Charikari tüdrukud (2011)

Afganistani Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekooli õpilased ja nende emad jutustavad oma elu head ja kurvad lood.

Charikari tütarlastekool asub umbes 70 kilomeetrit Kabulist põhjas. Siin õpib kahes vahetuses umbes 120 eriti vaestest peredest pärit 12-18-aastast tüdrukut, kes pole saanud õigel ajal kooliteed alustada ja keda nüüd kiirendatud korras järele aidatakse. Koolis saab õppida ka kosmeetiku, juuksuri ja õmbleja ametit. Filmitegijate palvel jutustavad õpilased oma perest, meenutavad elu paremaid ja raskemaid hetki. Tüdrukud kutsuvad külalised endi kodudesse ja seal meenutavad oma erilisi eluhetki ka nende emad. Tõlgina on abiks Sima, kooliõpetaja Kabulist. Marzia halvim mälestus: nimetasin oma venda isaks, sest mu isa suri enne mu sündi. Tema ema Afgon Gul leiab, et kui elus on kasvõi üks hea päev, jääb see alatiseks meelde. Hosna unistab minna piknikule ja tema elu suurim õnn on siinse kooli avamine. Hosna ema Nasima elus pole ühtki head lugu, ta kasvatab viit last ja teenib elatist leivaküpsetamisega, päevapalgaks 100 afgaani ehk 1,6 eurot. Liina sündis autos, kui nende pere Kabuli põgenes. Tema ema Farida elu kurvem päev oli, kui pidi maha müüma pere ainukese kana. Savija sõidab jalgrattaga, ega hooli sellest, et Afganistanis naised rattaga ei sõida – see on tema rõõmus lugu.

Märksõnad: afgaanid | elukogemuse jagamine | elulugude rääkimine | kodu | kodu ja perekond | kool | kurbus | lapsed | lapsed joonistamas | linna ilme | lugemine | meenutamine | meikimine | mälestused | palvetamine | pulmameigi tegemine | rahvariietes lapsed | rõõmsavärvilised riided | sõda Afganistanis | söömine | toidu valmistamine | tüdrukud | vahetund | vana mees | õmblemine | õpetaja | õpilased | õppetegevus | Vaata kõiki »