Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmis kasutatud teosed

Tekst luuleõhtul - Rein Veidemann, Jaakko Hallas
Miku luuletus "Kiimlemine ei sobi geeniusele" - Sven Kivisildnik
Maal Miku kodus - Von Lõngus
Maal autorendi seinal - Indrek Haas

Jan Uuspõld oma rollist

Katke intervjuust:

Filmi „Luuraja ja poeet” produtsent Ivo Felt ütles, et tema pole varem sind niimoodi mängimas näinud kui selles filmis. Sa olevat lavastaja Toomas Hussariga leidnud oma mängu mingi huvitava nüansi.

See on küll õige, et ma pole kunagi varem niisugust rolli teinud. See on psühholoogiliselt hästi läbipõimitud tekst. Ja Hussar andis mulle võimaluse ja aega hästi põhjalikult süveneda, mis tegelasega tegu on. Ma polegi ühegi oma senise filmi puhul saanud nii palju eeltööd teha.

Tähtis on muidugi ka see, et tegelaskuju, keda filmis mängin, sobis mulle hullult hästi.

Mängin filmis alkoholiprobleemidega tööstressis olevat luurajat. See mees ei tohi juua. Nii kui joob, on tal meri põlvini, aga kui ei joo, siis ei oska kuidagi käituda. Ei oska istuda ega astuda.

See tüüp on mulle väga tuttav. Väga palju sain enda pealt seda rolli teha. Ma pole ise mitte kunagi osanud nii hästi sõnastada, mis juhtub inimesega, kui talt abivahend (kui ta kasutab alkoholi n-ö karguna) ära võtta. Hussar on selle olukorra hämmastavalt täpselt kirja pannud. Peen psühholoogia! Tõesti, hämmastavalt hästi ära tabatud. Ja mul ilmselt õnnestus aru saada ja mängida, mis stsenaariumisse kirja oli pandud. Vähemalt ise arvan, et õnnestus.

Filmi näidati hiljuti Karlovy Vary festivalil. Sinna oleks isegi tahtnud minna, sest ma pole ju kunagi ühelgi filmifestivalil käinud, kuid mul olid samal ajal „Ürgmehe” etendused.

Ranne, R. (2016). Jan Uuspõld: mida rohkem on elus kurbust ja traagikat, seda rohkem saan enda ja oma elu üle naerda. Eesti Päevaleht: LP, 23. juuli, lk 8-11.

Rain Tolk oma rollist

Katke intervjuust:

Räägime filmi kahest põhilisest tegelasest Mikust ja Gustavist. Mulle tundub, et enamik inimesi on pigem Mikud kui Gustavid. Miku on lihtne luuletaja ja Gustav on luuraja. Tema elu on ikka raske – tal on kõike ainult üks. Kumb tegelane sulle rohkem meeldib?

Hussari filmi puhul on ikka tegemist teatud liialdustega, tegelastes on karikeerne esile toodud. Selguse huvides on seda tehtud ka üsna laia pintsliga. Nii et päris üheselt ei saa filmi tegelaste ja iseenda valikuid kõrvutada.

Ma olin Jan Uuspõllu peale tükk aega kade. Mulle tundus, et tema tegelast Gustavit oleks mul olnud mõnevõrra lihtsam mängida: käid ringi, suu krimpsus ja pilk kurb. See osutus  muidugi Janiga koos mängides ja hiljem filmi üle vaadates mõnevõrra ekslikuks eelarvamuseks. Jan tegi väga nüansseeritud ja täpse soorituse. Näiliselt minimalistliku pealispinna all kihiseb tõeline psühholoogiline tulevärk.

Minult nõudis alguses Miku rollile võtme leidmine rohkem aega, kui oleksin eeldanud. Kohtusime Hussariga korduvalt ja mõtlesime, mis laadi luuletaja Miku üldse on. Pidin omajagu mediteerima, et Miku enda jaoks loomulikul viisil üles leida. 

Lõpuks leidsin, et Miku kujutab ennast ise biitkirjanikuna, kellele ehk Allen Ginsberg võiks olla arhetüüpne eeskuju. Ka visuaalselt. Aga muidugi pidime teadvustama, et tegevus toimub nüüdisaja Eestis ja päris 60ndate New Yorgi juudi hipi-intellektuaali temast teha ei saanud. Nii on Miku justkui vaese mehe Allen Ginsberg. Sattunud elama valesse aega ja ruumi. Nagu Hussar ütleb: liiga hea selle maailma jaoks.

Kõiv, S. (2016). Rain Tolk: praegusel ajal pole enam piinlik loll olla. Postimees: Arter, 24. sept, lk 1-8.

Filmist meedias

Marta Bałaga*: „Toomas Hussar, kelle esikfilmi „Seenelkäik“ näidati siin [Karlovy Vary filmifestivalil – toim] 2012. aastal, on nüüd tagasi filmiga „Luuraja ja luuletaja“ (2016), mis on huvitav, ehkki mitte täiesti õnnestunud segu trillerist ja mustast komöödiast. „See film ei pidanud olema nii naljakas“, ütleb produtsent Ivo Felt. „Olime ausalt öelda eile veidi üllatunud kui inimesed linastusel naerma hakkasid. See on väga tõsine lugu, aga samas on siin ka koomiline toon“. „Ma ei teeks kunagi midagi, mis ei oleks naljakas“, lisab Hussar. „Järgi mõeldes on kõik meie elus absurdne.“ Kuigi ta teine täispikk mängufilm ei suuda enamasti võtta selget seisukohta, kelleks ta tahab saada, kui suureks kasvab, on siin palju nautimisväärset. Eriti, kui vastastikku asetatakse Gustav (Jan Uuspõld), Eesti salateenistuse agent, ja Miku (Rain Tolk) – raskustes poeet, kes leiab end mässituna afääri, milles on loomulikult osaliseks ka Venemaa salaluure.

„Minu filmi saab iseloomustada läbi vastanduse: kaks erinevat maailmapilti põrkuvad lõpuks. Üks tahab askeldada kaadri taga, teine olla kuulus. Üks on konservatiiv, teine liberaal. Mõlemad on alkohoolikud, aga spioon ei saa juua, sest ta elu hakkab siis kohe koost lagunema“, ütleb Hussar. „Ja miks ma temast üldse spiooni tegin? Sest me teame spioone ju ainult filmidest.

Võisime need tegelaskujud muuta, kelleks iganes. Meil oli ka konsultant, kelle sõnul on meie näidatud spioonimaailm totaalselt aegunud. Ta kirjeldas praegust tööprotsessi ja see oli väga igav. Nad istuvad päevad läbi lihtsalt helendavate ekraanide ees“ naerab Hussar. „Kuigi nad kasutavad endiselt neid tõeliselt vanamoelisi mobiiltelefone“, lisab Felt. „Neid pole võimalik jälgida, nii et vanad Nokiad tunduvad olevat tõeline kaasaeg“.
Sellest infost võiks meil kõigil kasu olla.“

Bałaga, M. (2016). Itta kah! [Karlovy Vary filmifestivali filmidest, sh „Päevad, mis ajasid segadusse“ ning "Luuraja ja luuletaja"]. Sirp, 29. juuli, lk 21-22.

* Marta Bałaga on Poolas sündinud ja Helsingis elav rahvusvahelise haardega filmiajakirjanik. ta kirjutab paljudele väljaannetele, näiteks Episodi (Soome), Dwutygodnik (Poola), La Furia (Itaalia) ja Sirp.

Tõnu Karjatse: „Toomas Hussar debüteeris neli aastat tagasi ääretult populaarseks osutunud „Seenelkäiguga“, kus poliitik Aadu Kägu (Raivo E. Tamm) satub abikaasaga seenemetsas seigeldes karjääriohtlikesse seiklustesse. Poliitiline satiir on Hussarile südamelähedane, sest ka tema teise täispika mängufilmi „Luuraja ja luuletaja“ keskmes on riigiteenistuja, luuraja Gustav (Jan Uuspõld). Skandaali satub temagi, kuid panused on nüüd suuremad ja kaalul on rohkem kui elu: mäng ei käi enam ühe poliitiku maine ja siseriikliku kuvandi, vaid kogu riigi saatuse ümber. Vastakuti on Eesti ja Vene eriteenistus, aga ka eestlane ja mustlane, naine ja mees, patriotism ja egoism, väikekodanlus ja boheemlus. Üldistatuna kõlab siit läbi üks peamine vastandus, millele kõik tihti taandub – riik ja inimene ehk see, kui kaugele on üksikisik valmis minema oma õnne nimel ja armastuse kaitsel ning kas ta on valmis ohverdama selle alalhoidmiseks ka oma riigi ja rahva.“ /---/

Loe edasi:
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/luuraja-ja-luuletaja-seenelkaik/
Karjatse, T. (2016). Luuraja ja luuletaja seenelkäik [filmist "Luuraja ja luuletaja"]. Sirp, 23.sept, lk 28.

Ra Ragnar Novod, kinoveeb.ee toimetaja: „Hussar ei püüagi „Luuraja ja luuletajaga” tabada sama humoorikat kullasoont, mis muutis „Seenelkäigu” nii meeldejäävaks, sest ilmselgelt ei taha režissöör ennast korrata, vaid pakkuda midagi uut. Seekord liiguvad huumor ja ainestikust tulenev vägivald üllatavas tempos: ühel hetkel naerame luuletaja saamatuse üle, aga teisel näeme luurajat Vene agente maha kõmmutamas.

Jan Uuspõllu senine filmikarjäär on näidanud, et ta sobib ideaalselt komöödiarollidesse, kuid „Luuraja ja luuletaja” viitab, et näitleja sobiks kehastama ka emotsioonitu näoga ja alati stoilise rahuga tegutsevat agenti.

Uuspõld on umbes nagu George Clooney Anton Corbijni filmis „Ameeriklane”: külm, vaikne ja vajaduse korral ootamatu. Ta suudab filmi parimates situatsioonilise komöödia episoodides olla väga emotsionaalne ja veenev, kuid tõsise draamarolli jaoks muutub ta liiga tuimaks. Rain Tolk ja Lana Vatsel on aga filmi tegelikud tõmbenumbrid: Tolk toob endaga kaasa vajalikus koguses huumorit ning Vatsel kannab enda õlul kogu filmi energiat ja sära.

Gustavi karakter avab ka teist teemat, mida pole Eesti mängufilmides kuigi palju käsitletud – Afganistani missioonilt saabunud sõdurite posttraumaatilist stressihäiret. Film ei keskendu sellele küll palju, kuid mustlanna Lana saabumine toob Gustavi ellu uusi toone ja see muudabki nendevahelise ekraanikeemia niivõrd paeluvaks.

Humoorikas võtmes esitatud luuretöö puhul kasutatakse klišeelikku ettekujutust kiilakatest Vene spioonidest, kes tekitavad nii mõnegi naljaka olukorra. Üks neist on kindlasti hetk, kus mõlemad osapooled jälgivad Gustavi korteris salakaamerate abil tema ja Lana „suhte” arengut ning luuraja pehmelt öeldes kohmakaid lähenemiskatseid.

„Luuraja ja luuletaja” toimib komöödiana kenasti, kuid draamana on filmis liiga vähe usutavat emotsiooni ja põnevikuna pole see lihtsalt piisavalt pingeline. Siiski, uus Eesti film jookseb taas kinodes ja on väga sobilik sombusteks sügisilmadeks.“

Arvustuse terviktekst:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/armastusega-luurele?id=75687203
Novod, R. R. (2016). Armastusega luurele [filmist "Luuraja ja luuletaja"]. Eesti Päevaleht, 23. sept, lk 17.

Tiit Tuumalu: „Kui luureametnik kannab nime Gustav Tukk ja luuletaja on Miku Tähn, siis on juba ette selge, et nendest kõneleva filmi autoriks saab olla ainult Toomas Hussar ja et see ei saa olla surmtõsine, vaid ikka mingi väikese vindiga, koomilise nüansiga. Isegi siis, kui seda peaks nimetatama draamaks või põnevusfilmiks. Või… ei teagi kuidas.

Ega „Luuraja ja luuletaja“ puhulgi žanr nii selge ole. Koguni mustaks komöödiaks on seda peetud. Tragikoomiline spioonidraama ehk? (Tänapäevast spioonifilmi on meil ennegi tehtud, Marko Raadi „Agent Sinikael“ näiteks.) Aga siingi on koos juba nii mitu žanri, et paljuks läheb. Ja ikka on tunne, et iva jääb tabamata.

Hussarile igal juhul meeldib selline väike segadus, korrapäratus, mis ei vasta päriselt vaataja ettekujutusele, nihestab seda, annab teise perspektiivi. Mulle ka meeldib. Meeldis juba „Seenelkäigus“ ja meeldib ka siin, kuigi toon on sedapuhku hoopis tõsisem. Üllatavalt tõsine. Isegi eriteenistuste vastastikune luuremäng pole alati naljakas – kuigi nalja saab ka, sest ainuüksi varjatud kaamerad annavad luurajatele hea võimaluse luuratavate elule südamest kaasa elada, muutes toimuva üheks suureks tõsielusõuks.

Meeldib seda enam, et salapolitseinik Gustav Tuki (Jan Uuspõld) isikliku dilemma kaudu – ta armub vaenlase käsilasse ja peab valima riigireetmise ja armastuse vahel -, on Hussaril taas õnnestunud üsna tabavalt kirjeldada ka ühiskonna hetkeseisu, selle allhoovusi, näiteks rahvusromantilise identiteedi nurgakivide murenemist, mis on seda hinnatavam, et tehakse seda n-ö žanrifilmi võtmes.

Maailm on muutumas, aga Gustav (Jan Uuspõld) elaks justkui edasi ajas, kui rindejoon oli veel selgelt fikseeritud, kõik üheselt mõistetav ja defineeritav. Eestlane oli eestlane, selleks ei saanud olla neeger või mustlane. Ta idealiseerib Vabadussõda, Kuperjanovi partisane, annab Mikule isegi vastu vahtimist, kui too julgeb neid pilgata.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://kultuur.postimees.ee/3847173/luuletab-ei-luura
Tuumalu, T. (2016). Luuletab, ei luura [filmist "Luuraja ja luuletaja"]. Postimees, 23. sept, lk 19.

Jaan ja Viive Ruus: "Näitlejatööd on suurepärased. Kõige keerulisem on muidugi Gustavi roll – inimene kahvlis. Rahvuslane, kelle missioon satub ­vastuollu inimlikkusega. Alkohoolik, kes püüab olla karske. Introvert, kel on tarvidus seltskonna järele ja keda tabavad ootamatud raevu- ja eufooriahood, luuraja, kes ei valda oma ametit. Uuspõllu osatäitmine on hiilgav, detailid on lõpuni läbi töötatud, äkilised meeleoluvahetused usutavad ja psühholoogiliselt põhjendatud.

Rain Tolk on Uuspõllule sobiv paariline. Tema on tükkis oma kommuunikaaslastega eelmise ­sajandi keskpaiku elanud biitnike-lillelaste liiga kauaks siiailma unustatud esindaja. Tahes või tahtmata tuleb meelde Tolgi mängitud literaat Mati „Sügisballis“ – tollase avangardi sümbolkuju, Mati Undi alter ego. Luuletaja manifest maailma parandamisest luuleraamatu abil on tolle aja unelmate paroodia. Omamoodi kurb paroodia, sest me ju mäletame: „Make love, not war!“ Tolk taaselustab need kaotatud aegade meeleolud.

Nala, pärisnimega Lana, sobib filmi juba kui tüpaaž: mustasilmne, habras, kergelt liikuv, ­graatsiline. Tema vigane eesti keel ja võõrapärane aktsent on võrratud ja annavad filmile vürtsi. Nüüd, kus maailm käärib ja sõda pole võimatu, on Euroopas ringi rändava vene ­agendi, mustlanna Nala unistus heast mehest, heast seksist, lastest ja ilusast kodust rohkem kui õigustatud. Kui mõelda kas või ainult Aleppo (või Bosnia või Kabuli või Raqqa) ­lastele, naistele ja meestele, kes elavad varemete keskel, kuid ja kuid söögi, joogi ja ravimiteta järjekordse pommirünnaku all, siis tekib tahtmine mõnele postmodernistlikust diskursusest lobisevale poeedile koht kätte näidata. Nala näib olevat meie suurt rahvasterännet üleelava planeedi võtmekuju.

Kui filmile midagi ette heita, siis on see dramaturgia. Jalgpalli žargooni laenates: olukorrad tuleks lõpuni mängida. Või, kui need teadlikult pooleli jäetakse, siis peaks see olema kunstiliselt paremini motiveeritud. Muidugi, autor võis seda tahtagi – ega ka sõjad alga ju enamasti mingil kindlal põhjusel, pinged kuhjuvad ja sõjad lihtsalt juhtuvad.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
http://ekspress.delfi.ee/areen/inimene-kahvlis?id=75721387
Ruus, J. ja V. (2016). Inimene kahvlis [filmist "Luuraja ja luuletaja"]. Eesti Ekspress: Areen, 28. sept, lk 42-43.



Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm