Saime kokku Solenzaras (2010)

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Eesti filmis pole teist sellist dokumentalisti, kes tegeleks nii järjekindlalt, sügava sisseelamise ja lugupidamisega teistmoodi inimestega kui Vahur Laiapea. Kui poleks teda, ei teaks me midagi vaimupuudega neidude missikonkursist «Miss Vaimukas», kurdi lapse maailmast või sellest, et pidalitõbi pole Eestist kusagile kadunud.

Teistmoodi inimesed on ka need, kellest Laiapea on vändanud nüüd juba terve triloogia. Moodne ravitseja Galina Grossmann, kes kirjutab suurejoonelist ooperit «Jumalate maa» – selle libreto järgi ei surnud Jee­sus ristil, vaid pääses eluga ja sõidutati uhkes tõllas Eestisse, Jumalate maale –, et see Munalaskme hooldekodus pidulikult ette kanda. Eric, üks neist, kes mõtles välja Juku kooliarvuti, kirgastus seejärel ja sattus hooldekodusse, et 15 aasta pärast iseseisvasse ellu naasta ja väikestviisi performance’i-kunstnikuks hakata.

Neist kõige värskemana astub vaataja ette 73-aastane Gri­gori – mees, kes kaotas armastatud naise, ei leppinud aga sellega, vaid ehitas 40 päeva pärast leina elusuuruses nuku ja läks koos temaga välja tantsima, samamoodi nagu oli käinud oma abikaasaga. Grigorist ja tema nukust saab peagi atraktsioon, astutakse üles pensionäride õhtutel ja lõpuks pannakse nad koguni lavastuse sisse.

Kõiki kolme tegelast seob pulbitsev loomiskirg, pühendumus ja usk, aga ka süütu vahetus ja ehtsus selle juures, millest meie, «tavalised», end vabatahtlikult ilma oleme jätnud. Asjata ei kõla juba «Ericu. Tule lapse» alguses tähendamissõna ühest Hollywoodi näitlejast, kel oli olemas kõik, et olla õnnelik, mis ei hoidnud teda aga tagasi enesele ise kätt külge panemast.

Kolmest potentsikaim on vaieldamatult Grigori lugu, millele annab lisamõõtme inimese ja elava nuku vahekorra mütoloogiline pingeväli. Kes siis ei teaks Frankensteini, Coppeliat või Bruni meeleheitlikku hõiget: kui Olaf on nukk, siis olen mina ka nukk! Mis iganes, Grigori ise ei selgita, miks. Tõdeme, et see on tema viis väljendada oma igatsust, ent ületada ühtlasi lein ja leppida paratamatusega.

«Kuidas sa aru ei saa, et minu jalad ei ole sinu jalgadega seotud,» ütleb Grigorile ja nukule osutades Ülle Toming, kes paneb koos temaga lavale sedasama lugu, millest vestab ka film. Nii on – nukk on kõigest nukk, eluga tuleb edasi minna.

Film puudutab väga tundlikku teemat, aga väga tundlikuks ei lähe. Kaamera käivitub siis, kui suurem lein näikse olevat möödas, alles siis, kui Gri­gorist on saamas juba artist. Ja lugu ise meenutab üha rohkem ühe väga isikliku performance’i dokumentatsiooni. On see hea või halb, ei oskagi ütelda. Üks on aga kindel: Vahur Laiapea on vändanud veel ühe ütlemata elujaatava filmi. Kui teda ei oleks, tuleks ta välja mõelda.“

Tuumalu, T. (2010). Kui teda olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda. Postimees,  8. sept, lk 13.

Andres Laasik: „Vahur Laiapea filmiks tehtud ainese teeb eriliseks eestlaste kultuuritaust. Nukuteatrit kaua teinud Rein Agur peab luterliku põhjaga eestlasi rahvaks, kellele nukuga seotud mõtlemine on võõras. Eestlasel ei käivitu mõistus nii, et nuku abil midagi kujutada. Selles mõttes on Grigori igati huvitav materjal visuaalseks uuringuks, mida filmi abil on võimalik teha.

Vahur Laiapeal on täiesti õnnestunud jõuda vaata et antropoloogiliste üldistusteni, kus avanevad inimese ja tema loodud inimese kuju vahelised keerulised suhted. Nukku riietatakse filmi käigus mitu korda lahti, paljastades justkui selle pealispinna all olevat sisu. Niisamuti toimib filmis huvitavalt dekonstrueerimise mäng, kus pea nuku keha küljest lahti on ja kuidagi eraldi oma sõnumit edastab. Nukk on väga huvitava sõnumiga kultuurimärk, mida näitab seegi, et „tavalisest” draamateatrist mitte just väga palju kirjutanud Juri Lotman on ilmutanud suurt huvi nukuteatri vastu. Et nukk on oma sõnumi poolest kõnekas ja mitmetahuline taies, selle tõestab Vahur Laiapea oma filmiga täiesti ära.

Film kajastab ajaliselt seda perioodi, kus nukk on juba valmis ja Grigori temaga tantsib, Grigori elusügavustesse ja minevikku ei püütagi minna. Ka see naise surma fakt, mis nuku juurde tõukas, jääb kuidagi markeerituks, sest filmi jõudnud haual käimise stseenides on mingi sõulik stiil juures. Õieti näemegi filmis Grigorit ainult esinemas, millest sünnib kahtlus, et oma hinge ta kedagi nii naljalt piiluma ei luba, kuigi esmapilgul paistab välja ladna mehena. Südant puistama pole Vahur Laiapea suutnud teda panna, kuigi tal on sel alal saavutusi küllaga. Ka oleks Grigori avamiseks vaja olnud tema lugu veidi klaarimalt üles ehitada, sest mingid suhted tal ju filmi jooksul tekivad.

Grigori on kõva tantsumees, hoolimata sellest, et erilist kooli ta liigutamistes näha ei ole. Muidugi võib filmi lükata tema Tallinna esinema tuleku ja partnerluse Ülle Tomingaga, kuid väga palju selle tantsu peal ei sõida. Nukk ja tants temaga on ikkagi millegi varjamiseks ja mitte avamiseks. See Grigori varjatav asi jääbki filmi jooksul vähemalt osalt varjatuks.

Tantsu tähtsaim teema on ikka olnud armastus ja kuidagi see teema filmis muidugi püstitatakse ja areneb. Kujundid on võimsad, kuid lugu on selliste võimsate kujundite juuresolekul väga raske koos hoida. Ka muusika mängib kohati kaasa võimsal moel, aga läbivat joont on siin raske näha. Eks selline Grigori ongi suhteliselt raskesti alluv materjal, olgugi et nõustub kergesti esinema, kui teda ilusti paluda.

Aga ka sellise pooliku või kolmveerandise tõega on Vahur Laiapea film suur asi, sest räägib ühest inimesest, kes on täiesti omamoodi. Nii palju Grigori inimhinge filmis ometi on, et see nukuga tants ei ole väike veidrus, vaid just nimelt teistmoodi olemine. Seda kogeda on ju ühiskondlikult virgutav. Päris kindlasti suudab Vahur Laiapea sellegi teosega veidi nihutada sallivuse piire, et harjuksime elama teistsuguste kõrval. Seda polegi nii vähe.“

Laasik, A. (2010). Nukk peidab Grigori hinge sügavaid saladusi. Eesti Päevaleht, 09. sept. lk 11.

Sigrid Saarep: „Mis ajendas Vahur Laiapead seda filmi tegema? Kas soov kujutada armastust, mis on elust suurem, või näidata elu ja armastust, mis on oma totaalsuses võtnud kunstilise vormi? Kunstiks vormunud elust on loodud filme ja fotoseeriaid varemgi. Soomes näiteks Elis Sinistöst (Granö, Kaila, Pirtola), legendaarsest tantsivast, näitlevast lindmehest, kes elas ja suri Helsingi lähedal, vanast kolast ehitatud majas-installatsioonis-elutoas. Eesti autorite filmidest meenuvad varasemast perioodist Peep Puksi „Emil”, materiaalsusest üle olevast  külafilosoofist ning mõned aastad tagasi ETV ekraanil jooksnud Marianna Kaadi lummav film „Maria teatri fantoomid” balletihaigetest.

Nii ebaharilik tegu, nagu oma surnud abikaasa  asendamiseks nuku-tantsupartneri tegemine ja sellega avalikul laval (kogunisti Tallinnas Kanuti gildi saalis) esinemine on filmitegemise ajendina piisav põhjus. Võib oletada, et Kanuti saali tantsuetendus on filmitegijate initsieeritud. Asjaolude loomulikul kulgemisel mainitud etendus vaevalt et oleks sündinud. Huvitavate teemade ülesnoppimiseks peab kindlasti olema head vaistu ja silma. Hea idee vaatajani viimine on juba keerulisem  kübaratrikk. Etteantud unikaalsust võikski sellisena hinnata ja mitte püüda kõiki mängulisi, loovaid impulsse kultuuriks aadeldada.“

Loe arvustuse täisteksti:
Tantsud pärast surma - Sirp
Saarep, S. (2010). Tantsud pärast surma. Sirp, 17. sept, lk 21.

Peeter Sauter: „Film oli mulle esimesel vaatamisel pettumuseks. Väline lugu on. Sisemiselt Grigori aga filmi jooksul ei avane (ja see on erinev mõnest Laiapea varasemast tööst). Grigori on võtnud omaks artisti, tantsija rolli ja sellesse ta ka jääb. Ta on artist ka naise haual naisega puises eesti keeles vesteldes, naisele haual luuletust lugedes ja see ei ava teda rohkem. Puhas show. Mitmekordse vaatamise peale hakkasin nuputama, kas Laiapea viitab, et on inimesi, kes on jooksnud omadega kinni (või ongi kogu aeg nii avatud?), et polegi midagi avada, midagi rohkemat ära rääkida, kui pildis näha? Ei tea. Laiapea on leidnud materjali ja püüab sest oma diskreetsel moel avarat lugu joonistada.

Aga see diskreetsus võib minna krüptiliseks. Filmis on Grigori uus armastus, uus pruut, kes esineb laulukooris ja tantsus snegurotška’na. Pruut on, oma sõnul, eesti rahva esindaja teises ilmas, üks 144 000 Jeesuse teenindajast siin maailmas. Ta kohtus Grigoriga taevariigis ja viis Grigori naise taevariiki. See kõik on võimas. Ometi jääb Laiapea seekord niisugusele distantsile, et neid nüansse — Grigori ja Aime armastusloo haakumine Ülle Tominga ja Jüri Krjukovi armastuslooga ja sinna tvistina otsa nukuga tantsija Grigori ja Jeesuse teenindaja (nime ma teada ei saand) noor armastus — peab vaadates kaua leiutama. Selles filmis jääb juba liiga palju ekraani taha.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
vahur laiapea ja eesti televisioon - Teater. Muusika. Kino
Sauter, P. (2010). Vahur Laiapea ja Eesti Televisioon. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 99-103.

Ülle Toming vastuseks Peeter Sauteri artiklile: „Vahur Laiapea ei efektitse ja on show-vaba. Küll loodab ka tema vaataja kaasamõtlemise peale. Filmis osalenuna pean ütlema, et Laiapea on tõepoolest väga delikaatne inimene ja režissöör (Sauter nimetab delikaatseks dokki). Kindlasti ei ole see show, nagu nendib Sauter (lk 102). See on film, kus peategelasele Grigorile on alles jäetud tema lein. Teda ei ole kehamaskist vabastades paljaks tõmmatud, nii nagu on omane playboy-staaride puhul. Need on teised filmid... Grigori hinge kallale ei ole mindud ja hetki, mil ta silmad pisaraid ääreni täis, ei ole näidatud. Sellest, mida mees tunneb ja tunda võis (ka filmimise käigus), saab aru tundlik vaataja, kes on elus veidi rohkem kogenud. Kes teab, mis surm on. Et kuidas? Teadasaamiseks on erinevaid mooduseid. Laiapea ei räägi neist. Ta näitab inimest, kes on juba peaaegu hakkama saanud lähedase kaotamisega kaasnevaga: suure leinaga, ahastusega, enesesüüdistusega, leppimisega. Ta on jõudnud selleni, et suudab elada. Meisterdatud elusuurune nukk teraapiavahendina on toiminud. Miks? Sest kuigi elus on surmaga seonduvalt peaaegu kõik teisiti, on Grigori leidnud midagigi turvalist — tantsu, esinemised, needsamad tantsud, mida tantsis naisega.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
tantsukunsti õppejõuna vahur laiapea filmist - Teater ...
Toming, Ü. (2011). Tantsukunsti õppejõuna Vahur Laiapea filmist [dokumentaalfilmist "Saime kokku Solenzaras". Vastuseks artiklile: Sauter, Peeter. Vahur Laiapea ja Eesti Televisioon. Teater. Muusika. Kino (2010), nr 11, lk 99-103]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 117-118.