Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

ANK ’64 / 2013 (2013)

Sisukokkuvõte

Oma mõtteid avaldavad kunstirühmituse ANK ’64 liikmed, taustaks 2013. aastal Tallinna kunstihoones aset leidnud retrospektiivnäitus “ANK ‘64. Pool sajandit kunstis”.

Tallinna kunstihoones valmistutakse maalinäituse avamiseks, kaamera liigub läbi näitusesaalide, selle taustal arutleb kunstiteadlane Sirje Helme legendaarse kunstirühmituse tähendusest eesti kunstiajaloos. Rühmituse ühe asutaja ja suunaja graafik Tõnis Vindi väitel on nende rühmitus tõstnud oma kunsti vaimselt religiooni tasandile. Jüri Arrak arutleb universumist ja inimese imelisest olemisest selle sees läbi aegade. Ta on nüüdseks kaotanud noorusaja idealistliku lootuse kunstiga maailma muuta. Maalikunstnik Kristiina Kaasiku arvates on maailm imeline ja kunst peaks jagama inimestele valgust ja lootust elada. Nemad ei olnud noortena sinisilmsed lillelapsukesed, neil kõigil oli stalinlike repressioonide taust, sisemised hirmud, nende põlvkonnal oli kanda nõukogude aja taak, aga raske on aru saada, mis vaevab praeguseid inimesi vabas Eestis, see teeb haiget.

Aili Vint imetleb kunsti lõpmatuid väljendusvõimalusi. Ta võrdleb tudengirühmitust veetilgaga, milles peegeldudes pöördub maailm tagurpidi, ka nemad olid julged kõike pahupidi pöörama. Ta mõtiskleb kunsti madaldunud kohast tänapäeva maailmas, kunstist ei olda enam vaimustuses nagu vanasti.
Malle Leis jutustab kunagise loo kunstnike puhkekodust Krimmis, kus üks ukraina ema luges oma lapsele tema illustreeritud raamatut ja kui liigutatud ta oli, kui laps talle tänutäheks lilli kinkis. Tänapäeval on inimese aeg ja piirid muutunud, näitustel on sellise tasemega pildid, millega varem poleks akadeemiasse sissegi saanud. Talle ei meeldi praegune kunst. Maalikunstnik Tiiu Pallo-Vaik meenutab kooliajal kokku saanud seltskonda, kellega koos oli väga arendav ja mõnus. Tollal oli kunstiharidus ja -haritus parem.

Graafik Tõnis Laanemaa sõnul said koolis kokku väga andekad inimesed, see lõi koosluse, mis võib juhtuda ainult paar korda sajandi jooksul. Ta nuriseb kunstnike majanduslikult raske olukorra üle praegusel kriisiajal, mil kunstnikud on määratud välja surema. Õnneks aitab viha leevendada paar klaasikest punast veini. Graafik Enno Ootsing pakub filmiautorile kohvi ja arutleb, et kriitikud kirjutavad enamasti ainult oma põlvkonnakaaslastest, kuid kunstiajaloo seisukohalt oleks kunstiteadusel õige tegelda kogu kunstimaailma ja selle spektriga. Lõpuks esitab Tõnis Laanemaa šamaanitrummi saatel laulu.