Papa (2014)

Girlin-Bassovskaja ütlus valminud filmi „Papa“ kohta

Filmi ettevalmistusprotsess venis aastate pikkuseks ja mõni hetk oli tunne, et me ei hakka iialgi seda filmi tegema. Et see jääbki ainult paberile kättesaamatuks püüdluseks. Seetõttu jõudsime stsenaariumi korduvalt ümber kirjutada, loodetavasti arusaadavamaks ja täpsemaks.

Aga lõpuks, kui „luba" tegemiseks käes, algas storyboardi komponeerimine programmis, mida nimetatakse Animatimatic. Programm peaks aitama luua täpse visiooni, kuidas film lõppude-lõpuks jooksma hakkab. See päriselt nii ei realiseerunud, sest meie oleme sedasorti filmiloojad, kes peavad õigeks jätta elule teha oma korrektsioonid ning lubada tundel sisse tulla ka siis, kui juba kõik on punktipealt paika pandud.

Meie mõte oli näidata, kuidas inimesed varjavad ja kinnistavad end turvaliselt mingi kuvandi taha. Siin filmis saab fikseeritud pildiks inimesest nukk. Meie filmi Isa näib esmapilgul nõrga ja iseloomutu mehena, kes on oma elu peaasjalikult, peaaegu tervenisti, pühendanud millelegi tähtsale. See tähtis asi (lihtne variant: joomine) ei lase tal enda sünnitatud kohustusele hetkegi aega kinkida. Tema tütar jääb läbi filmi oma isa otsima ja ootama. Kohati kumab Isast läbi põhjus ja jõud, millega ta toime pole tulnud ja mille varjamiseks on ta enamasti nukk.

Tegelemine päris näitlejatega väga lühikese ja intensiivse perioodi jooksul oli meie jaoks väga õpetlik katsumus.

Võtteperiood jagunes kolmeks: 1) live-võte, 2) piksilatsioon, 3) klassikaline ümarnuku animatsioon. Saime aru, kui oluline on filmis projektijuht ja aja väga täpne planeerimine. Meid aitas Madli Võsoberg.

Piksilatsioonvõte toimus ühes korteris ja tegelikult olid ka seal samad võlud ning valud, mis paviljonis live-võtte ajal. Ka siin oli väga täpselt paika pandud võtteaeg ja intensiivne suhtlemine näitlejatega.

Rahulikumalt ja harjumuspäraselt kulges võte paviljonis nukkudega – saime, mis tahtsime, tänu tublidele ja tundlikele animaatoritele.

Järeltöö filmiga (monteerimine, pildi järeltöötlus ja helindamine) läks edukalt, kuigi loomulikult on olnud mõningaid tagasilööke. Ükski neist pole osutunud fataalseks ja nii võib öelda, et lõpptulemus vastab suuresti meie ootustele.

Filmi põhisõnum - ärge jätke mind maha - on arusaadav.

Girlin-Bassovskaja

Filmi põhiidee

Film "Papa" võtab uurida isa kuvandit mitmest kandist, kasutades selleks ühe isa ja lapse suhet, mis kalliskivina laseb hiilata oma erinevatel tahkudel ja kihtidel. Metafoorsete kujundite kaudu tekib analüütiline terviklik lugu.
Isast, kes on Andja. Ta annab tulevasele emale seemne. Ta annab tulevasele lapsele maailma.
Isast, kes on Valitseja. Isand või Jumal. See, kelle vastu tõstetakse mässu või kellele alistutakse.
Isast, kes on Saaja. Ka isa on eelkõige ikkagi inimene. Lapsel võib valus ja ootamatu olla taipamine, et tegelikult on tema vanemad täiesti tavalised. Tavaliste vajadustega inimesed. Nii tavalised inimesed, aga samas nii erinevalt eriliste reaalsuste ja tajudega.
Igavesed mureallikad, igavesti olemas - suhted. Me kujutame asju ühtmoodi, teised teisiti. Kuidas me teistele tundume asju ja asjaolusid uurides. Kuidas me teisi näeme.
Ja kas on üldse võimalik kohtuda ühel ajal ühes ja ainsas reaalsuses...

Girlin-Bassovskaja

Režissöör Girlin-Bassovskaja plaanid animafilmi tootmiseks

Loo konstrueerimine ja loetavuse süvendamine

Meie filmide väärtus on eelkõige olnud visuaalne mitmekesisus, mis on meie vaieldamatu tugevus, aga mõnes mõttes ka nõrkus. Meie hariduslikku tausta arvestades saame vaatemänguliste uperpallide ja ohtliku balanseerimisega kõrge kunsti ja maitsevääratuste piiril suurepäraselt hakkama. Varasemates filmides oleme mõnuga keskendunud pildilisele väljendusrikkusele ja tunnetuslikele detailidele, jättes piisava tähelepanuta dramaturgilise ülesehituse ja mõistetavuse. [---]
Praegune eesmärk on luua vaatajale rohkem kaasaelamis- ja samastumisvõimalusi. Oleme katsunud leida sobivat tasakaalu filmikaadrite suurustes ja pikkustes, et kannatajaks poleks kunstiline väärtus ega sisutihedus.
Esmatähtis on loo struktuur, kuhu lisasime järk-järgult, kiht kihi haaval üksikasju. Kaasaegse ühiskonna tavaline sotsiaalne probleem ühe pere näite varal: laps, kes tuuakse mõtlematult maailma ning jäetakse üksi. Vanemad on küll olemas, aga kuskil eemal. Laps tunneb end hüljatuna. Temast võib saada ebastabiilse psüühika ja neuroosidega inimolend, mis võib mõjutada ka tema  hilisemaid valikuid ja tema järeltulijaid. See on katkematu ahel, mille saaks lõpetada, kui end sellest vabaks mõelda. Selles võib meie film abiks olla ehk nii mõnelegi nendest tuhandetest lõhutud perede lastest.

Filmi tegelased

Tegelased ei kasuta suhtlemiseks sõnu peaaegu üldse. Nende keeleks on pilgud ja keha liikumine.

Isa. Miks on ta selline, nagu ta on, ei ole selle filmi küsimus. Ka ei vasta me siin, kas alkohol on põhjus või tagajärg. Nii või teisiti ei ole Isa niisugune, nagu ta võiks olla. Kasutame näitlejat, kelle järgi modelleerime ka nuku.
Loomulikult tähendab klassikaline nukufilm eelkõige, et filmis mängivad nukud. Nii ka siin, aga selle filmis on suur kaal ka elusal näitlejal.  Kontseptsioon pole uudne: kuidas inimesed varjavad ja kinnistavad end turvaliselt mingi kuvandi taha. Siin filmis saab fikseeritud pildiks inimesest nukk. Nuku kontrastiks vajamegi inimnäitlejat.
Isa puhul vajame nö mitmekihilist näitlejat, kelle tüübipõhisest oodatavast käitumisest kasvab hoopis välja ootamatu erilise iseloomuga tegelane. Meie filmi Isa peaks esmapilgul näima nõrga iseloomutu mehena, kes on oma elu peaasjalikult, peaaegu tervenisti, pühendanud millelegi tähtsale. See tähtis asi (lihtne variant: joomine) ei lase tal enda sünnitatud kohustusele hetkegi aega kinkida. Tema tütar jääb teda läbi filmi otsima ja ootama. Kohati kumab Isast läbi ta põhjus ja jõud, millega ta toime pole tulnud ja mille varjamiseks on ta enamasti nukk.

Tütar. Tüdrukul on raske. Igatsus ja ootus saadavad teda igavesti. Kust peaks rahu tulema tema näritud südamesse?

Lõpetuseks

Lapse saamine on  vastutus ja kui vähegi võimalik: isa, palun, ära kao ära. Ära lase ennast mõnel eriliselt emantsipeerunud üksikemal ära kaotada. Isa kadumine toodab juurde uue katkise inimese, kelle taastumine, käitumismustri murdmine nõuab tohutut vaeva, peale selle, et see võibolla üleüldse ei õnnestu.

Girlin-Bassovskaja
Nukufilm

Tootmise ajakava

Stsenaariumi kirjutamine: juuni - august 2011
Piltstsenaariumi valmimine: oktoober 2011
Ettevalmistusperiood: 1.11.2012 - 31.01.2013
Filmivõtted: 15.02.2013 - 10.07.2013
Järeltöötlus: august - november 2013
Helisalvestus: november 2013
Esituskoopia valmimine: 15. detsember 2013

Allikas: EFI

Filmist kriitiku pilguga

Mari Laaniste: „Juba kogenud loomingulise tandemi Girlin Bassovskaja viies koostööfilm „Papa“ on värske ja omamoodi rohmakalt sarmikas, aga delikaatset feminiinset puudutust lootnud vaatajat tabab ränk reality check: film on teema püstituselt ja lähenemiselt küll ülimalt feminiinne, aga tulemus jääb pehmetest väärtustest ja delikaatsusest valgusaastate kaugusele. Girlin Bassovskaja tõestab pikema jututa, et eesti animatsiooni üks peamisi kaubamärke, rämedas võtmes sürrealism, pole reserveeritud ainult meestele, õigupoolest tundub, et see kukub neil kahel välja veel võikamalt ja rohkem naha vahele ronivalt kui kohaliku rämeda animatsiooni elavatel klassikutel. „Papa“ on mäslevas segatehnikas vormistatud barokne õudusfilm, mille juures on imetlusväärne nii selle tihe kunstiline läbitöötatus kui ka lavastuslik kindlakäelisus. Girlin Bassovskaja viljeleb idiosünkraatilist, sümbolismist ja sentimentaalsusest üleküllastunud keha-ja-vaimuhorror’it, mis paneb ilmselt nii mõnegi vaataja kinotoolis väänlema ning psühhoanalüütikud materjali mahtu nähes jõuetult käsi ringutama.

Alkohoolikust rongaisa põhjustatud hingehaavade lahkamisele pühendatud „Papa“ pressib oma mõnesse sõnatusse minutisse rohkem eksistentsiaalset ängi kui mitu tüüpilist eesti (täispikka mängu)filmi. Tütre kogetav hülgamistrauma keritakse lahti stiihilise, mülkasse kiskuva nõiaringina, milles võitlevad meeleheitlik igatsus armastuse järele, kaotusvalu, viha ja hirm. Narratiivi detailid jäävad tõtt-öelda omajagu ähmaseks, kuid emotsioon kannab sellele vaatamata, sest mahlakate kujunditega ei koonerdata: tontlikud inimkujud ja katkised nukud, halli ilmaga kõduhooaeg kolkas, kust lahkuvad õõvastavad rongid, jne. Visuaalesteetiliselt iseloomustab filmi teatraalse alatooniga antinostalgia: umbmäärane vanaaegsus, kus kõik on õdususe asemel kõle, katkine ja kohutav. Ilu ähmane kategooria pole autoritele ilmselgelt keskse tähtsusega, ent filmi kihtiderohke kujundus on põnev ja külluslik.

„Papa“ on jõuline, lausa raevukas kunstiline enesekehtestamine, mis ei vaeva end meeldida tahtmisega. Kindlasti ongi vaatajaid, kellele filmi paksudes värvides edastatav paatos, sugereeritav äng ja ebamugavustunne vastukarva käivad, kuid saavutuse suurust see küsimuse alla ei sea. Samuti on selgelt imetlust väärt, et „Papa“ nüüdseks juba teenekad autorid ei ole end vaikselt siinsesse animatsioonipilti poetanud, püüdes nurgas nokitsedes mitte kellelegi ette jääda, vaid lendavad peale suurelt ja häälekalt, veendumuse ja ambitsiooniga.“

Laaniste, M. (2015). Nii palju siis stereotüüpidest [Girlin Bassovskaja animafilm „Papa” ja Anu-Laura Tuttelbergi animafilm „Teisel pool metsa”]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 101-107.