Aastad (1977)

Aastadaastadaastadaastad

Ülo Tambek

On muidugi piisavalt võimalusi kolme inimese filmiportree andmiseks, et vältida kõige tänamatumat viimast teed — kõik kolm üheks tervikuks kokku panna. Peeter Tooming just seda viimast võimalust kasutas.
Filmi alguskaadrites laseb ta pika teraga pussi klassikalise tragöödia kõigi nõuete kohaselt teravaks ihuda ja musta pintsaku põue peita.
Ligi viiekümne meetri pikkune katkestamatu panoraamplaan lähenemiste ja kaugenemistega, lähenemistega paljukõnelevate detailideni ja kaugenemistega, mis iga kord mingit uut informatsiooni annavad: mees, kellel puss põues, paneb musta kaabu pähe, läheb õuest välja, aitade ja lautade ning õunaaedade tagant ja vahelt läbi, viimseks üksikasjaks puu otsa riputatud tilkuv ämber.

Võrumaa mees Eduard Uibo, täiesti dokumentaalne isik, nimi aadressbüroos saadaval, pole elu sees nii tähendusrikast käiku ette võtnud. Enese teadmata sõlmib ta saatusliku intriigi ja veri, mis tema kaasabil voolama pannakse, ei pane sellele intriigile mitte punkti, vaid vallandab uue ja palju kaugemale ulatuvate tagajärgedega ...

Võib kujutada ette, millist vaeva nõudis operaatorilt ja tema assistendilt kõigi kauguste ja nurkade väljamõõtmine ning vana kandlemeistri käima panemine. Pole teada, mitu korda seda käimist prooviti. Mitu korda filmiti. Mälu võib petta, kuid ei tule ette, et mängufilmideski selliseid võtteid sageli esineks. Nii viimistletud plaane. Seejuures iga kaader annaks kompositsiooniliselt niisama viimistletud foto. Niisuguse panoraamvõtte üle võiks iga mängufilmioperaator uhke olla, rääkimata dokumentalistidest. Seda tunnistada tähendab endas kadedust äratada, aga kui kadedus on juba tekkinud, võib täiel häälel hüüda: «Aga seltsimees Tooming! See pole ju dokumentaalfilm! Pole üldse filmgi! Pildialbum, vaat mis!» Jah. Kui nii võtta, siis nii ongi. Pole dokumentaalsust, pole filmi, on liikuvate piltide album. Ei vaataja ega kandlemeistri eksirännakud sellega veel lõpe. Hoopis algavad.
Kohe satume laululavale, kus tantsumees Kai Leete kuradeid vandudes oma rahvale elu, rühti, sammu ja korda sisse püüab puhuda. Ilmselt see tantsuproov seal Võru laululaval aset leidis.

Või oli tegemist hoopis lauljate liikuma seadmisega? Mine tea. Ja vaevalt keegi palus Kai Leetel nimme kaamera ees tsirkust teha.

Vanamees näeb seda. Vanamees läheb minema. Läheb mööda väljateed, läheb küünist mööda, läheb metsast läbi, äkki: puude all lava, lava nurgal magnetofon, laval tantsib Elonna Spriit. Kettad keeratakse tagasi. Lugu hakkab uuesti otsast. Enam kandlemeister tantsijatarist lahti ei saa. Too jälitab teda põllul ja niidul, ja kui mees ettevaatamatusest veskis transistorraadio käima vajutab, läheb pöörlema hakkavate hammasrataste ja kerkivate-laskuvate vintside vahel tantsupõrgu lahti. Kogu veski on seda täis. Kulunud süüga seinaplankude vahele pillub tantsijatar hämarusest vastu valendavast näost põletavaid pilke. Kivide, hoobade ja rataste kolinat asendab rütmipillide tagumine.

«Seltsimees Tooming! No see on juba liig!» Ja ongi liig. Kõige lihtsameelsemgi vaatajagi ei kahtlusta Elonna Spriiti tahtmises ühes Võrumaa veskis esineda. Kõige imelikum on see, et tundub, nagu oleks režissöör Peeter Tooming kaotanud võimu operaator Peeter Toominga üle. Veskist on saanud varietee ja — mitte ainult. Siin sepitsetakse mingit vandenõu. Järsku hakkame igale plaanile kuidagi eriliselt vaatama, mingit tähendust otsima, selles reaalsuse irreaalsuse virvarris mingit mõtet taga ajama.

Või, jah, järsku mängitakse meiega? Oh ei! Kohe tuleb üpris midagi reaalset. Elonna Spriit räägib, et on tervelt tosin aastat teatris tantsinud, siis «Lainesse» läinud. Kai Leete räägib, kui andekas ta olnud, «Vanemuises» asu mitte leidnud, oma käe peal kogu «Dekameroni» läbi tantsinud. Noh, kui Dekameron, siis Dekameron! Nii arvab ka operaator või režissöör või mõlemad ja kaamera libiseb makrodistantsil üle näonaha pooride, kurdude, voltide, silmanurkadest üle valge ja vikerkesta ja ninajuurika ja ikka edasi ja edasi. Võib-olla liiga lähedalt? Võib-olla liiga pikalt? Või on see väljakutse vaatajale? Lasub tegijate südametunnistusel.

Kõige külmaverelisemad on asjaosalised ise. Keegi ei tea loomulikult, mis teda just ees ootab, kuid julgelt lähevad nad saatusest määratud teed.

Läheneb kriis.

Kauplusautost täiesti realistlikult hangitud viinapudel tühjeneb taluõues sea õnneks mitte enam nii realistlikult, ja kui me kuuleme, kuidas kandlemeister HÄÄLT küsib, oleme juba tervenisti sümbolite küüsis. Seale torgatakse puss kõrri. » Veri voolab välja. Seale susatakse teine kord puss kaela. Veri voolab välja. HÄÄL kajab mitmekordselt inimeste, majade, õue, väljade kohal. Kummituslikult. Mõistatuslikult. Nagu pisut enne seda kõrvulukustaval sosinal lausutud BRANDENBURG. On saanud kokku omapärane rituaal, mis koosneb mitme põlvkonna loomakasvatajate pühast talitusest ja filmi jaoks leitud kujundist — siga siruli lavatsil, sussid püsti.

Elonna Spriit pühib lummuse näolt põleva müürilehe leekides. Kui väga ta on tahtnud Juliat tantsida! Tantsijatari ja kandlemeistri teed on ristunud. Nüüd lähevad need lahku. ÜKS LILL ON ÄRA NÄRTSINUD, kostab kandlelt.
Ei ole närtsinud ühti! Kai Leete oma vitaalsuses lubab veel järgmise sajandigi tantsides vastu võtta. Elonna Spriit arvab elutargalt, et igal asjal on ikkagi oma aeg.

TAHAKSIN VAID RÄNNATA ILMLÖPMATA . . . Makilindilt mahamängitud aplaus paneb kandlemeistri silmad ka sõna tõsises mõttes vagudest küntud näos kavalalt naerma. Kai Leetet pillutakse õhku tema juubelisünnipäeval. Kuid nüüd on aeg parukad ära võtta. Vaataja ja kandlemeistri närvid pannakse veel proovile, kui Elonna Spriit tõmbeluku seljas lahti kisub.

Aga ei!

Valges žaboos baleriin varvasseisus päevinäinud põrandal metsaaluse hämaruses.

«No teate!»

Jah, muidugi, loomulikult. Kuhugi sinnapoole on Peeter Tooming kogu aeg liikunudki, alates katsetustest ringvaate paladega, kus temale omased pildilised kujundid kuju võtavad. Oma allkirja väljatöötamise ja käekirja kujundamise peale pole tal tarvitsenud aega raisata. Selle on ta juba fotograafina peaaegu valmina kaasa toonud. Aga nüüd, lisaks, on tema kunagine fotoaparaat liikuma hakanud ja filmikaameraks saanud. Seejuures suure täpsusega liikuvaks kaameraks ka kompositsiooni, ekspositsiooni, ka režii suhtes, kuigi viimases mitte nii täpseks. Aga elutõe puudumine on muidugi ohtlik. Mis siis, et julmus ja optimism on siin sellises seoses, mis mõnele kujuteldamatu. Sest vaadake, kõlab hüüd, oleks meil tegemist puhtakujulise mängufilmiga, poleks häda midagi! Aga inimesed on ju dokumentaalsed! Ja ka siga on dokumentaalne! Inimeste tulistamine, poomine, hakkimine ekraanil ei pane koolieelikuidki kahvatama. Aga siga!
Tuleb välja, et Peeter Tooming on julm ka enda vastu. Kokku võttes. Sest see polnud temast sugugi viisakas, et ta niisuguse teosega maha sai. Nagu suur kivilahmakas kaua seisnud vette. Igavene laksatus, siis vaikus ja see sünge kaja nagu kõrvulukustav sosin.

AASTADAASTADAASTADAASTAD

See ei ole ilus.

Tambek, Ü. (1978). Aastadaastadaastadaastad [P. Toominga dokfilmist "Aastad"]. Sirp ja Vasar, 10. veebr.

Jaan Ruus: Nimekat fotograafi Peeter Toomingat tunnistati parima operaatorina («Aastad», «Fotorondo»). Tal on õnnestunud fotograafiast üle võtta oma fotoartistlikud maneerid ja need kinematograafiasse tuua. Kahtlemata saab vaielda tema inimnägemise üle ja vahel jäävad tal pretensioonid katmata, aga tema pildimaneer pakub elustavat võimalust meie soikuma jääva (kui Jupiterid maha arvata) operaatoritöö edendamiseks.

Ruus, J. (1980). Tõsielu väikekinos [Festivalimärkmeid dokumentaalfilmide kohta]. Sirp ja Vasar, 4. juuli.

Peeter Toominga filmid Kumu kunstifilmide festivalil 5. juunil 2015:
KuFF: Peeter Toominga 1960. –1980. aastate filmid
http://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/kuff-peeter-toominga-1960-1980-aastate-filmid/   (31.08.2015).