Need, kes julgevad (2015)

Filmist meedias

Eesti Ekspress, 27.08.2010: “Muidugi pole see tavaline dokumentaalfilm. See on draama – poliitiline draama, mis peaks meile andma lootust, eriti ajal, kui paljud on poliitikas pettunud. See on lugu sellest, kuidas “olematud” inimesed “olematutes” riikides suutsid vaatamata üldisele vastuseisule ja lääne demokraatiate silmakirjalikkusele oma hääle kuuldavaks teha,” ütles Kolfinna [filmi stsenarist Kolfinna Baldvinsdóttir – toim].

Film käsitleb eelkõige väikeriikide positsiooni rahvusvahelisel areenil ja nende võitlust suurriikide hegemoonia vastu, samuti võetakse luubi alla Balti riikide solidaarsus taasiseseisvumise aastail, mis toona oli määrava tähtsusega, ja püütakse vastata küsimusele, kas ja miks see on hääbunud.

“Me räägime ka loo ühest teisest väikerahvast – islandlastest –, kes tulid Baltikumile appi. Kuigi Island on väike, oli tähtis see, et Island on NATO ja ÜRO liige, mis andis Islandi välisministrile aluse survestada lääneriike, et nad Baltimaade abipalvetele vastaksid. Enamik riike jäid ju kurdiks, küsides, kas Baltikum polegi alati olnud Venemaa osa. Paljud olid seisukohal, et igatahes ei tohiks Gorbatšovi perestroika ja glasnosti laevukest kõigutada,” ütles Kolfinna. Ta lisas, et USA vajas Gorbatšovi toetust Iraagi sõja alustamiseks ja sakslased oma riigi taasühendamiseks, Suurbritannia ja Prantsusmaa pole aga kunagi väikerahvaste iseseisvuspüüdlusi toetanud, sest satuksid samasuguste püüdlustega raskustesse koduriigis.

“Põhjamaad näitasid üles moraalset toetust, kuigi paljud eestlased tunduvad olevat vihased soomlaste passiivsuse peale. Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen ja Jón Baldvin Hannibalsson olid ainsad, kes ilmutasid reaalset toetust. See film ongi kõigist neist, kes julgesid siis, kui teised olid vait, midagi ära teha,” ütles Kolfinna.

Praeguseks on filmitegijad jõudnud juba Baltikumis tähtsamate osalistega – kes toona vabaduse eest oma pea panti panid – intervjuud ära teha. “Mulle tundub tähelepanuväärne, et paljud neist nõukogude rõhumise vastu võitlejatest on tänapäeval Europarlamendi liikmed,” muigab Kolfinna.

“Kahjuks pole enam meiega Lennart Meri, kes käis Islandil koos Algirdas Saudargase ja Janis Jurkinsiga. Landsbergis ei olnud ise iseseisvuse tunnustamise allakirjutamise juures, sest ta polnud välisminister, kuid kahtlemata on ta üks filmi võtmeisikuid,” ütles Kolfinna.

Ta märkis, et film peaks andma julgust – kõik on võimalik, kui on tahtmist ja järjekindlust – ning kinnistama väikeriikide solidaarsust.

Filmi kaasprodutsent on Tiit Pruuli. Eelarve on dokumentaalfilmi kohta küllaltki kopsakas 240 000 eurot ehk ligi 3,8 miljonit krooni.

Kiur Aarma väntab ­islandlastega dokumentaalmärulit Baltikumi taasiseseisvumisest (2010). Eesti Ekspress, 27. aug.

Askur Alas: „Praegu, Baltimaade iseseisvuse tunnustamise tähtpäeva ajal on plaanis avalikkusele esitleda dokumentaalfilmi “Need, kes julgevad – väikerahvaste solidaarsusest”, milles 20 aasta taguseid sündmusi näidatakse suuresti just Hannibalssoni pilgu läbi. Sest tema oli üks vähestest, kes julges.“
Alas, A. (2011). Mees, kes julges. Eesti Ekspress, 20. aug.

Rein Veidemann: "Soe süda, vapper meel, sitke vaim – niisugune on mees, kes käilakujuna seisis läänes Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidust vabanemise ning nende iseseisvuse tunnustamise eest baltlastele pöördelistel aastatel 1989–1991. Islandi välisminister aastatel 1988–1995 Jón Baldvin Hannibalsson, ainus lääne poliitik, kes oli oma silmaga tunnistamas 1991. aasta jaanuari veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias.

Portreefilm temast – «Need, kes julgevad» – algabki Hannibalssoni meenutusega, kuidas veresauna toimumise ööl helistas talle juba varem sõbraks saanud Leedu liider Vytautas Landsbergis ja ütles: «Kui sa mõtled seda, mida sa oled öelnud, tule kohe Vilniusesse ja näita oma toetust sel meile saatuslikul hetkel. Ühe NATO välisministri kohalolekul on vaatamata kõigele kaalu.» /---/

Väliselt diskreetseks jääva - selles võtmes on vändatud kogu film - Hannibalssoni kõrval särab ülevoolavalt Lennart Meri." /---/
Veidemann, R. (2015). Meie mees Reykjavikis - see, kes julges. Postimees, 28. jaan, lk 14-15.