süüvida tegelaste olemusse, nende kuvanditagusesse maailma. Välja kooruvad peidetud ihad ja mahasurutud soovid.
/---/

„Perekonnavaled“ päästavad elufilosoofiline alatoon ja romantilisi suhteid hülgavad liinid, kus peamiseks saab elukeerisesse sattunud inimene oma pingutustega. Toimuvale lähenetakse sügavuti ja objektiivselt, jagamata hukkamõistu või liigseid kommentaare. Tegijad portreteerivad toimuvat, vaatajal lastakse kujundada seisukoht. „Perekonnavaled“ on film mõtlevale inimesele, kes suudab mõista inimhinges toimuvat ka ilma alltekstita.“

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/valede-sumfoonia/
Aasa, A. (2016). Valede sümfoonia. Sirp, 1. apr, lk 30.

Linnar Priimägi: „„Perekonnavaled“ on hõre, ja see on eelarvelise vaesuse hõredus. Tavaliselt maskeeritakse too paratamatus tinglikkuseks, aga režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi on läinud realismi teed. Vaene realism oleks sümbolite pärusmaa, ent „Perekonnavaledes“ ei leidu ka sümboleid. Tulemusena tekib katseklaasiefekt: film näitab hüpoteetilist sotsiaalset eksperimenti – piiratud aktantidega, isoleeritud tingimustes, in vitro. Sellele osutab juba avakaader, kus dirigendi töönurk on paigutatud laeni klaasakendega fuajee nurka. Niisiis mitte „väljalõige elust enesest“, vaid konstrueeritud situatsioon. Tegijate tööriist pole olnud mitte suurendus-, vaid katseklaas. Sündmustik hargneb Pärnus tema kontserdimajaga, aga suvepealinn on dechiricolikult inimtühi, ehkki peaks valitsema rannahooaeg. Ainult kahes kõrtsistseenis paistab pisut melu, muidu leiab film aset mingis depressiivselt õõnsas vaakumis.
/---/

Operaatori peamiseks stiilivõtteks on maalikunstist tuttav repoussoir – paigutada pildi esiplaanile figuur, mis näib pildipinnast eenduvat ja süvendab seega pildiruumi sügavuse illusiooni. Ka Manfred Vainokivi kaameras on peaaegu iga kaadri eesservas mingi asi (sammas, käsipuu, kummuti- või klaverinurk, inimsiluett heledal taustal), mis lisab muidu lamedale tagaplaanile optilist sügavust. Eriti ohtralt kasutab kunstnik-operaator sel eesmärgil ukseprao­võtteid.

See ainult süvendab katseklaasimuljet: kas tõesti on Tambeti ning Eva magamistuba suures eramus nii tilluke, et voodipäits ulatub läveni, kohe paistma piitade vahelt? Ainult paar, vist sümboolsust taotlevat kaadrit on lageda esiplaaniga (nt 38sekundiline rattasõit inimtühjal merekaldal – rannahooajal Pärnus!).
/---/

„Perekonnavaledes“ on kolm kindlat karakterit: Ülle, Tõnu ning Anu. Kogenud kolmikul on omast käest küllalt võtta värve, millega rollijoonis täita. Ülle dominantsuses on midagi almodóvarlikku, midagi võimalikust Bernarda Albast. Tõnu ning Anu sekundeerivad talle – üks mao diplomaatilise sihikindluse ja teine tuvi lihtsakoelise aususe kehastajana.

Karakteersust napib Tambetil ning eriti Eval. Noored jäävad liiga tavaliseks, kahvatuks vanade ja värvikamate kõrval. Nende individuaalsus joonistab kohusetundlikult rolli, aga ei täida seda veel. Mis parata, oskust elu kasutada saab omandada üksnes elu hinnaga!

Romanile jätab stsenaarium ruumi vaid tüübiloomeks, Dirigenti on ta juba ka harjutanud omaenda lavastuse „Orkestriproov“ (2004) tarbeks. Filmis on ta järgemööda tüüpiline Dirigent, tüüpiline Patsient, tüüpiline Rehabilitant – aga mitu tüüpi ei anna kokku üht karakterit. Sellegipoolest võtab ta oma võimalustest maksimumi, jääb meelde.
/---/

Arvustuse terviktekst:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/tahelepanekuid-perekonnavaledest/
Priimägi, L. (2016). Tähelepanekuid "Perekonnavaledest". Sirp, 1. apr, lk 31-32.